Tartu ÜlikooliMajandusteaduskonna toimetised
ISSN-L 1406-5967 / ISSN 1736-8995
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste (working papers) seeria avaldab teaduskonna töötajate ja üliõpilaste teadustöid ja käimasolevate uuringute vahetulemusi. Tööde avaldamine Toimetiste sarjas võimaldab kiiret tulemuste publitseerimist ning rahvusvahelist levikut. Toimetistes avaldatud tööde täistekstid on kättesaadavad ka Ebsco, Econis, Social Science Research Network (SSRN) ja RePEc andmebaasides. Oodatud on:
Selle kirjutise eesmärgiks on analüüsida uuritavas valdkonnas toimuva mõttevahetuse (diskursuse ) relevantsust kas antud keskkonna (riigi või riikide grupi) kontekstis või toimuvate globaalsete ja/või regionaalsete muutuste taustal. Siin võib olla tegemist vastandlike seisukohtade kõrvutamisega ja/või teatud käsitluste (paradigmade, teooriate, mudelite) teoreetilise edasiarendusega või kohandamisega.
Seda tüüpi kirjutise põhieesmärgiks on teatud uurimisülesandest lähtuva väite (hüpoteesi, teesi) empiirilise kontrolli kajastamine. Siinjuures on oluline kõigepealt anda ülevaade teoreetilistest käsitlustest ja seisukohtadest, millele toetudes kontrollitava väiteni jõuti ning miks antud küsimus on oluline (aktuaalsus, kirjanduse ülevaade ja teoreetiline püstitus). Sellele järgneb uurimuse metodoloogia, ülesehituse ja tulemuste kajastus ning nende seostamine teoreetilise püstitusega. Sageli lisanduvad ka saadud resultaadi võimalike mõjude kirjeldus ning soovitused valdkonna edasiseks uurimiseks.
Antud liiki kirjutise eesmärgiks on argumenteeritult analüüsida, kuidas teatud majandusteoreetilised seisukohad on rakendamist leidnud või peaks rakendamist leidma majanduspoliitika kujundamisel. Sageli on sellelaadsed soovitused pigem empiirilise kirjutise lõpuosas, kuid eraldi kirjutisena on mõttekas kajastada detailselt läbitöötatud arengustsenaariume. Seda tüüpi artikli põhisiht on eeskätt teadusliku arutelu algatamine või elavdamine, pakkudes lähteideid poliitikate majandusteoreetilise põhjendatuse sügavamaks empiiriliseks uurimiseks. Antud tüüpi kirjutise suurimaks ohuks on populismi kaldumine, mistõttu kontseptsiooni elemendid peaks olema toetatud kas empiiriliste andmete või varasemate uurimustega. Siinjuures on keskne tervikliku kontseptsiooni kujunemine ja üldistavad (põhjendatud) järeldused.
Kirjutised palume esitada elektroonilisel kujul (MS Word doc ja Adobe Acrobat pdf formaadis) aadressil: anne.reino [ät] ut.ee
Toimetuskolleegium: professor Tiiu Paas, professor Raul Eamets, professor Urmas Varblane ja dotsent/teadur Anne Reino.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 129, 2021
Lühikokkuvõte:
Korruptsioon ja ettevõtte innovaatilisus: endiste Nõukogude Liidu riikide näitel
Senini puudub ühtne arusaam sellest, kuidas seostub korruptsioon ettevõtte innovaatilisusega. Käesolev artikkel uurib empiiriliselt seoseid korruptsiooni ning toote, protsessi, turunduse ja organisatsiooni innovatsiooni vahel endistes Nõukogude Liidu riikides. Uuring kasutab ristlõike uuringu ettevõttetasandi andmeid BEEPS V (Business Environment and Enterprise Performance Survey) küsitlusest. Artikkel väidab, et institutsionaalne keskkond mängib kõige olulisemat rolli korruptsiooni ja innovatsiooni vahelise seose juures. Koguvalimis näitavad probit-mudeli hinnangud positiivset seost ametnikele antava altkäemaksu ja ettevõtte innovatsiooni vahel. Võttes arvesse institutsionaalse arengu eri tasemeid tuuakse artiklis välja kolm riikide klastrit. Klastrid moodustuvad institutsionaalsete struktuuride kvaliteedil. Viimase hindamiseks kasutati Maailmapanga andmebaasi (Worldwide Governance Indicators; WGI). Tulemused näitavad, et korruptsiooni “ratta õlitamise efekti” mõju ettevõtte innovatsioonile on olemas riikides, kus institutsionaalne kvaliteet on madal. Selleks, et avada seda seost lähemalt analüüsiti artiklis andmeid mitmete mudelite abil.
Laadi täistekst
Elchin Aghazada; Gaygysyz Ashyrov
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 128, 2020
Innovatsioon meeste-naiste palagalõhe ettevõttetasandi tegurina
Ettevõtete uuendustegevuste, sealhulgas uute tehnoloogiate kasutuselevõtmise ning organisatsiooniliste uuenduste mõjusid on teaduskirjanduses laialdaselt uuritud. Vähe on samas teada tehnoloogiliste ja mittetehnoloogiste uuenduste mõjudest soolisele palgalõhele. Ühelt poolt võib näiteks tehnoloogiainvesteeringute tõttu vähenenud füüsilise töö vajadus parandada naiste suhtelist positsiooni tööturul. Teiselt poolt võib naiste suurem tööhõive osakaal ametites, kus on rohkem rutiinsemaid tööülesanded, muuta just naised tööturul haavatavamaks uute tehnoloogiliste muudatuste suhtes, sest rutiinsemate tööülesannetega ametid on tõenäoliselt enam ohustatud tehnoloogilistest muutustest nagu automatiseerimine. Uuringus kasutame Eesti ettevõtete ja töötajate ühendatud andmeid, sealhulgas ettevõtete innovatsiooniuuringu andmeid ettevõtete tehnoloogiliste ja mittetehnoloogiliste uuendustegevuste kohta koos Maksu- ja Tolliameti andmetega töötajate töötasude kohta. Oma uurimistöös näitame, et keskmiselt on tehnoloogiline (toote- või protsessiinnovatsioon) ning mittetehnoloogiline innovatsioon (organisatsiooniline või turunduslik innovatsioon) ettevõtetes seotud suurema soolise palgalõhega. See tähendab, et kuigi innovatsioonil ettevõtetes on palkadele positiivne mõju, kipub see keskmiselt veidi suurendama soolist palgaerinevust. Sarnased seosed palgalõhega ilmnevad ka ettevõtte teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga seotud välise koostöö näitajate puhul. Ettevõtete uuendustegevuste positiivne mõju palkadele on naistel võrreldes meestega umbes 3–5 protsendipunkti võrra väiksem. Seos innovatsiooni ja soolise palgalõhe vahel on tugevam juhtide ning masinate-seadmete käitajate puhul; st palgajaotuse kõrgemas ja madalamas osas. Uuenduste mõju meeste palkadele ja soolisele palgalõhele on äsja palgatud töötajate seas võrreldes seniste töötajatega oluliselt suurem. Nn tõenäosusliku sobitamisanalüüsi põhjal ilmneb, et mehed võidavad mitteinnovaatilisest ettevõttest innovaatilisse tööle siirdumisest palgalisa näol rohkem võrreldes naistega. Töötajate asumisel tööle nn avatud innovatsiooniga ettevõtetesse ilmneb oluline palgalisa ka naiste puhul, kuid ka antud juhul jääb nende võit palgas meeste omast väiksemaks. Meie analüüs toob välja ettevõtte tasandi heterogeensuse rolli soolise palgalõhe tegurina. Potentsiaalsed majanduspoliitilised järeldused võivad seega seonduda poliitikameetmetega, mis käsitlevad palgalõhe ettevõttetasandi komponenti, näiteks palgalõhe monitoorimine ja aruandlus ettevõtte tasandil ning laiem lastehoiuteenuste kättesaadavus, mis hõlbustab naiste täistööajaga osalemist tööturul ning suurendab nende võimet pakkuda ajalist paindlikkust töökohal, mida hinnatakse kõrgelt just kõrge tootlikkusega ja edukates ettevõtetes.
Jaan Masso; Priit Vahter
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 127, 2020
Pika habemega lugu: Sooline palgalõhe Eestis läbi kolme kümnendi
Uuringu eesmärk on mõista pikaajalisi arenguid soolises palgalõhes läbi üleminekuperioodi kommunismist kapitalismi ja majandusliku konvergentsi. Uuringus kasutatakse Eesti tööjõu-uuringu isiku tasandil andmeid perioodist 1989-2020 ning leitakse nii esialgne kui selgitamata soolise palgalõhe aegrida kasutades Oaxaca-Blinder dekomponeerimist. Kommunistlikke riike iseloomustas palkade tsentraalselt reguleerimine ning naiste kõrge tööturul osalemise määr ja kõrge haridustase. Vaatamata formaalsele soolisele võrdsusele ühiskonnas, oli sooline palgalõhe kommunistliku perioodi lõpus 1989. aastal kõrge, 41%. Suur sooline palgalõhe vähenes kiiresti peale üleminekut kapitalismile, seda peamiselt tänu palgaregulatsioonide kadumisele, mis tähendas näiteks palkade langust põllumajanduses ja kõrghariduse tasuvuse kasvu. Uuringul on kaks põhitulemust. Esiteks, Eesti naiste olukord tööturul on paranenud viimase 30 aasta jooksul. Eesti naised võitsid üleminekust kapitalismile sarnaselt enamikele postsotsialistlikele riikidele. Naiste haridustase on kasvanud, nad on järjest enam hõivatud kõrgepalgalistel ametikohtadel ja nende hariduse tasuvus on kasvanud. Teiseks, Eesti sooline palgalõhe oli kõrge juba kommunismi perioodil, olles kõrgeim teiste Euroopa kommunistlike riikidega võrreldes. Seega ei tekkinud praegune kõrge palgalõhe mitte üleminekuprotsessi käigus vaid oli olemas juba enne seda. Palgalõhe selgitamata osa on vähenenud visalt, olles pea muutumatuna 25-30% vahel valdaval osal vaadeldud perioodist. Palgalõhe selgitamata osa on langenud alla 20% alles viimastel aastatel. See viitab palgalõhe suurele inertsusele ja pikaajaliste kultuuriliste tegurite olulisusele palgalõhe kujunemisel. Eesti palgalõhe langus on seotud palkade ebavõrdsuse langusega, millesse on panustanud ka alampalga tõus. Kultuurilised tegurid nagu soorollid on muutunud oluliselt viimase 30 aasta jooksul, kuid nende panust palgalõhe vähenemisse on keeruline empiiriliselt tõestada.
Jaanika Meriküll; Maryna Tverdostup
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 126, 2020
Sooline lõhe pensionisissetulekutes: analüüs üle riikide ja sooliste hoiakute roll
Soolist palgalõhet on rohkelt uuritud, kuid soolist pensionilõhet puudutavate uringute arv on endiselt väike. See teema on muutunud populaarsemaks, kuna naiste käitumisharjumused pere- ja tööelus on muutunud. Selle tulemusel on naised rohkem seotud tööturuga, sündimus langeb, rohkem naisi on lahutatud või ei ole kunagi abielus olnud ning hiljem ei saa loota toitjakaotuspensionile. Teisest küljest tõstatab praegune pensionisüsteemide reformimine küsimuse, kas tihedam seos pensioni ja töötulu vahel toob kaasa suurema ebavõrdsuse pensionile jäädes. Käesoleva töö eesmärk on läbi viia võrdlev uurimus soolise pensionilõhe kohta kõigis Euroopa Liidu riikides. Sellest tulenevalt kasutati EU-SILC andmestikku 2018. aastast. See andmestik hõlmab kõiki Euroopa Liidu riike ja nelja riiki väljaspool Euroopa Liitu ning sisaldab nii pensioni- kui tööalase tulu andmeid. Teoreetiliselt põhineb see töö kahel ideel: (1) kumulatiivse ebasoodsa olukorra mõistel, mille kohaselt naistele ebasoodsate sündmuste (nagu madalam palk ja hõive ning emadusega seotud karjäärikatkestused) mõju akumuleerub elu jooksul ja vähendab naiste pensionisissetulekut; (2) soolise identiteedi teoorial, mis eeldab, et indiviidid tegutsevad naiste/meeste tüüpilise käitumismudeli järgi. Esimeses analüüsietapis hinnati pensioni- ja tööalase tulu sooliste lõhede vahelisi seoseid. Leiti, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, erinevalt teistest riikidest, on seos vastassuunaline, mis tähendab, et suurem sooline lõhe töises tulus vastab väiksemale soolisele lõhele pensionitulus. Korrelatsioon sooliste lõhede selgitama osade vahel on positiivne, mis tähendab, et samad, ajaliselt püsivad tegurid võivad mõjutada mõlemaid muutujaid. Peamiseks naiste ja meeste pensionide ebavõrdsust kujundavaks teguriks on tööstaaž. Ametite roll on teisejärgulise tähtsusega, kuid see võib tuleneda asjaolust, et selles analüüsis ei arvestata elukutseid kogu elutsükli jooksul. Samuti leiti, et kolmanda taseme haridus suurendab soolist lõhe pensionitulus, kuid vähendab soolist lõhe tööalases tulus. See toob esile naiste aktiivse kaasamise olulisuse kolmanda taseme haridussüsteemis. Kuna sooline lõhe hariduses on tänapäeval kadumas, peaks hariduse kui seletava muutuja roll tulevikus vähenema.Pärast pensionitulu soolist lõhet selgitavate tegurite leidmist, arvutati korrelatsioon soolise pensionilõhe ja tööandjapensionitega kaetuse vahel. Nende kahe muutuja positiivne seos toetab hüpoteesi, et üleminek jooksvalt finantseeritavalt pensionisüsteemilt kolmesambalisele pensionisüsteemile võib põhjustada suuremat ebavõrdsust pensionides. See tähendab, et koos teise sambaga hõlmatud pensionäride osakaalu suurenemisega võib praegu madala pensionilõ-hega riikides sooline pensionilõhe tulevikus suureneda. Analüüsi viimases etapis hinnati sooliste hoiakute rolli. Eeldati, et sooline hoiak võib mõjutada pensionitulude erinevusi, sest inimesed kohandavad oma käitumist sotsiaalse käitumise mudelite järgi. Riikides, kus toetatakse soolist võrdõiguslikkust rohkem, võiksime eeldada väikse-mat lõhet pensionitulus, sest naised on tööturul aktiivsemad. Endised sotsialistlikud riigid jäeti sellest analüüsist välja: seos naiste väärtuste ja nende tööturukäitumise vahel (mis mõjutab hetkel saadavaid pensione) kadus (1) riikliku kohustusliku naiste tööhõivepoliitika ja (2) naiste madala sissetuleku tõttu, mis tegi neile töötamise hädavajalikuks. On leitud, et ühiskondades, kus soolist võrdõiguslikkust rohkem toetatakse, on pensionilõhe (esialgne ja jälgitavate tunnustega selgitamata) väiksem. Sarnane tulemus saadi selgitamata tööalase tulu kohta (arvestamata Kesk- ja Ida-Euroopa riike). Seega võib sooline hoiak soodustada naiste ebasoodsat olukorda tööturul ja hiljem ka pensionile jäädes. Selle töö peamine kitsaskoht peitub andmetes: EU-SILC andmed võimaldavad hõlmata kõiki EL riike ja kultuuriliste muutujate mõju, kuid ei sisalda teavet karjääri ja töötasude ajaloo kohta. Tulevastes uuringutes võiksid teadlased kasutada registriandmeid, kuid see toob kindlasti kaasa väiksema riikide arvu analüüsis. Samuti ei analüüsitud erinevate pensionisüsteemide eripärasid riigi tasandil, kuna hõlmatud riike oli palju.
Anna Veremchuk
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 125, 2020
Tööjõu vahetamisvoogudega seotud tootlikkuse kasv majanduskriisis: kas välisettevõtete tootlikkus kasvab rohkem?
Tööjõu vahetamisvood (ingl. k labour churning flows), ehk töötajate vood, mis ületavad töökohtade loomist ja sulgemist ettevõttes, on seotud majandustsükli etappidega. Vahetamisvoogude tase on kõrgem majandustõusu tingimustes ja madalam majanduskriisi ajal. Ettevõtte tootlikkuse muutuse ja tööjõu vahetamisvoogude vaheline positiivne seos on varasemates uuringutes empiiriliselt kinnitust leidnud (Ilmakunnas et al. 2005), kuid majandustsükli etappidele pole seejuures tähelepanu pööratud. Majanduskriisi ajal on ettevõtete jaoks alternatiivkulud väiksemad. Kõrgema tööpuuduse tingimustes saavad ettevõtted esitada uutele töötajatele kõrgemaid nõudmisi (Reder, 1995). Tööle sobivate kandidaatide arv on samuti majanduskriisi ajal suurem (Hochmuth et al. 2016). Eesti välisettevõtetes on tootlikkus üldjuhul kõrgem kui kodumaistes ettevõtetes ja välisettevõtetel võib olla majanduskriisi ajal rohkem vabasid vahendeid tööjõu restruktureerimiseks. Seetõttu võib välisettevõtete tööjõu tootlikkuse seos tööjõu vahetusvoogudega olla majanduskriisi ajal positiivsem, kui kodumaistel ettevõtetel. Artikli eesmärgiks on välja selgitada, kas 2009. aasta majanduskriisi ajal Eestis võitsid tööjõu vahetamisvoogudest rohkem kodumaised või välismaised ettevõtted. Artiklis kasutatakse Eesti töötajate-tööandjate ühendatud andmeid aastatest 2006-2013, see on periood, mis hõlmab kiiret majanduskasvu, majanduskriisi aastaid ning majanduse taastumist. Näidatakse positiivset ja kergelt kumerat seost tööjõu tootlikkuse kasvu ja tööjõu vahetamisvoogude vahel majanduskriisi perioodil. Kumeruse tõttu on seos kõrgema vahetamisvoogude taseme juures negatiivne. Majanduskasvu perioodil on seos samuti kergelt kumer, aga negatiivne iga tööjõu vahetusvoo taseme puhul. Välisettevõtete ja kodumaiste ettevõtete erinevus ilmneb ainult teenindussektoris ja ainult majanduskriisi ajal, kui välisettevõtete jaoks on vaatlusalune seos statistiliselt olulisel määral positiivsem. Täiendav indiviidi tasandi analüüs ei kinnita, et leitud erinevuse taga võiks olla asjaolu, et välisettevõtted palkavad kodumaistest suurema tõenäosusega töötajaid, kelle karakteristikud (näiteks haridustase, vanus jms) on varasemate uuringute põhjal tööjõu tootlikkusega positiivselt seotud. Lisaks näidatakse artiklis empiiriliselt, et suhteliselt tihti töökohti vahetavate töötajate palkamine on negatiivselt seotud muutustega tööjõu tootlikkuses. 2020. aasta viirusest põhjustatud majanduskriis on artikli tulemuste põhjal hea võimalus töötajaskonna restruktu¬reerimiseks.
