Seitsme venna talu lugu

Image

Sel uhkel fotol on minu, programmijuht Karin Liikase vanavanaisa koos oma vendadega.

Sündinud Virumaa talus (peres oli veel kolm õde), käisid vennad selle talu pärast pikalt ja kirglikult kohut. Et külarahva ees oli pisut piinlik, siis ei sõidetud sama rongiga Rakvere kohtumajja mitte ühest jaamast, vaid kes läks Püssist ja kes Kiviõlist.

Kuna vanim vend peret ei loonud, siis läks pärandus järgmisele, minu vanavanaisale. Kohtuskäimise lõpp ja leppimine tuli alles tema surivoodil, kuhu vennad kogunesid andeks paluma. "Ei tea, m'dan'd sest raipest enam vahtida," öelnud surija. Aga lubanud oma minial, minu vanaemal, vennad siiski ligi kutsuda. Sõnatult olla kõik mehed vaid nutta löristanud.

Talu pärimise soov oli põhimõtteline, vennad oli rikkad mehed. Kaks kuuldavasti isegi miljonärid. Neist ühele olla mustlane ennustanud näljasurma. Miljonär esiti naernud südamest ja lubanud ennustaja oma kullakotiga uimaseks lüüa. Ajanud küll mustlase minema, aga see raiunud: "Minu võid sa välja visata, aga, mees - sa sured nälja!" Pärast küüditamist sai ettekuulutus tõeks...

Minu vanaisa pere pääses küüditamisest vaid seetõttu, et hoiatati teatud öödeks talust lahkuma. Ka talu lakk kaitses vanaisa, kui sõdurid sinna pikki valangud lasid. Talumaad riigistati. Vanaisa olnud hingelt küll pigem tehnika- ja pillimees, aga isakodu ta ei jätnud ("Kuhu siis talu jääb?!"). Tappis end tööga, lahkus 44-aastaselt, jättes ahastama kolm väikest last ja oma hapra naise. Minu sügavalt kirjandushuviline vanaema, endal liikmed reumast moondunud, lükkas järjest, ka vanuigi, tagasi oma tütre kutse linna kolida. Tohtrid imestanud: "Miks te maal elate? Teil pole ju taluinimese "kontigi"!" Vanaema ohanud vastu: "Mis teha, talupoiss hakkas meeldima."

Pärast tagastamist elas kunagises kümne lapse talumajas üksi minu tädi. Aastatega oli ajaloolist kööki vähendatud kolm korda ja ühest suurest toast saanud neli mõistlikumat. Tädis oli veel seda kirglikkust kinnitada, a la "matke mind koos majaga". Aga pärast teda läks suur maja müüki. Ühtede võõraste käest teiste kätte. Vaatasime koos vanavanaonu pojapojaga "klimp kurgus" viimast kinnisvarakuulutust. Kunagine "tüliõun", uhke maja oli lagastatud, osaliselt põlenud ja 10 tuhande krooni eest sisuliselt ära anda. Jah..., eks see "veri võib ju rähnipoega vedada", aga kumb meist, pealinnavurlest, kolib? Virumaale?!

Viimased omanikud taastasid pika ehitise, elamu koos rehetoaga. Tammepuu maja kõrval, mille istutas seitsmest vennast noorim, on kasvanud ülivõimsaks. Uus perenaine poetas arglikult, et leidis laka palgi küljes rippunud köiejupi. Ega ometi keegi selle talu suurest perest... ? Ei, ei !!! Ronisime onutütrega palkseina pidi laka aknast sisse - välja. Niimoodi sünnivad legendid.

Pühakirjas olla öeldud, et kui seitse venda korraga kirikusse lähevad, vajub kirik maa alla. Sedap pidasid vennad alati järge, aga ükskord see pahaaimamatult ikkagi juhtus... Kirik püsib tänaseni.