Liis Roosaar; Urmas Varblane; Jaan Masso
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 124, 2020
Kas ettevõtted tõesti õpivad ebaõnnestumistest? Poolelijäänud innovatsiooni mõjud üle aja
Ebaõnnestunud ja poolelijäänud uuendustegevusi ning -projekte võib pidada loomulikuks ettevõtete innovatsiooniga seotud katsetamisprotsessi osaks. Need nn ebaõnnestumised võivad viia oluliste õppetundideni ning olla ettevõtte innovatsiooni edu üheks teguriks pikemas perspektiivis. Varasem kirjandus viitab ebaõnnestunud või loobutud innovatsioonitegevustest saadavale võimalikule märkimisväärsele kasule ettevõtetes. Samas põhinevad eelnevad antud teemat käsitlevad ja ettevõttetasandi representatiivseid andmeid kasutavad uurimistööd üldiselt ettevõtete ristandmetel, mis ei võimalda antud õppimisefekte ettevõtetes üle aja tuvastada. Käesolev uurimistöö panustab innovatsiooniuuringute kirjandusse, näidates poolelijäänud innovatsioonitegevuste dünaamilisi mõjusid ettevõtete hilisematele uuendustegevuse tulemuslikkuse näitajatele. Näitame Hispaania tootmisettevõtete pikaajaliste tasakaalustatud paneelandmete ja tõenäosusliku sobitamisanalüüsi (i.k. propensity score matching) põhjal, et poolelijäänud innovatsiooniprojektide olemasolu on positiivses seoses innovatsiooni tulemuslikkuse näitajatega, kuid sellel seosel on ka selge ajaline mõõde. Töö tulemused viitavad tugevatele õppimisefektidele poolelijäänud ja ebaõnnestunud innovatsioonitegevustest. Ettevõtetes, mis on minevikus kogenud innovatsioonitegevuse ebaõnnestumisi, on järgnevates perioodides tugevam positiivne mõju poolelijäänud innovatsioonilt innovatsiooni väljunditele. Sisuliselt on tegemist ebaõnnestumistest õppimise testimisega üle aja, vaadeldes ettevõttesiseseid muutusi innovatsiooni tulemuslikkuse näitajates. Lisaks kumulatiivsete õppeprotsesside tugevdamisele ettevõttes toimib innovatsioonitegevustest ja -projektidest loobumine loomuliku korrigeeriva mehhanismina, mis takistab nõrgemaid innovatsiooniportfelle kandumast ühest perioodist teise. Leiame tugevamaid õppimisefekte poolelijäänud innovatsioonitegevustest just nendes ettevõtetes, mis ei ole varasematel perioodidel tugevalt investeerinud T&A-sse ja töötajate väljaõppesse ning muudesse tavapärastesse innovatsiooni teguritesse ning mille innovatsiooniprojektide portfell on seetõttu nõrgem.
James H. Love; Stephen Roper; Priit Vahter
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 123, 2020
Rahapoliitika šokkide tuvastamine USA Föderaalreservi eestikeelsete ärakirjade põhjal
Mitteennustatud rahapoliitika šokkide tuvastamine on üks põhilisemaid väljakutseid empiirilises makroökonoomikas kuna keskpanga – käesolevas artiklis USA Föderaalreservi – intressimäärade muutused on ühelt poolt endogeensed ehk sisetekkelised – Föderaalreserv reageerib enda intressimäära muutes arengutele makromajanduses (nt inflatsioonile või kogutoodangu lõhele) – ja teiselt poolt ootustele tulevikus kehtivate makromajanduslike tingimuste suhtes. Käesolevas artiklis pakun ma välja uue lähenemise eksogeensete rahapoliitika šokkide tuvastamiseks, mis ei nõua eeldusi aluseks oleva makromajanduse struktuuri kohta ega ka rahapoliitiliste tegevuste vaatlemist. Minu lähenemise sisuks on USA Föderaalreservi intressimäära (federal funds rate) ootamatute muutuste otsene hindamine selliste nihetena, mida pole võimalik ennustada Föderaalreservi Avaturu Komitee (Federal Open Market Committee, edaspidi ka FOMC) otsustest. Sellel eesmärgil kasutan ma närvivõrkude Word2Vec lähenemist ja põhiliste masinõppe regressioonilähenemiste ansamblit ennustamaks efektiivset Föderaalreservi intressimäära (federal funds rate) FOMC arutelude tekstidest, tegemata seejuures mingeid eeldusi aegridade struktuuri suhtes. Föderaalreservi intressimäära prognoosimise vigu koosolekule järgneva kuu alguses tõlgendatakse siinkohal uue rahapoliitika šokki mõõdikuna. Uurides tuletatud rahapoliitika šokkide aegrea omadusi, ilmnes, et muutused kogutoodangus ja inflatsioonis vastusena muutustele minu poolt tuletatud uuele rahapoliitika šokki näitajale on täielikult kooskõlas makroökonoomika teooriaga: nii kogutoodang kui inflatsioon langevad vastusena rahapakkumise kokkutõmbumise šokile. Sellised tulemused on stabiilsed ka uurimistöös kasutatud aegridade lühendamise ja erinevate viitaegade kasutamise suhtes. Käesolevas artiklis tuletatud rahapoliitika šoki näitajat saab kasutada näiteks rahapoliitika ülekandumise mehhanismide uurimiseks – nii on näidatud, et raha hulka vähendav šokk tõstab võlakirjade ülemäärast preemiat ning kinnisvaralaenude ja kommertsväärtpaberite hinnavahet. See tulemus on kooskõlas sellega, et minu rahapoliitika šoki näitaja on vaba rahapoliitika teostaja (keskpanga) reageerimisest finantsnäitajate praegustele ja tulevikuväärtustele.
Nataliia Ostapenko
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 122, 2020
Kinnisvarauudiste mõju Swedbanki ja SEB Panga aktsiate tootlusele
Põhja- ja Baltimaade pangandussektorid on tihedalt omavahel seotud. Baltimaade finantssüsteemis on olulise tähtsusega kaks panka - Swedbank ja SEB Pank, mida omakorda mõjutavad Rootsi kui koduriigi kinnisvaraturu riskid. Lisanduvad Baltimaade endi finantsturgudest tulenevad riskid. Kinnisvarauudised, mis ilmuvad neil kõigil turgudel, mõjutavad suure tõenäosusega pankade laenuteenuseid ning hüpoteeklaenude mahu kasvu ning seega ka pankade kasumlikkust ning aktsiahindade tootlust. Nii Balti riikides kui Rootsis on järjest rohkem tähelepanu pälvinud uudised kinnisvaraturgude potsentsiaalsest langusest ning ohtudest. Kuigi riigiti erinevad põhjused ja argumendid, võib nende mõju turgudele olla ühesugune. Rootsi majandusele on iseloomulik kiire kasv, vähenev tööpuudus, rahvaarvu suurenemine ja madalad intressimäärad, kuid võlakoormus kasvab kiiremini kui leibkondade sissetulekud. Baltikumi uudistekanalid tõstatavad üsna sageli kinnisvaraturu haavatavuse teema, sest Balti riikide kinnisvaraturud on tihedalt seotud Rootsi omaga. Lisaks on Balti riikide kindlale majanduskasvule järgnenud väga aktiivne eluasemeturg, mil pealinnad, suuremad keskused ja kuurortid on muutunud kinnisvaraobjektide populaarseteks kohtadeks. Kõik need tegurid kombineeritult on tõstatanud aktiivseid arutelusid kinnisvarasektori suurenenud riskide teemal nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses. See, kuivõrd on Swedbank ja SEB Pank mõjutatud seda laadi riskidest Balti riikides ning Rootsis, on vaatluse all käesolevas töös. Antud uurimuses analüüsitakse Rootsi, Eesti, Läti ja Leedu kinnisvaraturuga seotud uudiste mõju Swedbanki ja SEB Panga aktsiate tootlusele ning volatiilsusele ajavahemikus 04.01.2016 kuni 19.02.2019. Analüüsi käigus rakendatakse esmalt Pythoni avatud lähtekoodiga tööriistu ja teeke veebi kraapimiseks, et saada uudiste veebilehtedelt analüüsiks vajaminev tekst. Seejärel kasutatakse reeglipõhist tundmusanalüüsi mudelit VADER uudiste meelestatuse või hoiakute aegridade koostamiseks. Edasiselt kasutatakse neid andmeid nelja ARMA mudeli hindamiseks käsitledes erinevaid aspekte - ekstreemsed uudised, uudiste asümmeetriline mõju, sisu versus uudiste arv. Samuti uuritakse uudiste meelsuse mõju volatiilsusele, et teada saada, kas positiivsed ja negatiivsed uudised võivad volatiilsusele erinevat mõju avaldada. Töö peamine järeldus on, et positiivsed ja negatiivsed uudised mõjutavad tootlust ja volatiilsust erineva viiteajaga. Swedbanki ja SEB Panga osas on kohalikel Rootsi uudistel rohkem mõju kui Balti ja Reutersi uudistel. Suure tundmusega negatiivsed uudised mõjutavad tootlust alles kaks päeva hiljem; negatiivsete uudiste arv mõjutab aga sama päeva tootlust. Selle üks võimalik tõlgendus on, et pankade aktsiate tootlus ei pruugi reageerida nii palju ühele suurele negatiivsele uudisele, kuid võib reageerida paljudele väikestele negatiivsetele uudistele. Vaadeldes viiteaegu ilmnes erinevus ka selles, kuidas kaks panka reageerivad Baltikumist ja Rootsist saabuvatele uudistele: SEB Panga aktsiate tootlus reageerib Balti uudistele üldiselt aeglasemalt kui Swedbanki aktsiate tootlus. Teisalt mõjutavad SEB Panga aktsiate tootlust samal päeval Reutersi uudised, Swedbanki aktsiate tootlust mõjutavad Reutersi uudised aga viivitusega. Lisaks on Swedbanki aktsiate tootluse volatiilsus võrreldes SEB Panga aktsiatega märgatavalt tundlikum nii kohalike Rootsi uudiste kui ka rahvusvaheliste uudiste suhtes.
Yuliia Puzanova; M. Hakan Eratalay
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 121, 2020
Finantsturvavõrgud Kagu-Aasias ja Euroopas: poliitökonoomiline hinnang
Käesoleva artikli eesmärgiks on mõõta ja võrrelda liikmesriikide hääletusjõudu kahe finantsturvavõrgu puhul: Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) ja süsteemi, mille moodustavad Chiang Mai mitmepoolsed algatused (CMIM) ja ASEAN+3 makromajanduslik uurimisbüroo (AMRO). Lisaks vaadeldakse uuringus CMIMi muutusi enne ja pärast selle ressursside suurenemist 2012. aastal. Regionaalseid finantsturvavõrke võrdlevas kirjanduses puudub senimaani asjakohane hinnang poliitökonoomia vaatepunktist. Käesolev töö täidab kirjanduses oleva lünga, uurides kahte kõige olulisemat ja uuemat regionaalset finantsturvalisuse võrgustikku. Artiklis viiakse läbi empiiriline analüüs, kasutades kaht tüüpilist hääletussüsteemide mõõtmise ühikut nagu Shapley-Shubiku ja Banzhafi indeksid. Artiklist selgub, et vastupidiselt senistele oletustele kirjanduses on ASEANi väikseid riike pärast 2012. aasta muudatusi karistatud. Ainult lihtsaid hääletamiskaale jälgides pole need mõjud nähtavad. Shapley-Shubiku ja Banzhafi indeksite mõõtmise tulemuste põhjal väidame siiski, et suurte riikide, näiteks Jaapani ja Hiina, hääletusjõud on 2012. aastal pärast süsteemi muudatusi suurenenud. Vastupidiselt ASEANi näitele, selgub ESMi põhistest tulemustest, et Banzhafi indeksi ja Shapley-Shubiki indeksi alusel pole liikmesriikide hääletusjõus olulisi erinevusi. Artikli empiiriliste tulemuste põhjal soovitavad autorid, et AMRO-CMIM peaks arvestama ESMi kogemustega hääletamismehhanismi osas.
Luca Alfieri; Nino Kokashvili
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 120, 2020
Ettevõtete roll soolises palgalõhes
Viimasel ajal läbi viidud uurimuste kohaselt on soolise palgalõhe selgitamisel oluline roll ettevõttetaseme teguritel. Käsolev artikkel panustab sellesse kirjandusse kasutades Card et al. (2016) lähenemist tuvastamaks ettevõttetaseme tegurite rolli sollises palgalõhes. Ettevõtte tasandi efekt jagatakse omakorda dekomponeerimise meetodeid kasutades kaheks komponendiks: palgalõhe, mis tuleneb meeste ja naiste erinevast jagunemisest ettevõtete vahel (inglise keeles sorting) ja palgalõhe tulenevalt palkade alasest läbirääkimisest ettevõtete sees (bargaining). Esimene komponent panustab soolisse palgalõhesse, kui naised töötavad võrreldes meestega suhteliselt vähem kõrge tootlikkusega ja kõrge palgatasemega ettevõtetes. Läbirääkimiste kanal või komponent panustab soolisse palgalõhesse, kui naised saavad samas ettevõttes vähem palka kui mehed. Analüüsiks kasutasime Eesti ühendatud töötajate ja tööandjate andmeid perioodist 2006-2017, mis katavad töötajate ja tööandjate üldkogumit erasektoris. Eesti andmete kasutamist käesolevas uurimistöös motiveerib muuseas see, et Eestit iseloomustab Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe, mis on varasemates uuringutes jäänud ca kahe kolmandiku ulatuses selgitamata tavaliste indiviidi ja ettevõttetaseme teguritega (nt inimese vanus, ametiala, ettevõtte tegevusala vms). Käesoleva uurimistöö tulemused näitavad ettevõttetaseme tegurite olulisust soolise palgalõhe kujundajana, need selgitavad kuni 35% soolisest palgalõhest. Me leiame, et Eestis on ettevõttesistel palgaläbirääkimiste kanalil palju suurema roll soolise palgalõhe selgitamisel võrreldes sama metoodikaga varasemalt uuritud riikides nagu Portugal, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia. Seda tulemust selgitab meie arvates Eesti tööturu institutsioonide tagasihoidlik roll palkade kujunemisel, sealhulgas suhteliselt madal miinimumpalk ja kollektiivlepingutega madal kaetus, ja naiste nõrgemad läbirääkimisoskused. Lisaks eelnevale, ettevõttetasemete rool soolises palgalõhes on kasvanud aja jooksul, ja need on eriti tähtsad palgajaotuse ülemises otsas ja kõrgemate oskuste tasemetega töötajate osas. Laste saamisega seondub tugev, umbes 4-9 log punkti (ligikaudu protsendipunkti) suurune kaotus teenitavas palgas, kuid see ei ole seotud ettevõttespetsiifilise ajas mittemuutuva tootlikkuse preemiaga, s.t. ettevõttetaseme teguritega. Käsoleva uurimistöö tulemused viitavad, et ettevõttesise palgalõhe vähendamisele suunatud meetmetel võiks olla oluline roll üldise soolise palgalõhe vähendamisel. Samas selliste meetmete efektiivsus varasemate uuringute alusel varieerub. Kui näiteks ettevõttesisese palgalõhe raporteerimine ja monitoorimine on osades riikides andnud häid tulemusi, siis ettevõtete juhatustes sookvootide kehtestamine on omanud parimal juhul ainult piiratud mõju palgalõhele.
Jaan Masso; Jaanika Meriküll; Priit Vahter
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 119, 2020
Digitaliseerimise efektide mõõtmine
Digitaliseerimine on muutnud reegleid majanduses nii era- kui ka avalikus sektoris. Seetõttu on ka digitaliseerimise mõjude uurimine muutunud aktuaalseks. Varem läbi viidud uurimustes on autorid fokusseerinud tähelepanu antud mõiste definitsioonile, selle piiritlemisele ja seda mõõtvate indeksite konstrueerimisele. Selliste lähenemiste üheks põhiliseks vajakajäämiseks on kvantitatiivse lähenemise puudumine. Digitaliseerimise mõju majanduslikele indikaatoritele ei ole seni süvitsi uuritud. Käesolev artikkel uurib digitaliseerimise majanduslikke mõjusid, ja kitsamalt mõju SKP-le. Uurimuse esimeses osas luuakse sünteetiline digitaliseerimise indeks, mis peegeldab digitaliseerimise taset riigi tasemel. Teises osas valideeritakse seda konstrueeritud indeksit kasutades paneelandmete mudeleid uurimaks konstrueeritud indeksi seotust SKP näitajaga.
Elvin Mammadli; Vsevolod Klivak
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 118, 2019
Inimkapitali ja soolise palgalõhe hindamine Euroopas
Rahvusvahelisele täiskasvanute oskuste uuring (PIAAC - Program of International Assessment of Adult Competencies) võimaldab senisest tunduvalt põhjalikumalt analüüsida inimkapitali ja selle seost soolise palgalõhega võttes lisaks nn klassikalistele inimkapitali näitajatele (haridus, töökogemus) arvesse ka töötajate kognitiivseid ja mittekognitiivseid oskusi ning nende kasutamist töökohtadel. Siit tulenevalt on uurimistöö eesmärgiks välja selgitada, kuidas Euroopa riikide tööturgudel väärtustatakse inimkapitali erinevaid osasid tuues välja soolised erinevused nii inimkapitalis kui selle eri osade väärtustamises. Töös on kasutatud Gelbachi dekompositsiooni analüüsimaks 17 Euroopa riigi näitel, kuidas inimkapitali erinevad osad palga kaudu tööturgudel tunnustust leiavad. Valitud analüüsimeetodi korral on palgavõrrandite hindamistulemused robustsed ning ei sõltu sellest, millises järjekorras selgitavaid muutujaid mudelitesse lülitatakse. Analüüsi tulemusena leidis kinnitust väide, et inimkapitali ei saa üldistada. Selle osasid tuleb hinnata eraldi, neid väärtustatakse tööturgudel erinevalt ning erinevalt väärtustab tööturg ka meeste ja naiste inimkapitali. Kõige enam hinnatakse tööturgudel erialaspetsiifilist töökogemust ning töötajate kognitiivseid (eelkõige matemaatilist kirjaoskust) ja mittekognitiivseid oskusi ning nende kasutamist. Haridusele ja eriti haridusvaldkonnale pööratakse tööturgudel jätkuvalt tähelepanu, kuid samas on just haridusnäitajad need, mis soolist palgalõhet reeglina suurendavad. Uurimistöö tulemustest nähtub, et inimkapitali erinevaid komponente väärtustatakse Euroopa riikide tööturgudel erinevalt ning seda ka soolises lõikes. Eesti muster on rohkem sarnane selliste Ida Euroopa riikidega nagu Slovakkia, Sloveenia, Leedu, Tsehhi, ka Poola. Nendes riikides on soolised erinevused naiste tööhõives, tööstaažis, matemaatika oskustes ning kognitiivsete oskuste kasutamises reeglina väiksemad kui Lääne Euroopa riikides. Samas on enamuses Ida Euroopa riikides nagu Eestiski sooline palgalõhe suhteliselt kõrge. Eestis on soolised palgaerinevused kõige enam selgitatud tööga seotud komponentide (valdkond, eriala, töökoht) poolt (24.6%). Töötamine töökohal, mis vastab varasemale eralasele kompetentsile, selgitab soolisest palgalõhest märkimisväärse osa - 12.1%. Töökoha vahetus, mis naiste puhul on sageli seotud perekondlike põhjustega, võib vähendada palka ning seeläbi suurendab ka palgalõhet. Haridus ja eriti just haridusvaldkond selgitavad Eestis olulise osa soolisest palgalõhest (vastavalt 3.5% ja 10.6%), kuid paraku need inimkapitali komponendid suurendavad palgalõhet. Soolised palgaerinevused varieeruvad vanuse- ja haridusgruppide ning töökohtade lõikes. Näiteks suurim sooline palgalõhe (sh suurima grupisisese varieeruvusega) on ISCO 3 grupis ehk osaliselt kvalifitseeritud sinikraedel.
Maryna Tverdostup, Tiiu Paas
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 117, 2019
Sissetulekute sooline lõhe üle elutsükli: riikide võrdlevuuring
Käesoleva uuringu eesmärk on analüüsida soolist sissetulekute lõhe Euroopas üle vanusegruppide. Uuring panustab teaduskirjandusse kolmel viisil. Esiteks, vaid töise tulu analüüsimise asemel keskendutakse erinevustele kogu sissetulekus, uuringus agregeeritakse kokku 17 erinevat sissetuleku allikat. Lisaks analüüsitakse eraldi kolme sissetulekute kategooriat. Teiseks, soolist lõhe analüüsitakse üle vanusegruppide, mis toob välja soolise lõhe arengud üle „elutsükli“. Kolmandaks, soolist lõhe analüüsitakse 25 riigi kohta ning püütakse eristada institutsionaalsete erinevuste rolli soolises sissetulekute lõhes. Selline riigitasandi tegurite analüüs ei ole võimalik vaid ühte riiki käsitlevas uuringus. Uuringus kasutatakse Euroopa Liidu Sissetuleku ja Elutingimuste uuringu (European Union Statistics on Income and Living Conditions) andmeid aastast 2016. Andmebaas sisaldab infot sissetulekute kohta nii isiku kui leibkonna tasandil ning demograafilisi ja sotsiaalmajanduslikke taustatunnuseid. Kaetud on 23 EL ja kaks mitte EL riiki ning uuring on laiendatav isikutele, kes on 16. aastased ja vanemad. Andmeanalüüsiks kasutatakse Firpo et al. (2009) mittetingimuslikku kvantiilregressiooni (unconditional quantile regression), mis võimaldab analüüsida jälgitavate tunnuste mõju sissetulekutele üle kogu sissetulekute jaotuse. Selle meetodi peamiseks eeliseks on, et see võimaldab hinnata selgitavate tegurite muutuse mõju mittetingimuslikule sõltuva tunnuse jaotusele. Järgmiseks rakendatakse Oaxaca-Blinder (1973) dekomponeerimist leidmaks, millise osakaalu kogulõhest selgitavad jälgitavad tunnused. Tulemused näitavad, et sissetulekute sooline lõhe erineb riigiti väga palju. Enamikes riikides, 14s 25st, on mediaanisiku jaoks selgitamata sooline lõhe sissetulekus väikseim noorimas vanusegrupis ja suureneb meeste kasuks üle elutsükli. Kuid on ka riike, kus lõhe on kõige suurem just noorte seas, näiteks Bulgaarias. Ka vanusegrupi sees on riikide vahel olulisi erinevusi. Noorimate vanusegrupis, alla 25.aastaste seas, on suurima selgitamata sissetulekute lõhega Bulgaaria, kus meeste mediaan on 0.726 log punkti kõrgem kui naiste oma; väikseim sama vanusegrupi selgitamata sooline lõhe on Kreekas, kus see on isegi naiste kasuks. Vanusegrupis 25-44 aastat on suurim selgitamata sooline sissetulekute lõhe Kreekas, meeste mediaan on 0.557 log punkti kõrgem kui naiste oma; madalaim lõhe on Taanis, 0.115 log punkti. Tulemused on sarnased ka vanusegrupis 45-65 aastat, kus suurim selgitamata lõhe mediaanisiku jaoks on Kreekas ja väikseim Sloveenias. Vanimate vanusegrupis, üle 65. aastaste seas, on mediaanisiku suurim selgitamata sooline sissetulekute lõhe Austrias; väikseim ja statistiliselt ebaoluline on see Eestis. Kuna selles vanusegrupis moodustavad avaliku sektori ülekanded (tulusiirded) lõviosa sissetulekust, siis on see erinevus eriti hästi näha just avaliku sektori ülekannete osas. Sarnaselt on ka avaliku sektori tulusiiretes üks suurimaid selgitamata soolisi lõhesid Austrias ja väikseim Eestis. Eelnevale lisaks analüüsiti artiklis soolist lõhet töises sissetulekus, erasektorist saadavates tulusiiretes ja kapitalilt teenitavas tulus, ning avaliku sektori tulusiiretes. Lõhed esialgses ja selgitamata mediaansissetuleku lõhes olid alati meeste kasuks. 25-44 aasta vanuste indiviidide grupis esines suurim selgitamata lõhe mediaan töises sissetulekus Eestis ja Lätis (vastavalt 0.469 ja 0.456 log punkti) ja madalaim Rumeenias (0.078 log punkti). Sellest järgmises vanusegrupis, 45-65, olid suurimad ja väiksemaid soolised lõhed vastavalt Hollandis ja Sloveenias, 0.425 ja 0.091 log punkti. Nn klaaslae ja kleepuva põranda efekte (suurt soolist sissetuleku lõhet vastavalt tulujaotuse 90% ja 10% kvantiili juures) täheldati Belgias, Tšehhis, Prantsusmaal, Kreekas ja Norras ning seda mõlemas vanusegrupis, mis viitab positiivse selektsiooniefekti olemasolule (Olivetti ja Petriongolo 2008). Erasektori tulusiirete ja kapitalitulu analüüs näitas, et noorimas vanusegrupis on nii kogu palgalõhe kui selgitamata osa palgalõhest suurim Prantsusmaal ja väikseim Ungaris. Vanusegruppides 25-44 ja 45-65 on selgitatud osa kogulõhest süstemaatiliselt naiste kasuks. Vanimas vanusegrupis esines suurim selgitamata palgalõhe Serbias, ja seejuures naiste kasuks. Avaliku sektori tulusiirete analüüs näitas, et erinevused vaadeldavates karakteristikutes valdavalt soosivad naisi kuni 65 aasta vanuste indiviidide gruppides. Seda tulemust võib omistada naiste kasvanud osalemisele hariduses ja eriti suurematele kõrghariduses osalemisega seotud toetustele (nt stipendiumitele) võrreldes meestega. Seevastu üle 65 aastaste vanusegrupis nii selgitatud kui selgitamata mediaanlõhed avaliku sektori tulusiiretes on meeste kasuks. Lõpuks uuris artikkel kaheksa erineva institutsionaalse teguri mõju selgitamata kogusissetuleku lõhele, need näitajad olid ametiühingutega kaetus, hõive kaitse regulatsioonid, Kaitzi indeks (miinimumpalga suhe keskmisse palka), õigus saada rasedus- ja sünnitushüvitisi, alla kolme aasta vanustele lastele lastehoiuteenuse pakkumine, pensionisüsteemi ülesehitus, miinimumpalkade kehtestamine, ja miinimumpalga suurus. Ametiühingute tihedusel ja miinimumpalga kehtestamisel leiti vastavalt oluline negatiivne ja positiivne mõju selgitamata soolisele lõhele madala sissetulekuga indiviidide puhul. Enamgi veel, analüüs näitas, et miinimumpalgad omavad negatiivset mõju selgitamata lõhele töises sissetulekus (vt nt Bargain et al. 2018). Ometi, nagu mainitakse ülalpool, see suurendab selgitamata lõhet kogusissetulekus. Õigus saada rasedus- ja sünnitushüvitisi (hüvitise saamise perioodi pikkuse ja selle suuruse korrutis) omab positiivset mõju selgitamata lõhega 25-44 aasta vanuste inimeste puhul: kasvanud tööandjate koormus motiveerib neid pakkuma naistele madalamaid palku võrreldes samade karakteristikutega meestega. Kõige vanemas vanusegrupis on täheldatav negatiivne seos formaalse lastehoiu ja selgitamata kogusissetuleku lõhe vahel, mis on lihtsalt selgitatava eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riikides laialt levinud mitteformaalse laste hoiu (nt vanaemade poolt) kultuuriga. Tänapäeval põhinevad enamus poliitikatest, mille eesmärgiks on saavutada sooline sissetulekute võrdsus, „ühe kõigile sobiva“ lähenemise filosoofial. Ometi ei suuda need poliitikad võtta arvesse erinevusi, mis eksisteerivad riigi erinevates vanuserühmades ja erinevates sissetulekuallikates. Keskendumine soolise lõhe, olgu see siis meeste või naiste kasuks, vähendamisele ainult ühes kogusissetuleku jaotuse osas võib avaldada kahjulikku mõju soolisele lõhele mõne teise sissetulekuallika osas. Soolise sissetuleku ebavõrdsuse probleemi lahendamiseks tuleb praeguseid poliitikaid ajakohastada ja mitmekülgsemaks muuta, et need hõlmaksid eri vanuserühmade erinevaid sissetulekuallikaid. p>
Papuna Gogoladze
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 116, 2019
Ruumilised seosed regionaalsetel tööturgudel Euroopas
Uuringu tulemused rõhutavad ruumiliste seoste tähtsust Euroopa regionaalsetel tööturgudel. Töötuse ja tööhõivemäärade ruumilist sõltuvust uuritakse kasutades andmeid 306 NUTS2 piirkonna kohta Euroopas. Ruumilise autokorrelatsiooni hinnangud näitavad, et piirkondlikud tööturud Euroopas on ruumiliselt klasterdunud, st kõrge (madala) töötuse/hõivemääraga piirkonnad on ümbritsetud piirkondadega, kus on kõrge (madal) töötus/hõivemäär. Ruumilist sõltuvust uuritakse ka erinevate ökonomeetriliste mudelite abil, mis arvestavad sõltuva muutuja, sõltumatute muutujate ja vealiikme kaudu toimivaid ruumilisi mõjusid. Selleks, et teha kindlaks, kas ruumiline seos on seletatav sarnaste omadustega piirkondade klasterdumisega, kontrollitakse mudelites erinevate taustatunnuste suhtes. Piirkondlikke tööturge mõjutavad tegurid valitakse põhinedes töötuse tasakaalu ja tasakaalutuse teooriatele (ingl keeles equilibrium and disequlibrium view, Marston 1985). Analüüsi tulemused näitavad, et varasemalt täheldatud töötuse ja tööhõivemäärade regionaalsete erinevuste põhjuseks on vanuselise struktuuri, majandusstruktuuri, inimkapitali ja riigi tasandi institutsioonide erinevused piirkondades. Kuid ka nende tegurite suhtes kontrollides on töötuse ja tööhõive määrade ruumiline sõltuvus statistiliselt oluline. Ruumiline sõltuvus on positiivne nii töötuse kui ka tööhõive määra osas, mis näitab, et piirkondade vahelised koostöö efektid domineerivad mõjusid, mis tulenevad konkurentsist tööjõu pärast erinevate piirkondade vahel. Tulemused näitavad, et ühe regiooni tööhõive/töötuse määr on otseselt mõjutatud teistes piirkondades toimunud tööhõive/töötuse määra muutustest, aga ka teistes piirkondades ilmnenud šokkidest. Seega esineb piirkondlikel tööturgudel olulisi ruumilisi ülekandeid. Uuringu tulemusel ei leitud empiirilisi tõendeid selle kohta, et ruumiline mõju leviks demograafiliste, nt noorte osakaalu muutuste kaudu, muutuste kaudu majandusstruktuuris või muutuste kaudu inimkapitalis. Ruumilise sõltuvuse täpne mehhanism jääb huvitavaks küsimuseks, mida uurida tulevases uurimistöös Uuringu tulemused annavad olulist informatsiooni, mida arvestada tööturu ja regionaalpoliitika meetmete väljatöötamisel Euroopas. Regionaalse töötuse vähendamiseks ja tööhõive suurendamiseks kavandatavate poliitikameetmete puhul tuleks arvestada kohalike tööturgude vaheliste ruumiliste seostega ning seetõttu peaksid naaberregioonid meetmete arendamist omavahel kooskõlastama. Näiteks infrastruktuuri ja transpordiühenduste arendamine naaberregioonide vahel võib olla kasulik mõlemale piirkonnale, kuna see võimaldab töötajate ja töökohtade efektiivsemat sobitamist. Kokkuvõttes nõuab kohalikel tööturgudel valitsevate erinevuste vähendamine tihedat koostööd erinevate regioonide vahel. p>
Laura Helena Kivi
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 115, 2019
Merendussektorite majandustegevuse analüüs Eesti ja Soome näitel
Töö eesmärgiks on hinnata majandustegevuse efektiivsust ja tootlikkust merendusega seotud sektorites Eesti ja Soome mereäärsetes piirkondades selgitamaks võimalusi piiriülese koostöö arendamiseks. Analüüsi läbiviimisel on kasutatud Amadeus andmebaasis toodud mikroandmeid ettevõtete käibe, tööjõukulude ning põhi- ja käibevara kohta. Analüüsimeetodina on rakendatud lineaarse programmeerimise andmepiirangu (ka andmeraja) analüüsi ehk DEA meetodit (DEA- Data Envelopment Analysis). Uurimistöö tulemustest nähtub, et Eesti mereäärsete piirkondade energeetika, ehituse ja transpordisektorid toimivad efektiivselt. Biomajanduse ja turismiga seonduvate sektorite puhul on Eesti mereäärsetes regioonides veel reserve ressursitootlikkuse parendamiseks ning tehtud investeeringute efektiivsemaks kasutamiseks. Soomes on madalaim ressursitootlikkus merekaubavedudega tegelevas sektoris, kus olemasolev põhivara ei ole leidnud veel täielikku kasutamist. Piiriülese koostöö tugevdamine annab täiendavaid võimalusi, et olemasolevaid ressursse ja eelkõige just põhivarase tehtud investeeringute kasutamist tõhustada, aga ka mõlema riigi paremaid äri – ja juhtimiskogemusi jagades luua häid tingimusi majandustegevuse efektiivsuse tõstmiseks. Eestis on eriti oluline arendada piiriülest koostööd just turisminduse vallas, et tõsta turismisektori töötajate tootlikkust just mereäärsetes piirkondades. Uurimistöö tulemusena selgusid ka mitmed vajakajäämised statistikasüsteemides, mis ei võimalda alati kasutada piisavalt usaldusväärseid ja täpseid andmeid mereäärsete piirkondade majandustegevuse analüüsimiseks ja piiriülese koostöö arendamiseks.p>
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 114, 2019
Välisosalusega ettevõtted korruptiivses keskkonnas: efektid ettevõtte tegevusedukusele
Kuni viimase ajani pole majandusuuringutest jõutud konsensusele selles osas, kuidas ettevõtluskeskkonna korruptiivsus mõjutab riiki otsesete välisinvesteeringute tegemist. Samuti on vähe tähelepanu saanud küsimus, kas korruptiivne keskkond mõjutab erinevalt kodumaiste ja välisosalusega ettevõtete tegevusedukust. Käesolev artikkel kasutab selleks Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupanga Ärikeskkonna ja Ettevõtete Tegevusedukuse uuringu viienda laine ettevõtte-taseme ristandmeid aastatest 2012-2014, mis katab postkommunistlikke riike Kesk- ja Ida Euroopast ning endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Uurimistöö eesmärgiks on läbi viia empiiriline kvantitatiivne analüüs, kuidas korruptsioon seondub ettevõtte välisosalusega ja ettevõtte tegevusedukusega. Erinevaid ökonmeetrilisi lähenemisi kaustades selgus, et välisosalusega ettevõtted kalduvad kulutama pististele enam kui kohalikud ettevõtted. Samas, on pistisekulude negatiivne mõju ettevõtte tegevusedukusele (tööjõu tootlikkusele) suurem välisosalusega ettevõtetes kui kohalikes ettevõtetes. Uurimuse tulemused viitavad sellele, et motiveerimaks multinatsionaalseid ettevõtteid investeerima arenevatesse riikidesse, on muude meetmete seas oluline ka ettevõtluskeskkonna parandamine ja võitlus mitteformaalsete maksetega ettevõtluse suhtlemisel avaliku sektori bürokraatiaga loomaks võimalikult vähekorruptiivset keskkonda.p>
Gaygysyz Ashyrov, Jaan Masso
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 113, 2018
Tooteinnovatsiooni, turundusinnovatsiooni ja klientidega koostöö komplementaarsus Eesti ettevõtete näitel
Käesolev artikkel uurib koostoimeefekte (komplementaarsuse suhteid) tooteinnovatsiooni, turundusinnovatsiooni ja klientidega koostöö vahel Eesti ettevõtete põhjal. Autor hindab innovatsioonitegevuste vahelist komplementaarust nende mõjuga ettevõtte kogutootlikkusele. Antud artiklis analüüsitakse koos kolme innovatsioonitegevust. Need komplementaarsussuhted ei ole erialakirjanduses tihti kajastust leidnud ja seda eriti tooteinnovatsiooni, turundusinnovatsiooni ja klientidega koostöö vahel. Samuti on töös ühendatud Euroopa innovatsiooniuuringu CIS 2004-2012 perioodi andmed Eesti ettevõtete Äriregistri andmetega, mis andis võimaluse analüüsida täpsemalt ettevõtte tootlikkuse näitajat. Autor leiab, et tooteinnovatsiooni, turundusinnovatsiooni ja klientidega koostöö vahel ei esine ühtegi universaalset komplementaarsus- või asendusmõju. Lisaks oma positiivsetele omadustele omavad innovatsioonitegevused ka kulusid ettevõtte jaoks ning koostoimeefektid erinevad nii tööstus- ja teenindussektori lõikes kui ka erinevate ajadimensioonide vahel. Analüüsi tulemused näitavad, et tööstussektoris ei esine komplementaarsusefekti tooteinnovatsiooni ja turundusinnovatsiooni vahel. Seega ei esine tööstusettevõtetes tootinnovatsiooni ja turundusinnovatsiooni vahel lühiajalist sünergiat. Kuid teenindussektoris esineb nende innovatsioonitüüpide vahel komplementaarsusefekt ja tooteinnovatsiooni ning turundusinnovatsiooni koosmõju on suurem, kui nende mõjude summa eraldi. Erinevus tööstussektori tulemustest tuleneb asjaolust, et teenindussektoris on tähtsamal kohal disainimuutused ja turundustegevused (Winter ja Wall, 2006; Stehrer et al., 2014). Klientidega koostöö ja innovatsioonitüüpide vahel ei esinenud selgeid lühiajalisi koostoimeefekte ei tööstussektoris ega ka teenindussektoris. Kuid tundlikkuse analüüs käigus leiab autor, et klientidega koostöö ja innovatsioonide vahel esineb komplementaarsusefekt, kui uurida koostoimeefekti koondatud paneelandmetega. Kuid komplementaarsusefekt esineb ainult, siis kui ettevõte teeb koostööd klientidega ja seejärel lisa ettevõttesse tooteinnovatsiooni või turundusinnovatsiooni. Vastupidiselt ei esine koostöö klientidega ja innovatsioonide vahel komplementaarsust. Tundlikkuse testi tulemused näitavad, et komplementaarsusefekt klientidega koostöö ja toote- ning turundusinnovatsiooni vahel kasvab ajaga, aga kasv pole siiski piisavalt suur, et väita selget komplementaarsusefekti nende vahel. p>
Tanel Rebane
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 112, 2018
Ida-Aasia rahanduslikus ja majanduslikus integratsioonis osalevate rikide finantsinstitutsioonide heterogeensus
Artikli eesmärk on bilateraalsete kaubandussuhete, rahanduslike integratsiooniprotsesside ja finantsinstitutsioonide heterogeensuse vaheliste seoste alase teadmiste baasi laiendamine. Rahandusliku integratsiooni ja väliskaubanduse vahelist seost on teaduskirjanduses palju uuritud, kuid avaldatud töödest ilmneb, et rahandusliku integratsiooni ja kaubanduse vahelise seose osas ei olda veel ühemõtteliselt kindlad. Mõnede teadlaste poolt tuvastatud rahandusliku integratsiooni positiivne mõju Ida-Aasia kontekstis võib olla seotud nii empiiriliste, teoorial mitte põhinevate hinnangute kallutatusega kui ka seni veel väheuuritud rahandusliku integratsiooni mõjuga finantsstruktuuridele-ja institutsioonidele. p>
Luca Alfieri
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 111, 2018
Aktsiate kaardistamine MICEX’il: kes on Moskva aktsiaturu keskmes?
Käesolevas uurimuses teeme kindlaks enim omavahel seotud firmad Venemaa aktsiate turul perioodil 01.12.2011 kuni 29.01.2016 kasutades nii staatilisi kui dünaamilisi mudeleid. Esmalt toetume VAR mudelile ning Kalmani filtrile, et elimineerida mittevaadeldav ühine faktor. Seejärel arvutame osakorrelatsioonid tingimuslikest korrelatsioonihinnangutest, mis on omakorda leitud Bollerslevi (1990) konstantse tingimusliku korrelatsiooni GARCH mudelist (cCC-GARCH) ning Aielli (2008) mõjusa dünaamilise tingimusliku korrelatsiooni GARCH mudelist (cDCC-GARCH). Arvestades, et leitud osakorrelatsioone kasutame hiljem Gaussi graafilises mudelis (GGM), on cCC-GARCH mudeli abil võimalik hinnata, kuidas on ettevõtted omavahel seotud vaatlusaluse perioodi jooksul, ning cDCC-GARCH aitab leida ühendusi mingil konkreetsel ajahetkel. Töös analüüsime ka mõningate võrgustikuteooria põhinäitajate (servade arv graafikul, nende kaalude summa ning keskmine marsruudipikkus) dünaamikat. Lisaks arvutame süsteemi haavatavuse kahte liiki indeksid läbi peakomponentide analüüsi, mis kaasab võrgustikku iseloomustavad põhinäitajad. Üks neist kasutab Bonacich´i tsentraalsuste keskmist ning teine Bonacich´i tsentraalsuste kaalutud keskmist. Kaaludena võtame aluseks igapäevase turukapitalisatsiooninäitaja. Saadud indeksite suurusjärk annab mõõte kogu majanduse üldisele süsteemsele riskile, kuna see näitab, kui tundlik on süsteem üldistele negatiivsetele šokkidele. Selleks, et luua seoste võrgustikku, kasutame Gaussi graafilist mudelit. Nimetatud meetod võimaldab hõlmata lineaarset kahesuunalist sõltuvust kahe muutuja vahel, mida mõõdab osakorrelatsioon süsteemis. Kahe firma vaheline lineaarne sõltuvus näitab, kuivõrd need firmad liiguvad samas suunas turutingimuste ning välitegurite muutudes.
M. Hakan Eratalay, Evgenii V. Vladimirov
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 110, 2018
Paneelandmete binaarne mudel triangulaarses süsteemis
Käesoleva artikli peamine eesmärk oli arendada välja meetod punkthinnangute saamiseks struktuursetele indikaatortele nagu töötlusefektid (treatment effects) paneelandmete binaarsetes mudelites triangulaarses süsteemis, võttes seejuures arvesse mitmedimensioonilist mittevaadeldavat heterogeensust. Mittevaadeldava heterogeensuse liikmete hulka kuuluvad ajas mittevarieeruvad juhuslikud efektid ja idiosünkraatilised vealiikmed. Me esmalt identiftseerime taandatud kujul võrrandite heterogeensuse liimete oodatavad väärtused tingimuslikuna endogeensete ja eksogeensete muutujate suhtes kõikidel ajaperioodidel, ja seejärel näitame, et antud oodatavate väärtuste juures on meid huvitavad näitajad identifitseeritavad. Seejärel pakume välja lähenemise, et need heterogeensuse liikmete tingimuslikud oodatavad väärtused on kasutatavad taandatud kujul võrrandites kontrollfunktsioonina. Antud väljapakutud meetod panustab mitmel huvitaval viisil teaduskirjandusse. Esiteks, saavutab antud meetod keskmiste osaliste efektide identifitseerimise triangulaarses mitmedimensioonilise heterogeensusega süsteemis. Teiseks, triangulaarsetes süsteemides meie lähenemisega sarnaste eelduste korral nõuab meie välja pakutud kontrollfunktsiooni meetod nõrgemaid kitsendusi kui traditsioonilised kontrollfunktsiooni meetodid. Kolmandaks võimaldab antud meetod kasutada väikese mittenulliliste väärtuste piirkonnaga (support) instrumente, mis sai võimalikuks tänu paneelandmete kasutamisele ja teatud heterogeensuse liikmete ajas mitte varieerumisele. Samuti, Monte-Carlo eksperimendid näitavad, et meie väljapakutud meetod töötab paremini võrreldes alternatiivsete paneelandmete binaarsete regressioonimeetoditega. Antud hinnangufunktsiooni rakendati artiklis uurimaks taludes sissetulekute ja rikkuse (maa ja muude talus tootmises kasutatavate varade) põhjuslikku mõju lapstööjõu kasutamisele Indias. Artiklis leiti, et kõrgem sissetuleku ja kõrgem tootlike põllumajanduslike varade omamine oluliselt alandasid lapstööjõu kasutamise esinemissagedust, mis viitab tootlike põllumajanduslike varade tugevale sissetulekuefektile. Teiseks, suurem maaomandus tõstab lapstööjõu esinemissagedust, mis viitab lapstööjõu asendusefektile. Kolmandaks, eksogeensuse test näitas, et maaomandus on määratud endogeenselt koos majapidamise tööpakkumise otsustega, mis on vastupidine tulemus eeldusele, mida on kasutanud enamik arengumaades lapstööjõu kasutamist uurinud empiirilistest töödest.
Amaresh K Tiwari
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 109, 2018
Merendusega seotud majandussektorite sisend-väljund tabelite põhine analüüs: Eesti-Soome võrdlusuuring
Uurimistöö eesmärgiks on genereerida uusi teadmisi merendusega seotud majandussektorite rolli kohta Eesti ja Soome majandustes. Uurimistöö tulemusi saab kasutada mereäärsete piirkondade piiriülese majanduskoostöö arendamiseks ning arengustsenaariumide koostamiseks. Analüüs tugineb OECD sisend-väljund tabelites toodud andmetele 34 sektori majandusseoste kohta aastatel 1995-2011. Analüüsi läbiviimisel on kasutatud sisend-väljund tabelitele tuginevat modelleerimist, mis võimaldab kvantitatiivselt hinnata majandussektorite omavahelisi seoseid ning investeeringute võimalikku mõju uute töökohtade loomisele ning majanduskasvule. Analüüsi tulemustest nähtub, et merendusega seotud sektoritel on oluline roll nii Eesti kui Soome majanduste arengus, samas toimivad need sektorid majanduslike seoste mõttes mõlemas riigis suhteliselt iseseivalt. Riikide majanduste tsükliline kõikumine mõjutab merendusega seonduvete sektorite majandustulemusi mõnevõrra nõrgemalt võrreldes kogu majanduses toimuvaga. Multiplikaatorite analüüsist nähtub, et investeeringud merendusega seotud sektoritesse võimaldavad luua uusi töökohti ning genereerida majanduskasvu. Näiteks 100 000 euro suurune investeering mõnedesse merendusega haakuvatesse majandussektoritesse võimaldab luua keskmiselt 2-3 täiendavat töökohta ja/või saada keskmiselt 200-300 tuhande euro eest lisatoodangut. Sektorite lõikes multiplikaatorite arvuline väärtus mõlemas riigis varieerub. Analüüsi tulemused on toeks Eesti ja Soome mereäärsete regioonide piiriülese koostöö, aga ka piiriüleseks koostööks vajalike regionaalsete andmebaaside arendamisel.
Gaygysyz Ashyrov, Tiiu Paas, Maryna Tverdostup
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 108, 2018
Rahvusvahelistumine, innovatsioon ning tootlikkus teenustesektori ettevõtetes: empiiriline uurimus Saksamaa, Iirimaa ning Ühendkuningriigi andmete põhjal
Käesolev uurimistöö käsitleb teenustesektori ettevõtete rahvusvahelistumise, innovatsioonitegevuse ning tootlikkuse seoseid. Uurimuses kasutatakse Saksamaa, Iirimaa ning Ühendkuningriigi innovatsiooniuuringu (CIS) ettevõtte tasandi andmeid perioodist 2006-2008 struktuursete innovatsiooni väärtusahela mudelite ökonomeetriliseks hindamiseks. Töö pakub ülevaadet teenusettevõtete osas sellest, millised ettevõtte tasandi tegurid on seotud innovatsioonitegevustesse investeerimisega, millised innovatsiooni sisendid on keskse tähtsusega eri tüüpi innovatsiooni (toote-, protsessi-, organisatsiooniline ja turundusinnovatsioon) jaoks, kuidas on seotud erinevad innovatsioonitegevuse väljundnäitajad tootlikkusega. Struktuurse kolmeastmelise innovatsioonitegevuse mudeli hindamine võimaldab seejuures arvesse võtta uuendustegevusega setud selektsiooniefekte. Töö tulemused toovad teenusettevõtete innovatsiooniprotsessis selgelt välja just turundusliku innovatsiooni tähtsuse. Oluline on eksporditegevuse ja välisinvesteeringute roll antud sektoris innovatsiooni tegurina, seda ka erinevate innovatsiooni tüüpide lõikes. Väliskapitaliga ettevõtted investeerivad nii Iirimaal kui ka Ühendkuningriigis rohkem innovatsioonitegevusse töötaja kohta võrreldes sarnase suurusega sama sektori kohalike ettevõtetega. Saksamaal ilmnevad rahvusvahelistumise seosed innovatsiooniinvesteeringutega pigem eksportööride puhul. Olulist rolli omavad teenusettevõtete innovatsiooniprotsessis koostöö klientide ja tarnijatega ja ka mitmete teiste ettevõttevälise teadmuse pakkujatega. Samas konkurentidega koostöö innovatsioonitegevuse tulemuslikkusega uuritud andmestikus korrelatsioonis ei ole. Nii Saksamaal kui Ühendkuningriigis on toote-, protsessi-, organisatsioonilisel ja turundusinnovatsioonil positiivne seos ettevõtete tootlikkusega. Seevastu Iiri teenusettevõtete andmete põhjal leidub statistiliselt oluline seos tootlikkusega protsessi- ja turundusinnovatsioonil. Kõigi kolme uuritud riigi andmete alusel ilmneb, et tugevaim panus kõrgemasse tootlikkusse on uuritud sektoris just turundusinnovatsioonil. Ühe majanduspoliitilise järeldusena ilmneb turundusinnovatsiooni toetamisele suunatud meetmete tähtsus teenustesektoris.
Bettina Peters, Rebecca Riley, Iulia Siedschlag, Priit Vahter and John McQuinn
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 107, 2018
Eksport ja tootlikkus globaalsetes väärtusahelates: empiirilised andmed Lätist ja Eestist
Käesoleva artiklis vaadatakse Läti ja Eesti ettevõtete näitel eksportimisega alustamise mõju tootlikkusele, hõivele ja palkadele globaalsete väärtusahelate kontekstis. Uurimistöös kasutatakse erinevaid Läti ja Eesti ettevõttetaseme andmebaase kaupade ja teenuste väliskaubanduse, ettevõtete innovatsioonitegevuse, ettevõtete üldise majandustegevuse kohta, aga samuti ühendatud töötajate ja ettevõtete andmeid töötajate mobiilsusega seotud eksportimiseks oluliste teadmise ettevõtetevahelise ülekandumise uurimiseks. Nagu paljudes teistes riikides, Läti ja Eesti eksportivad ettevõtted on tootlikkumad, suuremad, maksavad kõrgemaid palku ja on kapitaliintensiivsemad võrreldes mitteeksportööridega. Kuigi see on osaliselt tingitud sellest, et edukamad ja kõrgema tootlikkusega ettevõtted suurema tõenäosusega hakkavad eksportima, siis samuti kehtib see, et eksportimise alustamine seondub võrreldes eksportimise eelse tasemega Lätis ja Eestis vastavalt 23% ja 14% kõrgema tootlikkusega. Eksportimise alustamine tõstab samuti ettevõtte hõivet ja keskmist palka. Eksportimise alustamisega seonduv tootlikkuse ja hõive kasv on eriti suur juhul, kui ettevõtted alustavad eksportimist, mis seondub osalemisega ülesvoolu (upstream) globaalsetes väärtusahelates leiduvates teadmiste-intensiivsetes tegevustes. Läti firmad, mis alustavad vahetoodete või mittetranspordi teenuste (sh teadmiste-intensiivsete teenuste) eksportimist kogevad oluliselt kiiremat tootlikkuse kasvu võrreldes ettevõtetega, mis alustavad lõpptoodete või tarnsporditeenuste eksportimist. Need tulemused rõhutavad innovatsioonipoliitika tähtsust tugevdamaks ettevõtete võimekust pakkuda globaalsetele väärtusahelatele atraktiivseid teadmiste-intensiivseid kaupu ja teenuseid.
Konstantins Benkovskis, Jaan Masso, Oleg Tkacevs,Priit Vahter, Naomitsu Yashiro
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 106, 2018
Hargmaised ettevõtted ja palgatulude ebavõrdsus: ettevõtte välisomanikele kuulumise seosed soolise palgalõhega
Paljud uurimused on dokumenteerinud hargmaistes ettevõtetes töötamisest tulenevat olulise suurusega palgapreemiat, samuti välismaiste otseinvesteeringute seost palkade ebavõrdsusega. Selle kõrval on palju vähem teada sellest, kuidas ettevõtte kuulumine välisomanikele võib mõjutada soolist palgalõhet ettevõtte töötajate hulgas. Käesolev uurimus kasutab antud küsimuse uurimiseks detailseid Eesti töötajate ja tööandjate andmeid. Eesti juhtum on ka rahvusvaheliselt huvitav seoses Euroopa Liidu ja OECD riikide hulgas ühe kõige kõrgema soolise palgalõhega (ligikaudu 30% erinevate uuringute ja andmestike andmetel), teisalt on Eesti majanduses ka väga suur välisomanikele kuuluvate ettevõtete osakaal, ja Eesti välisinvestorid on pärit suures osas just Rootsist ja Soomest, kus tähelepanu soolise võrdsuse saavutamisele on väga kõrge. Niisiis on huvitav uurida, kuivõrd sellises kontekstis välisomanikud kannavad üle päritoluriigi võrdsele kohtlemisele suunatud inimressursside juhtimise praktikaid või mitte. Teoorias on mitmeid selgitusi, miks sooline palgalõhe võib erineda välismaistes ettevõtetes võrreldes kodumaistega. Näiteks, kasumlikud välisosalusega ettevõtted võivad olla enam suutelised osalema nn maitse-põhises diskrimineerimises, välisosalusega kaasnev tehnoloogia ülekanne võib vähendada nõudlust meeste füüsilise jõuga tööjõu järele, välisosalusega ettevõtted võivad töötajatelt vajada suuremat valmidust töötada pikemaid tööpäevi ja töötajatele ebasobivamatel aegadel, mis võib sobida rohkem meestele, jne. Käesolevas uuringus kasutati empiirilises analüüsis antud küsimuste uurimiseks Maksu-ja Tolliameti 2006-2014 aastate ning 2011 aasta Rahva- ja Eluruumide loenduse andmeid ühendatuna erinevate ettevõttetaseme andmestikega, mida täiendasid Eesti Tööjõu-uuringu andmed perioodist 2007-2013. Uurimus dokumenteeris küllalki stabiilse tulemusena, et välisosalusega ettevõtetes on sooline palgalõhe oluliselt kõrgem kui kodumaistes ettevõtetes. Erinevate ametialade lõikes oli see seos kõige tugevam juhtide hulgas. Selline seos on tõenäoliselt põhjusliku iseloomuga, sest see erinevus ilmneb ka siis, kui uurisime kodumaiste ettevõtete välisomanike poolt ülevõtmiste mõju erinevate töötajate kategooriate – meeste ja naiste – palkadele, moodustades seejuures tõenäosusliku sobitamise tehnikat kasutades ülevõetud ettevõtetele mitteülevõetud ettevõtetest sobiva kontrollgrupi. Tulemused näitasid ettevõtte välisomanikele ülemineku soolist palgalõhet suurendavat mõju. Kuigi ülevõtmise järgselt kasvasid nii meeste kui naiste palgad, oli meeste palkade kasv oluliselt kiirem. Lisaks välisomanduse ja soolise palgalõhe seose tuvastamisele leidsime ka piiratud tõendusmaterjali selle ühe võimaliku selgituse ehk toimemehhanismi kohta, nimelt väliosalusega ettevõtete suurem palgalõhe võib tuleneda sellest, et need ettevõtted vajavad ja premeerivad oma töötajatelt valmidust teha ületunnitööd ja pikemaid tööpäevi (st pidevamat tööle pühendumist), mis ei pruugi samaväärselt meestele sobida naistele, eriti väikeste lastega naistele. Töö tulemused näitavad, et kuigi otsesed välisinvesteeringud võivad olla majanduses mitmel viisil kasulikud (sh tõstes keskmiselt palka), ei pruugi need parandada naiste suhtelist positsiooni palga osas tööturul. Meie uurimustöö osundab vajadusele edendada paindlikke töösuhteid tagamaks seda, et töötajad, kes eriti vajavad töö ja pereelu tasakaalu perekondlikel, tervisega seotud või muudel põhjustel, ei oleks seetõttu tööturul võrreldes teste gruppidega ebasoodsamas olukorras.
Priit Vahter, Jaan Masso
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 105, 2017
Euroopa Liidu ja Lõuna-Korea vabakaubanduslepingu seos autotööstuse kaubandusega
Artikli eemärgiks on välja selgitada, milline on 2011. aastal jõustunud Euroopa Liidu (EL) ja Korea Vabariigi (edaspidi Lõuna-Korea) vabakaubanduslepingu (VKL) seos kahepoolsete autotööstuse toodete kaubandusmahtudega. Antud VKL-i juures väärib autotööstuse kaubandus erilist tähelepanu, sest mõlemad osapooled kuuluvad maailma suurimate autode eksportijate hulka ning antud tööstuse tooted moodustavad märkimisväärse osa partnerite kogu kahepoolsest kaubandusest. Lisaks pöörati lepingus autotööstuse toodete kaupadele kehtivate kaubandustõkete eemaldamisele eraldi tähelepanu. Lepinguga kaotatavad EL ja Lõuna-Korea järk-järgult kõik üksteise autotööstuse kaupadele kehtinud tollitariifid, mis ületasid varasemalt enamike teiste tööstusharude omasid. Kui lepinguosaliste tariifsed barjäärid olid algselt sarnased, siis Lõuna-Korea turu mittetariifseid barjääre võis pidada oluliselt kõrgemaks. Näiteks kehtisid sõiduautodele spetsiifilised turvalisus- ja keskkonnasäästlikkuse nõuded, mis takistasid importtoodete turule sisenemist. Kuna lepingujärgselt toimus autotööstuse toodete standardite ühtlustamine, langesid ühtlasi ka mittetariifsed barjäärid. Töö empiiriline analüüs tugineb kaubanduse gravitatsioonimudelil, mis võimaldab eristada erinevate kaubanduspoliitiliste tegurite, sh vabakaubanduslepingute, seost kaubandusmahtudega. Erinevate spetsifikatsioonidega gravitatsioonimudelite hindamine viiakse läbi nii kogu kui autotööstuse toodete kaubanduse lõikes, võimaldades kahe kaubandusvoo osas toimunud muutuste kõrvutamist. Valimisse kuuluvad OECD liikmesriigid ja Hiina Rahvavabariik ning vaatlusalune periood hõlmab aastaid 2004–2015. Andmed kaubandusmahtude kohta pärinevad Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmebaasidest. Tulemuste esitamisel eelistatud PPML (Poisson pseudo-maximum likelihood) hindamismeetodi kohaselt tõstis VKL-i jõustumine bilateraalset autotööstuse kaubandust keskmiselt 93%. Vaatlusaluse lepingu ja kogu toodete kaubanduse vahel statistiliselt olulist seost ei leitud. Sellised järeldused on kooskõlas arusaamaga, mille kohaselt olid lepingueelsed autotööstuse kaupadele kehtinud kaubandustõkked enamike teiste tööstusharude omadest ulatuslikumad. Lepinguosaliste lõikes suurenes EL-i autotööstuse toodete eksport Lõuna-Koreasse keskmiselt 163% ning Korea eksport EL-i 63%. Toodete kaubanduses tervikuna võis täheldada EL-i ekspordi 36% tõusu ning Korea ekspordi 16% langust. Täiendavad tulemused viitasid sellele, et suur osa mõlema partneri autotööstuse toodete ekspordi kasvust toimus esimestel aastatel pärast lepingu jõustumist, mida saab seostada tollitariifide languse mõjuga. Erinevalt Lõuna-Koreast jätkus EL-i ekspordi kiire tõus ka pikema perioodi vältel. Peale selle toimusid EL-i autotööstuse toodete ekspordistruktuuris märgatav nihe kõrgema lisandväärtusega lõpptoodete ehk suurema mootorimahuga diiselautode suunas, samas kui muutused Lõuna-Korea ekspordistruktuuris olid oluliselt väiksemad. EL-i bilateraalse ekspordi muutuste taga saab näha mittetariifsete kaubandustõkete kaotamise mõju. Seega demonstreerivad töö tulemused ühtlasi mittetariifsete barjääride kui rahvusvahelist kaubandust piiravate tegurite olulisust. Lisaks annavad analüüsi tulemused aimu teiste arenenud riikide vahel sõlmitavate VKL-de potentsiaalsete tagajärgede kohta, abistades ühtlasi kaubanduspoliitika kujundamise protsessi. Tulemusi on kohasem üldistada sarnastele ulatusliku sisuga lepingutele, millega kaasneb autotööstuse toodete kaubanduse mittetariifsete barjääride langus. Siinkohal saab näiteks tuua EL-i ja Kanada VKL-i, mille läbirääkimised lõppesid hiljuti. Peale selle võiks tulemusi kõrvutada Lõuna-Korea ja USA 2012. aastal jõustunud VKL-i omadega.
Mathias Juust, Priit Vahter, Urmas Varblane
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 104, 2017
Töötajate kognitiivsed oskused ja nende kasutamine immigrantide ja põliselanikest töötajate palgalõhe selgitamisel
Artiklis otsitakse vastust uurimisküsimusele, mis on need tegurid, mis selgitavad immigrantide ja põliselanikest töötajate võimalikku palgalõhet Euroopa Liidu riikide tööturgudel. Täiendusena varasematele selles valdkonnas tehtud uurimistöödele saab käesoleva uurimistöö puhul välja tuua kaks uudset momenti, millele senistes inimkapitali teooriale tuginevates empiirilistes uuringutes on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud. Esiteks, lisaks haridusele ja töökogemusele on selles uurimistöös arvesse võetud ka töötajate kognitiivseid oskusi (funktsionaalne lugemisoskus, matemaatiline kirjaoskus) ning teiseks, analüüsitud on ka oskuste kasutamist nii tööl kui igapäevaelus. Empiirilise analüüsi läbiviimisel oleme kasutatud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt käivitatud täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC (Programme for the International Assessment of Adult Competencies) andmeid. Oskusi on hinnatud skaalal 0 – 500 punkti. Lisaks on olemas ka inimeste endi poolt skaalal 1 (väga harva) kuni 5 (kasutan iga päev) antud hinnangud oma oskuste kasutamisele tööl ja igapäevaelus. Riikide valimi komplekteerimisel lähtusime lisaks vajaliku info olemasolule (sh info küsitletavate sotsiaal-demograafiliste taustatunnuste jm kohta) ka immigrantide valimite suurusest riikides (vähemalt 4%). Nendest kriteeriumidest lähtuvalt kujunes meie valimi suuruseks 94 328 vastanut viieteistkümnest riigist, nendest 12 325 on esimese põlvkonna immigrandid. Sellise valimi põhjal hindasime erinevaid palgavõrrandeid ning oskuste dünaamikat selgitavaid võrrandeid. Uurimistulemused näitavad, et immigrantidest töötajate oskused erinevad põliselanikest töötajate omadest seda vähem, mida kauem on nad selles riigis elanud. Sihtriigis elamise aasta lisandudes väheneb immigranttöötaja funktsionaalse lugemisoskuse erinevus võrreldes kohalikega keskmiselt 0.8 ning matemaatilise kirjaoskuse puhul 0.6 hinnangupunkti võrra. Erinevused oskustes keskmiselt siiski säilivad ning säilib ka palgalõhe. Immigrantidest töötajate palk on keskmiselt 5.7% madalam, kui oleme palgavõrrandite hindamisel arvesse võtnud taustatunnustena töötaja hariduse, vanuse, soo, keeleoskuse, koolitustel osalemise, ameti ja tegevusala ning ka riigi spetsiifikat iseloomustava fiktiivse muutuja. Kui lisaks võtta arvesse ka töötajate kognitiivseid oskusi iseloomustavad tunnused, siis keskmine palgalõhe on ligilähedaselt kolmandiku võrra väiksem (see on 3.8% funktsionaalse lugemisoskuse ning 3.4% matemaatilise kirjaoskuse arvestamise korral). Kui palgavõrrandite hindamisel arvestada lisaks eeltoodule veel ka oskuste kasutamist iseloomustavate tunnustega, siis tulemused ei kinnita statistiliselt olulise palgalõhe olemasolu. Uurimistulemuste robustsuse testimiseks hindasime palgavõrrandid ka iga viieteistkümne riigi kohta eraldi ning saime kinnitust tulemuste stabiilsusele. Eristusid vaid Eesti ja Iirimaa, kus statistiliselt oluline palgalõhe põhirahvusest ja immigrantidest töötajate vahel säilib ka siis, kui lisaks sotsiaaldemograafilistele ja muudele taustatunnustele võtta arvesse ka info töötajate kognitiivsete oskuste ja nende kasutamise kohta. Siit tulenevad uued uurimisküsimused. Näiteks, milles ikkagi seisnevad Eesti ja Iirimaa tööturgude erinevused ning mis on nende erinevuste võimalikud põhjused, mis selgitavad immigranttöötajate ja kohalike palgalõhet? Kokkuvõtteks: uurimistöö tulemused näitasid, et immigranttööjõu puhul on sageli tegemist nende potentsiaali alarakendamisega ning nende oskuste mittepiisava kasutamisega tööturgudel. Immigrantidest töötajatel on tööturule sisenemisel ning oma oskuste rakendamisel veel olulised barjäärid, sageli ka vähene motivatsioon oma oskusi paremini rakendada, kui nad ei tunne end töökollektiivis piisavalt hästi integreerituna. Ka ei toeta tööturu institutsioonid veel piisavalt määral immigranttöötajate integreerimist ja nende potentsiaali paremat ärakasutamist.
Maryna Tverdostup; Tiiu Paas
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 103, 2017
Struktuurimuutus ja tööjõu tootlikkus ettevõtetes: kui olulised on muutused ettevõtte töötajate vanuselises ja palgastruktuuris?
Tänapäeva maailmamajanduse oluline arengusuund on töötajaskonna juurdekasvu aeglustumine ja töötajate keskmise vanuse kasv. Nendes oludes muutub ettevõtetele üha olulisemaks küsimus, kuidas säilitada tööjõu tootlikkuse kasv ka vananeva töötajaskonnaga. Tööjõu tootlikkuse analüüsi kohta on ilmunud väga ulatuslikult kirjandust (nt. ülevaated Del Gatto et al, 2011, Syverson, 2011). Majanduse struktuurimuutuste ja tootlikkuse vaheliste seoste uurimiseks on pakutud välja mitmeid tootlikkuse dekomponeerimise meetodeid (Olley ja Pakes, 1996; Foster, Haltiwanger and Krizan, 2001; Melitz and Polanec, 2015), mis võtavad arvesse erinevatesse tööstusharudesse sisenevate ja sealt väljuvate ettevõtete tootlikkusi. Kuid erinevalt eelpool viidatud töödest Ilmakunnas ja Maliranta (2007, 2016) dekomponeerisid tootlikkust ettevõtte tasandil, vaadeldes ettevõtte poolt tööle võetud ja töölt lahkunud töötajaid erinevates vanuserühmades, mis võimaldas neil uurida seoseid tootlikkuse ja töötajate vanuselise struktuuri muutumise vahel. Käesolev uurimistöö on motiveeritud eelmainitud ettevõtte tasandil tootlikkuse dekomponeerimise töödest, kuid lisaks töötajate vanuselisele jaotusele võetakse arvesse ka töötajate palgaerinevused. Artikliga selgitatakse välja, kuidas muutused ettevõtete töötajaskonna vanuselises ja palgaalases jaotuseson seotud ettevõtete tootlikkuse muutustega ühe majandustsükli sees. Kasutatakse Eesti Äriregistri andmeid aastatest 2006-2014, mis on ühendatud Eesti Maksuameti andmetega töötajate palkade kohta. Fikseeritud efektiga paneelandmete mudelis eristatakse neljal perioodil (2006-2008, 2008-2010, 2010-2012, 2012-2014) ettevõttesse juure palgatud, sellest lahkunud ning ettevõttesse alles jäänud töötajaid. Edasi jagatakse töötajad neis rühmades omakorda noorteks (kuni 30 aastasteks), keskealisteks (vanuses 31-50) ja vanemaealisteks (alates 51 eluaastast) ning samuti kõrge- ja madalapalgalisteks. Kõrgepalgaliste palk oli vastava aasta EMTAK kahenumbrilise tegevusala keskmisest suurem või sellega võrdne, madalapalgaliste palk oli madalam. Töötajaskonna vananemine on vaatlusalusel perioodil muutunud kiiremaks. Nii töötlevas tööstuses kui ka teenustes avaldus pöördvõrdeline seos ettevõtete töötajate tootlikkuse ja töötajate keskmise vanuse vahel. Jaotades ettevõtted töötajaskonna vanuse alusel nelja rühma, selgus, et esimese kvartiili s.t. noorima töötajaskonnaga ettevõtetes on tootlikkus kõrgem kui neljanda kvartiili ehk kõige kõrgema keskmise vanusega töötajatega ettevõtetes. Eriti selgelt ilmnes see seos töötlevas tööstuses. Majanduskriisist väljumise käigus taastati kiiremini madalapalgalised töökohad nii noorte kui eakamate töötajate vanuserühmas. Selle tulemusena madalapalgaliste suhe kõrgepalgalistesse suurenes. Tootlikkuse dekomponeerimine näitas, et töötajate palkamise puhul on kõrgepalgaliste töötajate tootlikkuse ja vanuse seos teooriatele vastavalt tagurpidi U kujuline. Madalapalgaliste töötajate tootlikkus üldjuhul ei erinenud ettevõttesse jäänud töötajate keskmisest tootlikkusest. Sõltuvalt tööstusharust on keskealised kõrgepalgalised ehk kõige tootlikumad töötajad 40,5-77% tootlikumad, kui ettevõttesse jäänud töötajad. Kõigil juhtudel olid ettevõttest lahkunud töötajad üldiselt väiksema tootlikkusega, kui samal perioodil ettevõttesse jäänud töötajad. Seega oli majandustsükli jooksul võimalik töötajate struktuuri ümber korraldada, vallandades vähem tootlikke töötajaid (sh näiteks väiksema tootlikkusega üksused sulgeda). Üldjuhul kasvas kõrgepalgaliste jääjate tootlikkus rohkem kui madalapalgaliste oma, kõige rohkem kõrgepalgaliste keskealiste tootlikkus. Seejuures ei saa öelda, et madalapalgaliste tootlikkus üldse ei kasvanud. Kui vanemaealiste madalapalgaliste töötajate tootlikkus kasvas, siis kasvas ka teiste vanuserühmade madalapalgaliste tootlikkus, kuid erinevus nende rühmade tootlikkuse kasvu vahel on statistiliselt mitteoluline. Tootlikkuse kasvu määr on keskealiste kõrgepalgaliste seas 24,9 protsendi võrra suurem kui vanemaealistel madalapalgalistel. Noortel ja vanadel kõrgepalgalistel on tootlikkuse kasvu määr ligikaudu 17% võrra suurem kui vanemaealistel madalapalgalistel. Ehkki on tööandjad koolitavad parema meelega pigem noori (Grund and Westergård-Nielsen, 2005) viitaks käesolev tulemus justkui sellele, et nii noori kui vanu kõrgepalgalisi koolitatakse võrdselt (eeldusel, et tootlikkuse kasv tuleneb ainult koolitamisest). Seejuures ei pea jääjate tootlikkuse kasvu määr muutuma tingimata ainult koolituste tõttu. Statistiliselt olulised koefitsiendid ettevõttesse jäänud töötajate puhul võivad viidata selle, et ettevõtted viisid majanduskriisi ajal läbi erinevaid organisatsioonilisi innovatsioone, mille tulemusena osutus võimalikuks vähendada kõrgepalgalisi töökohti (eriti teenustes) ja samas säilitada tootlikkuse. See võib lisaks viidata ka teatud funktsioonide täitmisest loobumisele ja selle sisseostule väljastpoolt ettevõtet. Nende sammude tulemusena kõrgepalgaliste ettevõttesse jäänud töötajate tootlikkuse kasv on suurem kui vanemaealiste madalapalgaliste tootlikkuse kasv. Seega madalapalgaliste tootlikkuse kasv jääjate hulgas on sarnane sõltumata vanusegrupist. Kokkuvõttes on struktuurimuutused kiirendanud töötajaskonna vananemist. Lisaks on meie andmete põhjal kõrgem töötajate keskmine vanus ettevõttes seotud madalama tootlikkusega töötaja kohta. Seejuures ei saa me dekomponeerimise abil näidata, et töötajate palkamise hetkel oleks vanemad madalapalgalised töötajad väiksema tootlikkusega kui teised vanuserühmad. Vanemaealised kõrgepalgalised on küll väiksema tootlikkusega kui keskealised kõrgepalgalised, kuid kõrgema tootlikkusega kui kõrgepalgalised noored. Majandustsükli mõju analüüsimisel selgus, et majanduslanguse ajal, kui töötute arv on kasvanud, saavad ettevõtted palgata tootlikumaid kõrgepalgalisi noori ja keskealisi kui majandusbuumi ajal. Seega on ka meie arvutuste kohaselt majandustsükli eri faasidel mõju töötajate tootlikkusele. Juhid peavad järjest enam arvestama, et töötingimused peavad olema sobivad vanematele inimestele. Juhtidel ei tasu siiski üldjuhul karta üle 50 aastaste töötajate palkamist. Kõrgepalgaliste töötajate puhul näitab analüüs, et vanemate inimeste tootlikkus on kõrgem kui noorimas rühmas ja madalapalgaliste puhul ei näidanud dekomponeerimine statistiliselt olulist erinevust eri vanuserühmade tootlikkuses.
Liis Roosaar; Jaan Masso; Urmas Varblane
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 102, 2017
Kapitalikontrollide roll maailma majandusšokkide ülekandumisel
Käesoleva artikli teemaks on uurida, mis rolli mängivad kapitalikontrollid maailma majandusšokkide ülekandumisel kohalikele äritsüklitele. Kui 2000ndate aastate majanduskriisi järel peeti kapitalikontrolle eelkõige kaitsvaks meetmeks suurte kapitali sissevoolude vastu, siis rohkem on hakatud välja tooma, et kapitalkkontrollid võivad pärssida nii majandusarengut kui ka majanduse efektiivust. Kapitalikontrollide mõju globaalsete majandusšokkide ülekandumist on artiklis uuritud läbi põllumajandustoodete, metallide ja mineraalide ning naftahindade muutuse mõju makromajanduslikele näitajatele nagu toodang, tarbimine, investeeringud ja kaubandusbilanss. Selleks on kombineeritud mitmed andmebaasid 89 riigi kohta aastatel 1995–2013. Kapitalikontrolle puudutavad andmed tulevad Rahvusvahelise Valuutafondi aastaaruandest vahetamise korralduse ja piirangute kohta (Annual Report on Exchange Arrangements and Exchange Restrictions – AREAER), kus on võetud keskmised üle erinevate tehingute, näiteks omakapitali, väärtpaberi, kinnisvara, rahaturgude või aktsiate. Vastavalt keskmise näitaja ehk kapitallikontrolli indeksi suurusele jagatakse riigid kolme gruppi: Avatud (0–0,10), Värava (0,11–0,69) või Müüri (0,70–1) riigid. Kaupade hinnad pärinevad Maailmapanga toodete hindu kajastavast kuisest raportist “The Pink Sheet“ ja riikide makromajanduslikud näitajad maailma arengunäitajate andmebaasist (World Development Indicators – WDI). Analüüs viiakse läbi kasutades struktuurset vektor-autoregressiivset ehk SVAR mudelit (structural vestor autoregressive), mis on jaotatud kaheks blokiks välismaiseks ja koduseks, kus välismaine kirjeldab üldist toodete hindade käitumist ja on riikidel ühine, kuid kodumaine on riigi erinev, kuna koosneb iga riigi majandusnäitajatest. Sellise uurimisteema puhul võib probleemiks kujuneda endogeensus, sest riigid võivad kapitalikontrolle kasutada just majanduse võimaliku ülekuumenemise eel või vastupidiselt lõdvendada kapitalikontrolle, kui majandus on stabiliseerunud. Kuna mitmed varasemad artiklid on näidanud, et kapitalikontrollid on eksogeensed, siis käesolevas artiklis eeldatakse ka kapitalikontrollide eksogeensust. Analüüsi tulemustest selgus, et vastupidiselt eeldatud hüpoteesidele, et kapitalikontrollidel on lineaarne mõju muutes toodangut ja investeeringuid volatiilsemaks, kuid tarbimist vähem volatiilsemaks ja kaubandusbilansi ebastabiilseks, on mõju hoopis mittelineaarne, tagurpidi U kujuga, mõjutades kõige rohkem just keskmiselt avatud, n-ö värava riike. Võrreldes variatsiooni osakaale, mida maailma majandusšokid seletavad kohalikes äritsüklites, saab öelda, et kõige väiksemad on globaalsete šokkide osakaal toodangu, tarbimise ja investeeringu lõikes suletud riikides. Ainult kaubanduses on suletud riikides globaalsetel majandusšokkidel suurem osakaal kohalikes äritsüklites. Huvitava tulemusena saab välja tuua, et variatsiooni osakaaludes on suured erinevused nii üleüldiste toodete kui ka nafta importijate ja eksportijate vahel. See tulemus võis tuleneda sellest, et valimis olid esindatud ka suured eksportijad, sest nende välja arvamisel muutusid variatsiooni osakaalud väiksemaks, sarnanedes üleüldisele lähtetulemustele, kus olid kaasatud kõik 89 riiki. Teema edasiseks uurimiseks tuleks uurida lähemalt riikide kapitalikontrollide indekseid ning analüüsida näiteks, kas riikides, kus kapitalikontrollid on kehtestatud vastavalt kapitali sisse- või väljavooludele on globaalsetel maailma majandusšokkidel teistsugune mõju kohalikele äritsüklitele, või uurida veel väiksemalt varade lõikes või tehingu läbiviijate asukohta silmas pidades
Kerli Lille
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 101, 2017
Kuidas varimajanduses osalemine mõjutab Läti ettevõtete kasvu
Käesolevas artiklis uuritakse seoseid Läti ettevõtete kasvu ja nende varimajanduses osalemise vahel 2015. aastal. Antud analüüsi uudsus seisneb seose uurimises tuginedes ettevõtete juhtide küsitlusandmetele. Tulemused näitavad, et kui varimajanduses on kuni 10% ettevõtete üldisest majandustegevusest, siis oli sellel kasvu suurendav mõju ettevõtetele, kes registreerisid viimase viie aasta jooksul negatiivse kasvu. Kasutades korruptsiooni tajumist ja intervjuudes kasutatavat keelt varimajanduses osalemise määra instrumentidena, järeldavad autorid, et korruptsiooni tajumise ja varimajanduses osalemise määra vahel on positiivne seos.
Nino Kokashvili, Irakli Barbakadze, Ketevani Kapanadze
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 100, 2016
Inflatsiooni ennustamine Philipsi kõveraga
Käesoleva artikli teemaks on erinevate Philipsi kõvera spetsifikatsioonide võime prognoosida inflatsiooni. Inflatsioon on üks olulisemaid makromajanduslikke näitajaid, niisiis on enamiku majandusotsuste tegemiseks nii riigi kui ka majapidamiste ja ettevõtete tasemele tarvilik omada hinnangut tulevase inflatsiooni kohta. Philipsi kõver iseloomustab ajaloolist vastassuunalist seost inflatsiooni ja tööpuuduse tasemete vahel, nt madal tööpuudus tingib kõrgemat inflatsiooni läbi töötajate palkade, ning Philipsi kõvera võimet tuleviku inflatsiooni prognoosida on kirjanduses laialt käsitletud. Töös kasutatakse antud eesmärgil Rootsi inflatsiooni andmeid perioodist 1980-2014. Rootsi on valitud analüüsitavaks riigiks, kuna analüüsitaval perioodil vaheldusid seal erinevad rahapoliitilised režiimid: kui kuni 1992 aastani kasutas Rootsi fikseeritud vahetuskurssi, siis peale seda lasti vahetuskurss vabaks ja rahapoliitikas on eesmärgiks olnud hinnastabiilsus läbi inflatsiooni eesmärgistamise (mõõduka suurusega positiivne inflatsioonimäär), Rootsi oli seejuures üks esimesi riike maailmas antud lähenemise kasutuselevõtmisel. Seeläbi on võimalik hinnata mudelite prognoosivõimet erinevate rahapoliitiliste režiimide tingimustes, mis on ka antud töö suurim uudsus võrreldes varasema kirjandusega. Mudelite prognoosivõimet hinnatakse pseudo valimiväliste prognooside täpsusega, s.t. osa andmete ajaperioodi kasutatakse mudelite hindamiseks ja neile järgnevat perioodi mudelite prognoosivõime testimiseks. Analüüsis kasutatakse kolme inflatsiooni mõõdikut – laiapõhjalist hinnaindeksi inflatsiooni (headline inflation), alusinflatsiooni (kus laiapõhjalisest inflatsioonist on välja jäetud majapidamiste kulutused eluasemelaenud intressimaksetele, samuti maksude ja toetuste muutuste mõju) ja SKP deflaatori inflatsiooni. Lisaks viimastele uuritakse tulemuste tundlikkust kaasates erinevaid majandusaktiivsuse taseme mõõdikuid, erinevaid ökonomeetrilisi spetsifikatsioone ja analüüsides erinevaid valimi alamperioode. Nii kasutatakse ka erinevaid nö kolmnurga mudeleid (triangle models), kus inflatsiooni mõjutavad tegurid on grupeeritud kolme gruppi, need on inerts, nõudluspoolsed tegurid ja pakkumispoolsed tegurid. Töö tulemused näitavad üldiselt erinevate mudelite prognoosivõime heterogeensust ja parim mudel varieerub üle ajaperioodide ja inflatsiooni näitajate. Siiski saab üldistada, et võrreldes võrdlusbaasiks oleva juhusliku ekslemise mudeliga ennustavad Philipsi kõveral põhinevad mudelid inflatsiooni paremini laiapõhjalise hinnaindeksi inflatsiooni ja alusinflatsiooni korral, kuid mitte SKP deflaatori inflatsiooni korral. Viimane tulemus on mõnevõrra üllatav, sest tavaliselt on SKP deflaator vähem muutlikum võrreldes laiapõhjalise hinnaindeksi inflatsiooniga. Sellised tulemused Philipsi kõvera kasulikkuse teatud episoodilisuse kohta on leitavad ka mujal teaduskirjanduses. Philipsi kõveral põhinevad ennustused on oluliselt täpsemad hilisemal 2004-2013 perioodil. Uuringus vaadatakse ka, kuidas erinevate mudelite võime inflatsiooni prognoosida muutus seoses rahapoliitika režiimi vahetumisega 1993 aastal vahetuskursi eesmärgistamiselt inflatsiooni eesmärgistamisele. Tulemused näitasid, et just inflatsiooni eesmärgistamise režiimi korral võib Philipsi kõver olla kasulik inflatsiooni prognoosimiseks, samas kui fikseeritud vahetuskursi kasutamise korral on mõistlikum inflatsiooni prognoosimiseks kasutada ühedimensioonilisi mudelid võrreldes mitmedimensiooniliste mudelitega, s.t. inflatsiooni on eelistatum prognoosida inflatsiooni enda mineviku dünaamika alusel. Antud tulemused on olulised laiemas riikide kontekstis, kuna lisaks Rootsile ka paljud teised väikese avatud majandusega riigid (nt Austraalia, Uus-Meremaa, Ühendkuningriik) on viimase 30 aasta jooksul kogenud rahapoliitilise režiimi muutust.
Gabrielyan, Diana
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 99, 2016
Teadmiste ülekandumine hargmaistest ettevõtetest tööjõu mobiilsuse kaudu: õppimine ekspordikogemusest
Käesolevas artiklis uuritakse teadmiste ülekandumist hargmaistest välisosalusega ettevõtetest kohalikesse ettevõtetesse läbi töötajate liikumise ettevõtete vahel. Antud konkreetne teadmiste ülekandumise kanal on empiirilises välisinvesteeringute alases teaduskirjanduses leidnud seni veel suhteliselt vähest käsitlemist. Tarvilik on täiendav uurimistöö mõistmaks detailsemalt neid mehhanisme, kuidas selline mobiilsus välisosalusega ettevõtetest tegelikult aset leiab ja ettevõtete tegevustulemusi mõjutab. Käesolevas artikli kasutatakse Eesti töötleva tööstuse ühendatud töötajate ja tööandjate andmeid perioodist 2006-2011. Antud eesmärgil on omavahel ühendatud Eesti Äriregistri ettevõtete finantsandmed, Eesti Statistikaameti detailsed ettevõtete ekspordi ja impordi andmed ning maksuameti andmed töötajate makstud sotsiaalmaksu kohta tööandjate lõikes. Niimoodi konstrueeritud andmestik võimaldab uurida seoseid töötajate tööandjate-vahelise mobiilsuse ja ettevõtete tegevuse, seahulgas tootlikkuse ja eksportimise, vahel. Analüüsis on eelkõige keskendutud kõrgepalgalistele töötajatele, nimelt iga konkreetse haru palgajaotuse ülemisse viiendikku kuuluva palgaga töötajatele. Eeldatavalt on just nemad - juhid ja tippspetsialistid - ettevõtte võtmetöötajad, kelle liikumisega kaasnevad ka eeldatavalt mõjud töötajat palkavale ettevõttele. Analüüsi tulemused näitasid, et töötajate ning eriti kõrgepalgaliste töötajate liikumine hargmaistest kohalikesse ettevõtetesse on seotud kohalike ettevõtete tegevustulemuste ja sh tootlikkuse kasvuga, suurendab eksportimise tõenäosust, samuti kaasneb töökoha vahetusega töötajatel palgatõus seoses nende välisettevõttes töötamise kogemuse väärtustamisega uue tööandja poolt. Töö tulemused viitavad ka sellele, et positiivsed seosed tootlikkusega tulenevad eriti just ekspordikogemuse ülekandumisest hargmaistest ettevõtetest kohalikesse. Töötajate mobiilsusega kaasnev positiivne panus nende uue tööandja eksporditegevusse ilmneb seejuures eriti kodumaiste ettevõtete eksporditegevusega alustamise puhul ja sisenemisel lähedastele välisturgudele. Samuti oleneb väliskapitaliga ettevõtetest kohalikesse liikumise mõjuhinnangute tugevus konkreetse tööstusharu kontekstist. Hargmaistest ettevõtetest tulnud töötajatel on positiivne panus keskmise ja kõrge ekspordiintensiivsusega sektorites: kui madala ekspordiintensiivsusega sektorites on võimalused eksportimisest teadmiste ülekandumiseks piiratumad, siis kõrge ekspordiintensiivsusega sektorites on täiendava kogemuse kasu piiratud nn platooefektiga. Tulemused näitavad kokkuvõttes välisinvesteeringute laiemat kasu sihtriigi majandusele lisaks investeeringut saanud ettevõttele, kuid need kasud tunduvad toimuvat suuresti läbi ekspordikogemuse ülekandumise. Eksporditegevuse puhul on hargmaistest ettevõtetest pärinevate töötajate positiivne panus keskmiselt piiratud esialgse eksporditurule sisenemisega ja lisaks ka varieeruv üle tegevusharude.
Masso, Jaan; Vahter, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 98, 2015
Noorte ajutise migratsiooni seos nende hilisema edukusega tööturul kriisijärgselt Kesk- ja Ida-Euroopa riikides Eesti näitel
Käesolev artikkel arendab varasemat kirjandust ajutise migratsiooni mõjudest uurides eraldi just migratsiooni mõju noortele, viimaseid defineeritakse töös suhteliselt laialt 18-35 aastaste vanusegrupina. Ühelt poolt uuritakse töös seda, millised karakteristikud eristavad Eestisse tagasipöördunuid välismaal mitte töötanutest ja samuti jätkuvalt välismaal töötajatest. Teiseks uuritakse, milline on ajutise töökogemuse seos Eestisse naasmisel teenitava palgaga, kas välismaa töökogemust väärtustatakse kõrgema palgaga. Antud teemat motiveerivad nii noorte mitmesugused probleemid tööturul kui ka nende suur avatus hiljutise majanduskriisi mõjudele. Analüüsiks kasutatakse kahte indiviidi-taseme andmestikku, need on Eesti Tööjõu-uuringu andmed aastatest 2005-2013 ning 2011. aasta Eesti rahva- ja eluruumide loenduse andmed ühendatuna Eesti Maksu- ja Tolliameti andmetega indiviidide sotsiaalmaksu laekumiste kohta. Empiirilises osas uuritakse ökonomeetrilise analüüsiga välismaal töötanud ja mittetöötanud indiviide eristavaid tunnuseid, hinnatakse palgavõrrandeid ning dekomponeeritakse ajutist välismaa töökogemust omavate ja mitteomavate palgalõhet kasutades Oaxaca-Blinderi lähenemist. Tulemused näitasid, et ajutise töökogemusega noored on olnud eelkõige mehed, hõivatud eelkõige teenustesektoris, kõrgharidusega ja suhteliselt nooremad võrreldes välismaal mittetöötanutega. Noorte puhul kajastub ajutine välismaal töötamine hiljem suuremas palgapreemias kui vanemate inimeste puhul. Noorte puhul oli ka välismaal töötamisega seonduvas palgapreemias vaadeldavate teguritega selgitamata osa suhteliselt suurem. Kui vaadata laiemal põhjustel (sh seoses õpingutega) välismaal viibinuid, siis oli välismaal viibimise palgapreemia suurem hoopiski vanematel vanusegruppidel. Naiste suurem välismaal töötamisega seonduv palgapreemia vanusegrupis 25-35 osundab välismaa töökogemuse rollile soolist palgalõhe vähendajana.
Tverdostup, Maryna; Masso, Jaan
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 97, 2015
Ebakindluse roll ekspordi kestvusele Eesti näitel
Ekspordi kasvatamisel on oluline roll ekspordi kestvuse suurendamisel. Käesolevas artiklis analüüsitakse toote esmase ekspordimahu ja selle diferentseerituse seost ekspordi kestvusega Eesti tööstussektoris. Analüüsis kasutatakse detailseid väliskaubanduse ja Äriregistri andmeid ajavahemikust 1995–2011. Eesti on huvitav riik kaubanduse analüüsiks, kuna majanduses on toimunud kiired muutused alates plaanimajandusest turumajandusse ning liitumine Euroopa Liiduga tõi kaasa uued võimalused ettevõtetele. Eksport on kasvanud kiiresti nii absoluutselt kui ka suhteliselt ning on oodata selle trendi jätkumist, kuna väikeriigile on ekspordi kasvatamine oluline.
Standardsed kaubandusteooriad tavaliselt ei selgita ekspordi kestvust. Vanematest teooriatest võib järeldada, et ekspordisuhe on pigem püsiv ja väga kiiresti ei lõpe. Uuemad käsitused keskenduvad rohkem heterogeensete ettevõtete turule sisenemisele ja ei uuri turgudel püsimist. Erinevad empiirilised uuringud on näidanud, et keskmine ekspordi kestvus on ainult paar aastat. Üks võimalik ekspordi kestvuse selgitaja on ettevõtete teadmised enda võimetest ja sihtturust ning sellega kaasnev ebakindlus, mida siin artiklis väljendatakse toote esimese aasta ekspordimahuga. Samuti erinevat tüüpi tooted võivad omada erinevat ekspordistrateegiat ning seetõttu vaadeldakse ka toodete diferentseeritust. Diferentseeritust mõõdetakse eksporditavate toodete hinna standardhälbe ja keskmise suhtena, mis on informatiivsem tavapäraselt kasutatavast Rauch klassifikatsioonist.
Eesti tööstussektori eksportijate hulgas on igal aastal ligikaudu viiendik ettevõtetest uued ning pooled ettevõtted muudavad oma ekspordiportfelli uute toodete lisamise või mõnest vanast tootest loobumise kaudu. Keskmine eksporditavate toodete arv on tõusnud vaadeldaval perioodil, kuid toodete arv, mille ekspordimaht moodustab rohkem kui 1% kogu portfellist, on püsinud suhteliselt stabiilsena. Keskmiselt eksporditakse toodet kaks aastat ning mediaan ekspordikestvus on veelgi vähem.
Empiirilise osa teostamiseks kasutatakse Cox proportsionaalse riski mudelit. Tulemused näitavad, et uue toote ekspordi suhteliselt suurem maht võrreldes kogu portfelliga on seotud pikema ekspordi kestvusega. Diferentseeritumaid tooteid eksporditakse kauem ning see efekt kehtib isegi sama Rauchi toote klassifikatsiooni sees. Toote ekspordi kestvus võib sõltuda ka konkurentidest ning seega vaadeldakse ka samas harus olevate ettevõtete ja toodete kontsentratsiooni mõju. Suurem toote kontsentratsioon võib näidata madalamat konkurentsi ja seega ka toote kvaliteeti ning ootuspäraselt oli seotud suurema toote ekspordi lõpetamise riskiga. Samas kui ettevõte suudab üle elada konkurentsi suurenemise siis see vähendab ekspordist loobumise riski. Ettevõtte senine kogemus erinevate turgude ja toodetega mõjub positiivselt ka uue toote ekspordi püsima jäämisele. Sisenedes uue tootega ühte lisariiki vähendab ekspordi lõpetamise tõenäosust ligikaudu viiendiku.
Ekspordi kestvuse suurendamine on oluline ekspordi mahu kasvatamisel. Toetusmeetmed, mis on suunatud potentsiaalsete turgude tundmaõppimisele vähendavad ebakindlust ning aitavad kaasa ekspordisuhte püsimisele. Sellised toetused on eriti olulised diferentseeritumatele toodetele. Esmase ekspordi toetamine aitab ettevõttel saada teadmisi enda võimekusest ning kogeda välisturgudele sisenemist. Lisaks ekspordi toetamisele on oluline aidata ettevõtetel kasvatada ka üldist tootlikkust. Edasistes uuringutes oleks huvitav vaadelda rohkem ekspordikestvuse põhjuslikke seoseid ning kuidas neid saaks kasuta ettevõtete toetamiseks eksportimisel.
Rahu, Siim
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 96, 2014
Struktuursed nõrkused Eesti sotsiaalse edenemise takistusena
Eestit tunnustatakse laialdaselt kui mudelnäidet edukast üleminekust sotsialistlikult majandussüsteemilt turumajandusele. Eestis on välja arendatud funktsioneeriv turumajandus, kuid ometi on Eestil raske rikkamatele eurotsooni riikidele majanduslikult ja sotsiaalselt järele jõuda. Sellest tulenevalt on sotsiaalkaitse Eestis üsna nõrk. Sissetulekute ja sotsiaalkaitse olukorra parandamiseks on vaja ületada Eesti majanduse struktuursed nõrkused, mis peegelduvad madalas tootlikkuse tasemes. Eestile on poliitiliseks väljakutseks vajalikke struktuurseid muutusi toetava ärikeskkonna loomine. Käesoleva artikli eesmärgiks on näidata, et EL standarditele vastava funktsioneeriva turumajandussüsteemi loomine on vajalik, aga mitte piisav tingimus rikastele riikidele pikas perspektiivis majanduslikuks ja sotsiaalseks järelejõudmiseks. Küsimus seisneb selles, millised sotsiaal-majandusliku arengu takistused Eestis esinevad ja millise poliitikaga saab neid ületada.
Artiklis tuuakse esile, et kahe aastakümne jooksul toimunud Eesti üleminek funktsioneerivale turumajandusele on kahtlemata teetähiseks mitte ainult siirderiikidele, vaid mudeliks ka kriisi sattunud eurotsooni riikidele fiskaalse stabiilsuse taastamiseks. Samal ajal on problemaatiline Eesti võimekus saavutada majanduslikult eurotsooni riikide keskmine tase. Sissetulekute tasemelt on Eesti eurotsooni viimaste hulgas. Sellest tulenevalt suudab Eesti sotsiaalkaitse valdkonnas pakkuda ainult minimaalsel tasemel kaitset tööpuudusest, vanadusest ja terviseprobleemidest tingitud vaesuse ärahoidmiseks.
Eesti majanduse Achilleuse kannaks on tehnoloogiline mahajäämus juhtivatest tööstusriikidest. Tootmine enamikus kaupu ja teenuseid pakkuvates Eesti majandusharudes toimub endiselt suhteliselt madalal tehnoloogilisel ja humaankapitali tasemel, millest omakorda on tingitud üsna madal tootlikkuse tase. Madal tootlikkuse tase õigustab palkade madalat taset. Majanduse struktuuri oluliselt parandamata ootavad Eestit ees üha tõsisemad probleemid, kuna standardiseeritud toodete ja teenuste turgudel intensiivistub pidevalt arengumaadest lähtuv konkurentsisurve.
Pikas perspektiivis ei ole Eestile kriisi ületamisel edu toonud sisemine devalveerimine Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks sobiv poliitinstrument. Samas tähendab kuulumine euro kui tugeva vääringu tsooni, et Eesti peab olema valmis rikastele riikidele järelejõudmiseks vajalikuks sisemiseks hinnatõusuks. Eurotsooni kuulumine nõuab Eestis juhtivate tööstusriikide nagu Saksamaa tasemele lähenevate konkurentsivõimeliste majandusstruktuuride väljaarendamist. Eesti majanduspoliitika peab kujundama selliseid struktuurseid muutusi toetava ärikeskkonna. Eesti on liiga väike riik, et loota koduturule ja riigis endas loodavatele tehnoloogiatele – Eesti vajab oma majanduse globaalset integratsiooni.
Õnneks on Eesti majanduspoliitikas asjakohased seaded selgelt nähtavad seoses EL poolt 2020. aastaks seatud liikmesriikide konkurentsivõime suurendamise eesmärgi saavutamiseks tehtavate ettevalmistustega. Eesti soorituse hinnangud Maailmapanga “Doing Business” ja Maailma majandusfoorumi “Global Competitiveness Index” alusel on lootustandvad. Eriti vajalikud on välismaised otseinvesteeringud, mis annaksid Eesti majandusele tehnoloogilise tõuke ja viiksid selle globaalsetes väärtusloome ahelates tippu. Ainult kõrgel tehnoloogilisel ja humaankapitali tasemel kaubad ja teenused võimaldavad läheneda EL keskmisele tasemele SKP loomises inimese kohta ja tõsta palkade ja sotsiaalse kaitse taset. Mõlemad on vajalikud, et inimesed pikas perspektiivis toetaksid Eesti turumajanduslikku arengut.
Reiljan, Janno; Laaser, Claus-Friedrich; Schrader, Klaus
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 95, 2014
Välisturgude alaste teadmiste levik töötajate mobiilsuse kaudu: seos ettevõtete ekspordiotsustega
Ettevõtete ekspordiotsuseid, nt kas alustada mingile turule mingi konkreetse toote eksportimist, mõjutavaks oluliseks teguriks on ettevõtte võtmetöötajate, juhtide ja tippspetsialistide, poolt nende eelmistest töökohtadest omandatud eksportimise kogemus. Eksportivas ettevõttes töötamise käigus omandavad ettevõtte juhtivspetsialistid olulist teadmist oma valdkonna ekspordi sihtturgudest ja toodetest. Selline kogemusel põhinev teadmus võib kanduda edasi, kui antud spetsialistid asuvad tööle teistes ettevõtetes. Seni on juhtide ekspordikogemuse rolli ekspordiotsuste tegurina representatiivsete andmete alusel ökonomeetriliselt uuritud vaid vähestes töödes, oluliselt rohkem on keskendutud ettevõtete tootlikkuse rollile. Käesolevas artiklis uuritakse ettevõtete võtmetöötajate ettevõtetevahelise mobiilsuse ja ekspordiotsuste seoseid kasutades Eesti töötleva tööstuse ühendatud töötajate ja tööandjate andmeid perioodist 2006-2011. Ökonomeetriliseks analüüsiks on omavahel ühendatud Eesti Äriregistri andmed ettevõtete finantsnäitajate kohta, Eesti Statistikaameti ettevõtte turu ja tootetaseme väliskaubanduse andmed ning Maksuameti andmed töötajate makstud sotsiaalmaksu ja peamise töökoha kohta. Töötajate mobiilsuse võimalikku efekti ettevõtte eksporditegevusele hinnatakse kahte liigi regressioonimudelitega. Ühelt poolt hinnatakse palgaregressioonidega seda, kas juhtivtöötajate palk korreleerub lisaks muudele teguritele ka sellega, kas nad on minevikus töötanud eksportivas ettevõttes. Teisalt hinnatakse ettevõttetaseme (instrumentmuutujatega) regressioonidega seda, kuidas mingisse riikide gruppi eksportimise olemasolu või sinna eksportimise intensiivsus (ekspordi maht töötaja kohta) on seotud lisaks muudele tavalistele teguritele (nagu ettevõtte tootlikkus) ekspordikogemusega juhtivtöötajate osakaaluga kõigi töötajate hulgas. Tulemused näitasid, et eelnevatest töökohtadest saadud ekspordikogemusega töötajate osakaal on positiivses seoses spetsiifilisse geograafilisse regiooni (nt Euroopa Liidu liikmesriikidesse, lähiriikidesse, Aasia riikidesse, jne) eksportimise tõenäosusega. Samas ei leita tõendusmaterjali, et regioonispetsiifilisel ekspordikogemusel oleks ekspordiotsusele lisaks ka üldine tugev seos ekspordi intensiivsusega antud regiooni. Tähelepanuväärne on, et ekspordikogemuse roll on tihti olulisem siis, kui see on pärit ettevõtetest, mis eksportisid tehnoloogiliselt lähedasi tooteid. Kokkuvõttes meie tulemused näitavad, et ekspordikogemuse panus ettevõtte eksporditurule sisenemise otsustesse on võrreldava suurusega ettevõtte tootlikkuse panusega.
Masso, Jaan; Rõigas, Kärt; Vahter, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 94, 2014
Mis selgitab inimeste hoiakuid immigrantide suhtes? Eesti ja Venemaa olukorra võrdlev analüüs
Rahvuslikult mitmekülgne elanikkond loob erinevate kaupade ja teenuste nõudluse ning mitmekesiste oskustega inimkapitali pakkumise kaudu täiendavaid võimalusi riigi majanduse arendamiseks. Samas võivad selle mitmekülgsusega kaasneda ka pinged, mis halvendavad ettevõtluskeskkonda ning pidurdavad majanduskasvu. Siit tulenevalt on mõistetav, et inimeste hoiakud immigrantide suhtes ja neid kujundavate tegurite analüüs on leidnud eriala¬kirjanduses viimastel kümnenditel laialdast ja interdistsiplinaarset käsitlemist. Käesoleva uuringu eesmärgiks on Euroopa Sotsiaaluuringu viienda vooru andmetele tuginevalt selgitada, mis on need majanduslikud ja mittemajanduslikud tegurid, mis võivad kujundada inimeste hoiakuid immigrantidesse Eestis ja Venemaal. Hoiakuid immigrantide suhtes on selles töös erinevalt mitmetest varasematest uuringutest analüüsitud tulenevalt immigrantide võimalikust rollist riigi majanduse arengule, kultuurile ja riigi kujunemisele atraktiivseks elukohaks. Tegemist on võrdlevuuringuga, kuhu on kaasatud kaks erineva suuruse ja rahvusliku koosseisu ning erinevate immigratsioonimustritega naaberriiki, kus viimaste aastakümnete areng on toimunud erinevas sotsiaalpoliitilises keskkonnas. Eesti on integreerunud Euroopa Liiduga ning siit tulenevalt on viimaste aastate migratsioonivoogusid oluliselt mõjutatud tööjõu vaba liikumine Euroopas. Venemaa areng on jätkuvalt olnud enam mõjustatud post-sotsialistlikust tagapõhjast SRÜ võrgustikus. Mõlema riigi rahvastiku etniline koosseis on mitmekesine ning oma kompositsioonilt ja ajalooliselt tagapõhjalt erinev. Eesti 1.3 miljonilise elanikkonnast moodustavad vähemused ca 32%, Venemaa ca 140 miljonilisest elanikkonnast on vähemusrahvuste osakaal ligilähedaselt 19%. Inimeste migratsioonihoiakute analüüsi¬miseks on selles töös hinnatud nii järjestatud väärtusega logit mudelid erinevate lõikepunktide korral kui ka pideva sõltuva muutujaga lineaarsed regressioonimudelid. Tulemused on statistilises ja ka sisulises mõttes stabiilsed ning ei sõltu mudeli kujust ega hindamismeetodist. Analüüsi tulemustest nähtub, et inimeste hoiakute variatiivsus sõltub nii majanduslikest kui mittemajanduslikest teguritest ning ka sellest, millisest aspektist immigrantide rolli on käsitletud (roll majanduses, kultuuri rikastamisel, elukoha atraktiivsuse kujunemisel). Venemaa elanike hinnangud immigrantidesse on kõikide analüüsitud aspektide lõikes madalamad kui Eesti elanikel. Eesti elanike mediaalhinnangud on põhiosas samal tasemel EL-12 riikide vastavate hinnangutega. Hinnangute variatiivsust selgitavate tegurite osas esineb riikidevahelisi erinevusi, aga on ka sarnasust. Nii Eestis kui Venemaal on etnilised vähemused ja religiooniga seotud inimesed immigrantide suhtes tolerantsemad võrreldes põhirahvuse ja nn mitteusklike inimestega. Kõrgema haridustasemega inimesed on immigrantide suhtes tolerantsemad vaid Eesti puhul. Venemaal andmetel selline seaduspära kinnitust ei leidnud. Kõrgemate sissetulekute inimesed nii Venemaal kui Eestis leiavad, et immigrantide roll riigi majanduse arengu toetamisel on oluline. Paremate sissetulekute inimesed Eestis leiavad ka, et immigrandid rikastavad Eesti kultuurielu. Venemaa puhul see väide statistilist kinnitust ei leidnud. Hinnangud immigrantidesse ei ole Eesti inimeste puhul seotud nende töö¬turu¬seisundiga. Venemaal leiavad töötud inimesed, et immigrandid vähendavad riigi atraktiivsust elukohana. Kuna nii Eesti kui Venemaa elanike hoiakuid immigrantidesse iseloomustavad hinnangud on kõikides analüüsitud aspektides keskmiselt madalamad EL-15 elanike hinnangutest, siis leiab taaskord kinnitust vajadus oluliselt arendada migratsiooni- ja integratsioonipoliitikaid võttes siinjuures arvesse hoiakuid kujundavate tegurite eripärasid nendes riikides.
Paas, Tiiu; Demidova, Olga
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 93, 2014
Millised ettevõtted kasutavad ülikoole koostööpartnerina? – Euroopa riikide võrdlevanalüüs
Ettevõtete konkurentsivõime põhineb hästi toimival riigi innovatsioonisüsteemil, mis loob tiheda koostöövõrgustiku tugevate ülikoolide ja ettevõtlussektori vahel. Ülikoolide ja ettevõtete omavaheline suhtlus soodustab teadmussiiret, mis omakorda toetab erinevat tüüpi innovatsioonide loomist. Euroopa Liidu strateegia „Euroopa 2020“, mille eesmärk on arukas, jätkusuutlik ja kaasav majandus (EK, 2010), rõhutab ettevõtete ja ülikoolide aktiivse koostöö olulisust Euroopa Liidu konkurentsivõime säilitamisel. Selleks on vajalik ettevõtete-ülikoolide koostöömehhanismi parem mõistmine. Käesolev töö keskendubki ettevõtete ja ülikoolide vahelisele koostööle. Töö peamine panus on pakkuda uut empiirilist informatsiooni ülikoolidega koostööd tegevaid ettevõtteid iseloomustavate tunnuste kohta ning tuua välja erinevused ettevõtetes, kes teevad koostööd kodumaiste ja kes välisülikoolidega. Olulisel kohal on ka Euroopa riikide omavaheline võrdlus – kas leidub tunnuseid, mis on sarnased üle erinevate Euroopa riikide või esineb pigem tunnuseid, mis on omased vaid teatud riigi (riigigrupi) ettevõtetele.
Käesoleva artikli eesmärgiks on anda vastus küsimusele: millised ettevõtted kasutavad ülikoole koostööpartnerina? Vastamaks töös püstitatud uurimisküsimustele, kasutatakse innovatsiooniuuringu (Community Innovation Survey – CIS) andmeid aastate 2006-2008 kohta, analüüsi on kaasatud 14 Euroopa riigi ettevõtete taseme andmed. Tuleb silmas pidada, et tulenevalt innovatsiooniuuringu metoodikast, on võimalik koostöötegureid hinnata vaid tehnoloogiliselt innovaatiliste ettevõtete jaoks. Teise piiranguna, mis on põhjustatud andmete kättesaadavusest, võib välja tuua valimi kallutatuse Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suunas. Samuti tuleneb andmete kättesaadavusest ka analüüsitava perioodi (2006-2008) valik. Sel perioodil liitusid uued liikmesriigid Euroopa Liidu meetmetega ning Rumeenia ja Bulgaaria alles astusid Euroopa Liitu.
Töös vaatleme erinevaid muutujate gruppe, et uurida, kuivõrd ettevõtet iseloomustavad näitajad on seotud tõenäosusega teha koostööd ülikoolidega. Esimese muutujate grupina lisasime mudelisse suuruse näitajad, teise grupi moodustasid innovatsioonitegevusi iseloomustavad näitajad, nagu teadus-arendustegevus, masinatesse ja seadmetesse investeerimine, muude teadmiste hankimine väljastpoolt ettevõtet ning innovatsioonialane koolitus. Kolmas muutujate grupp kannab nimetust rahvusvahelistumine, kuhu kuuluvad ekspordi ja välisosaluse näitajad. Lisaks testisime koostööpartnerite arvu ja avaliku sektori poolse innovatsioonitegevuse rahastamise olulisust koostöö teguritena. Erinevate tegurite olulisuse selgitamiseks kasutasime standardset logit-mudelit, mis hinnati eraldi kodumaiste ja välisülikoolide jaoks.
Peamiste tulemustena leidsime, et olenemata koostööpartneri asukohast, peavad ettevõtted omama teatud võimekuse taset, et ülikoolidega koostööd teha – ettevõtte-sisene ja –väline teadus-arendustegevus on oluline tegur iseloomustamaks koostööd ülikoolidega. Masinatesse ja seadmetesse investeerimine, mis on üheks võimalikuks innovatsioonitegevuseks, on ülikoolidega koostöö puhul takistavaks teguriks. Ettevõtted, kes investeerivad masinatesse, kasutavad rohkem teist tüüpi koostööpartnereid või nad ei vaja ülikoolide tuge, kuna tegelevad peamiselt protsessiinnovatsiooniga, mis ei nõua ja nii tihedaid sidemeid ülikoolidega. Koostööd (nii kodumaiste kui välisülikoolidega) takistava tegurina võib välja tuua ka kontserni kuulumise, mis vähendab tõenäosust teha koostööd ülikoolidega. Üldine koostööpartnerite arv suurendab aga tõenäosust teha koostööd ülikoolidega: mida rohkem on ettevõttel erinevaid partnereid, seda tõenäolisem on, et koostööd tehakse ka ülikoolidega.
Analüüsi käigus selgus, et ettevõtted, kes teevad koostööd kodumaiste ülikoolidega erinevad olulisel määral nendest ettevõtetest, kelle koostööpartneriks on välisülikool. Teguriks, mis neid ettevõtteid eristab, on rahvusvahelistumise tase väljendatuna eksportimise ja välisosalusega. Ettevõtted, kes ekspordivad ja omavad välisosalust, valivad oma koostööpartneriks pigem välisülikooli, sest kodumaised ülikoolid ei suuda neile vajalikku teadmust pakkuda. Ettevõtte suurus on oluline tegur koostöö tegemisel kodumaiste ülikoolidega, kuid ebaoluline välisülikoolidega koostöö puhul. Teadmiste hankimine väljastpoolt ettevõtet on omakorda ebaoluline kodumaiste ülikoolidega koostöö tegemisel. Samas leidub näiteid (Saksamaa, Bulgaaria, Rumeenia), kus teadmiste väljastpoolt hankimine vähendab tõenäosust teha koostööd kodumaiste ülikoolidega.
Lisaks eelmainitud teguritele osutus kodumaiste ülikoolidega koostöö tegemisel oluliseks valitsusepoolne toetus, mis tõstis koostöö tõenäosust 12 riigis. Itaalia ja Läti olid ainsad erandid, kus taoline toetus ei suurendanud koostöö tõenäosust. Seda võib tõlgendada kui märki nõrgast valitsuse toetusmehhanismist ettevõtete-ülikoolide koostöö toetamisel. Ettevõtted, kes saavad toetust Euroopa Liidult, teevad suurema tõenäosusega koostööd ülikoolidega, eriti aga välisülikoolidega. Majanduslikult nõrgemate uute ELi liikmesriikide, nagu Rumeenia, Bulgaaria, Läti ja Ungari ettevõtete puhul ei suurendanud ELi-poolsed toetused koostööd välisülikoolidega. See näitab rajasõltuvust koostööprotsessis ning annab märku vajadusest kaasata neid riike tugevamalt uutesse ELi rahastamisskeemidesse.
Saadud tulemuste põhjal saab järeldada, et valitsuse-poolsed koostöömeetmed suunavad liigselt koostööle kodumaiste ülikoolidega. See aga ei ole soovitav tulemus olukorras, kus väikeste riikide kodumaised ülikoolid ei ole suutelised pakkuma teadmust, mida neis riikides tegutsevad ettevõtted vajavad. Selle asemel peaksid valitsuse-poolsed meetmed suunama ettevõtteid rohkem koostööle välisülikoolidega ja soodustama ettevõtteid kasutama erinevaid ELi toetusmeetmeid välisülikoolidega koostööks.
Rõigas, Kärt; Seppo, Marge; Varblane, Urmas; Mohnen, Pierre
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 92, 2013
Ajutise migratsiooni ja ametialase mobiilsuse seos Eestis
Ajutise migratsiooni ja ametialase mobiilsuse seos Eestis Olemasolevas kirjanduses, kus on käsitletud ajutist töötamist välismaal ja migrantide tagasipöördumist kodumaale, on välismaise töökogemuse seoseid edukusega tööturul uuritud peamiselt läbi palgaerinevuste või mõju ettevõtlusega alustamisele. Enamasti on leitud, et välismaal töötamisega kaasnev inimkapitali või säästude kasv soodustab edukust tööturul. Käesolevas artiklis on analüüsitud palju vähem uuritud seoseid välismaise töökogemuse ja ametialase mobiilsuse vahel, s.t. milline on ametiala enne ja pärast välismaal töötamist. Ametialane ülespoole mobiilsus kui tööturul edukuse näitaja defineeriti seejuures kui ülespoole liikumine palkade või antud ametikohal vajaliku inimkapitali alusel järjestatud ametialade pingereas. Empiirilises analüüsis kasutatakse unikaalset andmestikku Eesti ühest suurimast tööotsimisportaalist CV Keskus, mis koosneb tööotsijate CV-dest. Kasutatud andmestiku maht on võrreldav ligikaudu 10-15 protsendiga kogu Eesti tööjõust ja see sisaldab tuhandeid välismaise töökogemusega tööotsijaid. Fookust Eestile kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigile on motiveerinud see, et vanade Euroopa Liidu riikide tööturgude avanemine uute liikmesriikide tööotsijatele on tinginud massiivse Ida-Lääne suunalise migratsiooni, millest suur osa on ajutise iseloomuga, s.t. sageli migrandid pöörduvad peale mõnda aega tagasi lähteriiki. Empiirilise analüüsi tulemused näitasid, et ametialane mobiilsus on sarnaselt üleminekuperioodiga ka hiljem olnud Eesti tööturul sage fenomen ja seda mõjutavad tegurid on olnud üldiselt ootustekohased, samas ei leitud ajutisel migratsioonil olevat positiivset efekti ülespoole ametialasele mobiilsusele, ning mõnedes gruppides, nagu naiste hulgas, efekt oli isegi negatiivne. Antud tulemusi välismaise töökogemuse positiivse mõju puudumisest võiks selgitada tüüpilise välismaal töötamise lühiajalisusega (mis ei võimalda näiteks piisavalt sääste koguda), välismaal töötamisega eelkõige tagasihoidlikumaid oskusi nõudvatel ametialadel ja Eesti tööturu karakteristikutega nagu Eesti majanduse kiire areng ja kahanenud erinevus töö iseloomul Eestis ja migratsiooni sihtriikides.
Masso, Jaan; Eamets, Raul; Mõtsmees, Pille
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 91, 2013
Piiriülene tööjõuliikumine Eestist naaberriikidesse
Piiriülene tööjõuliikumine Eestist naaberriikidesse Rahvusvahelise tööjõu liikumise omapäraks Eestis võrreldes Euroopa Liidu teiste riikidega on tööjõu kõrge piiriülene ränne. Siit tulenevalt oli uurimistöö eesmärgiks välja selgitada, kas naaberriikides töötanud Eesti inimeste sotsiaaldemograafilised ja ametiga seotud karakteristikud varieeruvad, võimaldamaks välja tuua piiriüleses tööjõu rändes Ida-Ida (Eestist Lätti ja Venemaale) ning Ida-Lääs (Eestist Soome ja Rootsi) suunaliste voogude eripärasid. Analüüs tugineb elektroonilise portaali CV Keskus andmebaasile. Tööjõu piiriülest rännet iseloomustav valim koosneb andmetest 8456 inimese kohta; neist 84% on hõlmatud Ida-Lääs ning 16% Ida-Ida suunalisse tööjõu liikumisse. Uurimistulemused näitavad, et eelkõige erinevad Ida-Ida ja Ida-Lääs suunalised tööjõu vood Eestist piiririikidesse inimeste hariduse ja etnilise kuuluvuse tunnuste alusel. Kõrgharidusega inimestel on šanss osaleda Ida-Lääs suunalises piiriüleses tööjõu liikumises ligi 6 korda väiksem võrreldes Ida-Ida suunalise liikumisega. Ka etniliste vähemuste puhul on šanss Ida-Lääs suunaliseks tööjõu liikumiseks oluliselt väiksem Ida-Ida suunalise liikumisega võrreldes. Statistiliselt olulised erinevused on ka välismaa ametikohtadel töötamise kestuses, mis näitavad, et võrreldes Läti ja Venemaaga (ehk Ida-Ida suunaline piiriülene liikumisega) töötati Soomes ja Rootsis väiksema tõenäosusega kauem kui kolm kuud, kusjuures mida pikemat ametikoha kestust vaadata, seda väiksemaks šansside suhe muutub. Vanuselise ja soolise tunnuse alusel piiriülesed tööjõu vood statistilises mõttes ei erine, kui logistilises regressioonimudelis on kontrollmuutujaks töötaja ametiala. Ametialade puhul näitavad tulemused, et Ida-Lääs liikumisi iseloomustavad pigem madalama kvalifikatsiooniga ametikohad kui Ida-Ida liikumisi. )
Kaska, Mart; Paas, Tiiu
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 90, 2012
Fundamentaalne vaade ettevõtlushariduse väljunditele
Artikkel esitab ettevõtlushariduse väljundite tervikliku raamistiku nii hariduse perspektiivist kui sotsiaal-majanduslikul tasandil. Kasutades üldisi teadusliku uurimise meetodeid, monograafilist ning loogilist konstrueerimist uurib autor ettevõtlikku õppimist soodustava Euroopa Kompetentsiraamistiku põhialuseid ning toob välja selle rakendamise teadusliku põhjenduse. Käesolev töö on samuti esimene, mis rakendab ettevõtlikkuse lõimitud vaadet kui kombinatsiooni värvatavusest, ettevõttesisesest ettevõtlusaktiivsusest ning uute ettevõtete loomisest. Tehes seda selleks, et mõõta ettevõtlushariduse mõju ning luua seoseid reaalse elu põhiste ja hariduspõhiste õpiväljundite vahel. Käesoleva kirjutise sihtlugejaskonnana näeb autor ettevõtlusõpetuse pakkujaid, teadlaseid ning ettevõtlusharidust puudutavate otsuste langetajaid.
Kozlinska, Inna
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 89, 2012
Quangode ettevõtl(ikk)use hindamine
Artikkel käsitleb quangosid (quasi-autonomous non-governmental institutions) kui ühte võimalust toetada ettevõtlust (laiemas mõttes ka ettevõtlikku käitumist) avalikus sektoris. Ettevõtlust avalikus sektoris mõistetakse käesolevas artiklis avaliku sektori subjekti poolse innovaatilise käitumisena, mis on suunatud lisandväärtuse loomisele avalike eesmärkide saavutamiseks, seejuures sarnaselt erasektoriga iseloomustab ettevõtlikkust see, millise riski määraga subjekt teeb investeeringu otsuseid. Tulenevalt valdkonnaspetsiifikast, käsitletakse poliitilist, sotsiaalset, teadmisega seotud, tehnoloogilist ja sektorispetsiifilist ettevõtlikkust. Quangod on organisatsioonid, mis on loodud erinevate valitsustasandite (Euroopa Liit, keskvalitsus (föderatsioon või unitaarriik), regionaalne ja kohalik tasand) ülesannete täitmiseks. Quangode funktsioonid ja uue avaliku halduse vormide rakendamispraktikad on riigiti väga erinevad tulenevalt Euroopa Liidus eksisteerivate koostöövormide, era- ja avalike õigusruumide, detsentraliseerimise poliitikate jmt paljususest. Seetõttu võivad quangod olla väga erineva institutsionaalse ülesehitusega - näiteks tavapärase avaliku sektori ettevõtte, büroo, segaettevõtte või ka avaliku ja erasektori partnerlusleppe (PPP) vormis loodud. Artiklis kirjeldavad autorid mitmeid quangode definitsioone, mis majandusliku analüüsi poolelt vaadatuna ei tundu paslikud. Seepärast pakutakse artiklis omapoolne definitsioon ning arutletakse, missugused quangod eksisteerivad erinevates Euroopa Liidu riikides ja mil määral nad erinevad või sarnanevad teiste eksisteerivate organisatsioonidega. Analüüsi tulemus viib autorid järeldusele, et avaliku sektori majandusüksuse (public economic unit) olemasolevat definitsiooni saab kasutada ka quangode määratlemisel. Põhjuseks on asjaolu, et quangod on üksused, mis tegelevad teenuste ja kaupade tootmisega avalikel eesmärkidel ja nad on suuremal või väiksemal määral avaliku sektori alluvuses ja/või omandis. Quangod on tavaliselt sõltumata neile kohalduvast avaliku või eraõiguse raamistikust omaette juriidilised isikud. Teisalt võivad nad olla ka administratsiooni osad, kuid erinevalt teistest allüksustest on neil oma organisatsioon koos eelarve jt. ressurssidega ning juhtkonnal õigus vastu võtta otsuseid vähemalt tootmise ja müügi valdkonnas. Selleks, et eristada quangosid teistest organisatsioonidest, on võimalik rakendada erinevaid majanduslikke ja õiguslikke kriteeriume, mis väljendavad nii sõltuvuse viisi valitsevast üksusest kui ka autonoomia ulatust. Quangosid endid võib pidada ettevõtluse väljenduseks avalikus sektoris juhul, kui need on värskelt loodud muutmaks traditsioonilist avaliku sektori juhtimiskontseptsiooni. Teisalt võib poliitilise, sotsiaalse jm valdkonna ettevõtl(ikk)usega olla tegemist siis, kui quangod täidavad täiesti uusi ülesandeid vastavates valdkondades. Ettevõtl(ikk)use määra olemasolevates quangodes peegeldab ka nende juhtkonna käitumine. Juhul, kui tegemist on mitme quangoga ja erineva tasandi juhtkondade suhtega, võib käivituda protsess, mis viib mitmete innovatsioonideni avalikus sektoris. Selleks, et näidata, kui ettevõtliku quangoga on tegemist, pakuvad autorid välja traditsioonilise avaliku büroo mudeli. Seda büroo tüüpi quangot nimetatakse artiklis esimest tüüpi quangoks. Lisaks eeltoodule rakendavad autorid avaliku sektori ettevõtte definitsiooni ning valitsemise mudeleid, sh omaniku ja juhtkonna vahelisi suhteid ja vastastikust sõltuvust. Ettevõtte tüüpi quangot nimetatakse artiklis teist tüüpi quangoks. Selleks, et selgitada, kui mõjukas on quango juhtkond ettevõtliku suhtumise kujundamisel, kasutavad autorid esimest tüüpi quango mudeli analüüsis erinevaid juhtkonna tüüpe. Innovatiivne ja avaliku sektori mõttes ettevõtlik on selline juhtkond, kes maksimeerib tootmismahtu või on orienteeritud kõrgele tootmistasemele seejuures hoides ka töötajate heaolu kõrgel. Selline juhtkond saavutab avalikud eesmärgid juhul kui need on positiivselt seotud tootmismahuga. Samadele tulemustele jõutakse teist tüüpi quangosid kirjeldavas mudelis (tulemused ei muutu ka juhul kui riskid suurenevad tootmismahu kasvades, samuti kui mudelisse kaasatakse riskitundlikkuse funktsioon). Siinkohal on sobiv märkida, et ettevõtl(ikk)ust hinnatakse mudelites kolme iseloomuliku kriteeriumi (innovaatilisus, lisandväärtus ning investeerimisotsus ja sellega seotud risk) alusel. Printsipaali-agendi suhteid analüüsitakse vertikaalse konkurentsi raamistikus mõlemat tüüpi quangode puhul selleks, et mõista, kuidas mõjutavad valitseva üksuse ja quango juhtkonna omavahelised seosed ettevõtl(ikk)ust. Horisontaalse konkurentsi analüüsiks kasutatakse teist tüüpi quango näitel duopoli mudelit, et näidata, kuidas quangod vastastikku võivad üksteise ettevõtl(ikk)ust mõjutada. Artiklis käsitletakse, kuidas quangode edukust võiks mõõta, kuna sobivad mehhanismid kirjanduses puuduvad. Kui edukus on positiivselt seotud tootmismahuga, siis jällegi mahtusid maksimeeriv juhtkonnatüüp annab kõrgema edukuse, teiste puhul on edukus madalam. Kui seda tavapärast mudelit laiendada hääletajate reaktsioone arvestavaks, siis on võimalik mõõta nii tootmismahtu, ettevõtl(ikk)ust kui ka sellest saadavat eelarvetulu. Laiemas mõttes sotsiaalse edu mõõtmine on siinkohal raske, kuna puudub sotsiaalne heaolufunktsioon, samuti ei ole rakendatav maksevalmiduse alusel läbiviidav tavapärane kasu-kulu analüüs. Autorid pakuvad välja, et tulemiga (toodanguga) seotud kriteeriumid võiksidki olla mõlemat tüüpi quangide edu hindamise aluseks. Artikli lõpus on toodud kaks näidet - üks Saksamaalt ja teine Eestist. Saksamaa avaliku sektori kinnisvara haldav agentuur (German Federal Agency for Public Property) on üks näide väga suurest quangost, mis on iseenesest innovatsioon traditsioonilises saksa avaliku halduse kontseptsioonis ja kujutab endast radikaalset kinnisvaraga seotud ülesannete kontsentreerimist ühe üksuse kätte, mille eesmärk oli luua ühtne turg saksa föderaalsete kinnisvarakontorite alusel. Selle reformi edu on raske hinnata, kuna koondatud ülesannete ja nende saavutatuse hinnangute hulk on väga suur. Eesti Geenivaramu projekt on quango, mis on samuti uus organisatsioon ülesandega geeniandmete panga loomiseks, mis esindaks 5% Eesti elanikkonnast. Esialgu loodi see avaliku ja erasektori ühisettevõttena, kuid selline vorm ei osutunud edukaks erasektori partneri finantsilise passiivsuse tõttu. Väljundi (tootmismahu) alusel hinnatuna ei ole see quango seni edukas olnud.
Friedrich, Peter; Ukrainski, Kadri
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 88, 2012
Hoiakuid immigrantide suhtes kujundavad tegurid Euroopas
Artikli eesmärgiks on välja selgitada hoiakuid immigrantide suhtes kujundavate teoreetiliste käsitluste paikapidavus Euroopa riikides tuginedes Euroopa Sotsiaaluuringu neljanda vooru küsitluste andmetele. Uurimustulemused näitavad, et Euroopa riikide inimeste hoiakud immigrantide suhtes on põhiosas kooskõlas hoiakute individuaalseid ja kollektiivseid tegureid käsitlevate teoreetiliste seisukohtadega. Immigrantide suhtes on reeglina tolerantsemad vähemusrahvuste hulka kuuluvad inimesed, kõrgema haridusega ning parema sissetulekuga inimesed ja ka need, kellel on olemas välismaal elamise kogemus. Paremad hoiakud riigi institutsioonide ning sotsiaalmajandusliku olukorra stabiilsuse suhtes on samuti positiivses seoses vastajate hoiakutega immigrantide suhtes. Samas vastaja staatus tööturul ei ole statistiliselt olulisel määral seotud tema immigratsioonihoiakutega. Hoiakud immigrantide suhtes erinevad riigiti tulenevalt ka mitmetest riigispetsiifilistes teguritest, mis läbiviidud ökonomeetrilises analüüsis on arvesse võetud riikide fiktiivsete muutujate kaudu. Immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika meetmete kujundamisel tuleb lisaks riigi rahvastiku koosseisu ning majandusliku ja ajaloolise arengu omapärade arvestamisele rakendada ka meetmeid, mis tõstavad inimeste usaldust riigi institutsioonide ning majapidamiste sotsiaalmajandusliku olukorra stabiilsuse suhtes.
Paas, Tiiu; Halapuu, Vivika
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 87, 2012
Emigratsioon pärast Euroopa Liidu Idalaienemist: Kas tegemist oli ajude äravooluga Eestist?
Artikkel keskendub erialakirjanduses palju diskuteeritud nn ajude väljavoolu probleemile endistest Idabloki riikidest pärast Euroopa Liidu idalaienemist. Analüüs on läbi viidud Eesti andmetel tuginedes Eesti Statistika poolt koostatud emigratsiooni andmeid sisaldavale andmebaasile 2000-2008.a. kohta. Analüüsi käigus otsisime vastust küsimusele, kas Eestist alates 2004.a. emigreerunud inimesed olid keskmiselt kõrgema haridustasemega kinnitamaks väidet ajude väljavoolu kohta riigist. Analüüsi tulemused näitasid, et väide ajude olulise väljavoolu kohta Eestist pärast Euroopa Liiduga ühinemist statistilist kinnitust ei leidnud. Vastupidi, alates 2004. aastast on kasvanud just madalama haridusega inimeste lahkumine Eestist.
Anniste, Kristi; Tammaru, Tiit; Pungas, Enel; Paas, Tiiu
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 86, 2012
Eksporttoodete sortimendi muudatuste seos ekspordi ja tootlikkuse kasvuga Eestis
Rahvusvahelise kaubanduse teemalised empiirilised uurimused on hakanud rõhutama, et ettevõtte tasemel tehtavad otsused eksporttoodete ja eksportturgude osas on oluliseks kanaliks, mille kaudu toimub majanduse kohanemine globaliseerumisega ja üldse muutustega erinevates majandustingimustes. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kuidas ettevõtete otsused eksporttoodete portfelli osas on seotud agregeeritud taseme ekspordi dünaamika ja ettevõtete tootlikkusega. Selleks kasutatakse analüüsis kõigi eksportivate Eesti ettevõtete toote- ja sihturu taseme andmeid, s.t. iga ettevõtte kohta on teada ekspordi maht detailselt defineeritud tootegrupi koodi ja sihtturgude (riikide) kaupa. Ekspordi kasvu dekomponeerimisanalüüs näitas, et nii eksportturule sisenevate ettevõtete kui ka juba eksportivate ettevõtete poolt uute toodete lisamise ja olemasolevate toodete sortimendist kustutamise suhteline tähtsus agregeeritud ekspordi kasvus suurenes Eestis oluliselt peale Euroopa Liiduga ühinemist 2004. aastal. Leidsime ka, et samaaegselt nii uute eksportoodete lisamine kui ka olemasolevatest loobumine konkreetse ettevõtte tasemel oli seotud ettevõtte kõrgema tootlikkusega, seda võrreldes eksportööridega, kelle ekspordiportfell ei muutunud või kes vähendasid eksporttoodete arvu. Ettevõtte jaoks vähemtähtsatest eksporttoodetest loobumine omas positiivset seost kõrgema tootlikkusega ainult suhteliselt suure eksportoodete arvuga ettevõtete puhul.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 85, 2012
Disainistrateegiate roll tootearenduses: mõned järeldused ökonomeetrilise analüüsi põhjal
Ettevõtete investeeringud disaini võivad omada olulist rolli nende innovatsiooniprotsessis ning mõju selle protsessi väljunditele. Samas puudub kaasaegses innovatsiooni valdkonna kirjanduses konsensus selle osas, milline on innovatsiooniprotsessis sobivaim või efektiivseim disaini-strateegia ettevõtete jaoks. Varasemad uuringud keskenduvad paljuski juthumiuuringutele ning on seetõttu raskesti üldistatavad. Need tööd on identifitseerinud kolm üldist alternatiivset ettevõtete disainialast lähenemist innovatsiooniprotsessis: 1) disain kui funktsionaalne kitsalt spetsialiseerunud valdkond, 2) disain ja disainerid integreerituna erinevate multifunktsionaalsete töörühmade tegevusse, 3) disain ja disainerid rakendatuna kui tooteinnovatsiooni protsessi "liidrid". Neist viimane hõlmab disainerite rakendamist kõigis peamistes innovatsiooniprotsessi astmetes. Käesolev töö uurib Iirimaa töötleva tööstuse tootmisüksuste innovatsiooniuuringute andmete alusel nende kolme disainistrateegia seost tooteinnovatsiooni radikaalsuse taseme ning innovatsiooniprotsessi tulemuslikkusega. Autorid kasutavad kolme Iirimaal läbi viidud innovatsiooniuuringu paneelandmeid, mis sisaldavad detailset infot disainerite rakendamise kohta ettevõtete innovatsioonitegevustes ja innovatsiooniprotsessi astmetes. Lihtsa ökonomeetrilise analüüsi tulemused näitavad tugevat seost ettevõttes disainerite rakendamise ja innovatsiooniprotsessi tulemite vahel, seda kõigi siin mainitud kolme üldise disainistrateegia korral. Kõige tugevam seos innovatsiooniprotsessi väljunditega (sh uute toodete osakaal käibes) ilmneb disainerite kõige laialdasemalt innovatsiooniprotsessi astmetes rakendamise korral. Analüüsi tulemused viitavad ettevõtete karakteristikute olulisele rollile disaini mõjudes innovatsioonile. Tugevam seos disainerite laialdase innovatsiooni-protsessi "liidrina" kasutamise ja innovatsiooniprotsessi väljundite vahel ilmneb teadus- ning arendustegevusega tegelevates ja suurtes tootmisüksustes.
Roper, Stephen; Love, James H; Vahter, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 84, 2011
Innovatsioonile orienteeritud piirkondliku tasandi maakasutuspoliitika: Saksamaa kaasusanalüüs
Käesolevas töös uuritakse Saksa omavalitsuste poolt innovaatiliste ettevõtete ligimeelitamiseks rakendatud maakasutusstrateegiate peamiseid tunnusjooni. Selles kontekstis tutvustatakse kaheastmelist mudelit: Kõigepealt peab kohalik omavalitsus lahendama majanduslikud ja huvidekonfliktid, mis seonduvad tema eelistusega pakkuda kõrgkvaliteedilisi tegevuskohti just innovaatilistele ettevõtetele vastandudes lihtsate tootjate poolsele maakasutusvajadusele. Mudeli teine pool kirjeldab asukohakonkurentsi innovaatiliste ettevõtete jaoks sobivaid kõrgkvaliteedilisi tegevuskohti omavate kohalike omavalitsuste vahel. Saksamaa piirkondliku tasandi maakasutuspoliitika on heas koostoimes tööstuspoliitikaga; käesolev kirjutis avab Potsdami linnastu kinnisvaraturu tugevused ja nõrkused ning selle tulevikuvõimalused ja riskid erinevate majanduslike tegevuste asukohana, mis määratletakse planeerimisprotsessis. Adlershof Teaduspark Berliinis on ruumiliselt orienteeritud tehnoloogiapoliitika üheks väljundiks, pakkudes inkubatsiooniteenuseid innovaatilistele väike ja keskmikettevõtetele. Kohalikud omavalitsused teevad samas ka koostööd, sest seeläbi on võimalik pakkuda suuremaid tegevuskohti, luua mastaabisääste ning aidata kaasa sujuvale eeslinnastumisele (näiteks on see nii Leipzigis).
Friedrich, Peter; Nam, Chang Woon
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 83, 2011
Eksportimisega alustamine ja ettevõtte tootlikkus: mitmele turule ja mitme tootega korraga sisenemise mõjud
Enamus empiirilisi uurimusi eksportimise mõjudest tootlikkusele ei ole pööranud eriti tähelepanu sellele, kas erinevatel eksportimisega alustamise viisidel on erinev mõju eksportiva ettevõtte tootlikkusele. Käesolevas töös me uurime, kas eksportimise alustamine korraga mitmele turule või korraga mitme tootega omab tugevamat mõju tootlikkusele võrreldes nö järkjärgulise välisturule sisenemisega, kus esimesel aastal eksporditakse ainult ühte toodet või ainult ühele turule, ja üksnes hiljem laiendatakse kas eksportturgude geograafiat või eksporttoodete sortimenti. Uurimistöös kasutame detailseid Eesti ettevõtete tollistatistika ekspordiandmeid, kus iga ettevõtte eksport on disagregeeritud nii eksportturgude (sihtriikide) kui ka 8-kohalise numbriga kaubakoodide alusel. Sobitamisanalüüsiga (i.k. propensity score matching) saadud tulemused näitasid, et kui ettevõte juba esimesel eksportimise aastal siseneb rohkem kui ühele turule või rohkem kui ühe eksporttootega, siis on tema ekspordiga alustamise järgne tootlikuse kasv oluliselt kiirem kui tagasihoidlikuma, ainult ühele turule või ühele tootele kontsentreeritud sisenemise korral. Meie tulemused näitavad eksportturgudega eksperimenteerimisest tulenevaid olulisi kasusid, mida võiks arvestada ettevõtted oma välisturule sisenemise otsuste tegemisel, aga ka poliitikakujundajad ettevõtete rahvusvahelistumise toetusmeetmete kujundamisel.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 82, 2011
Töötushüvitised kriisiperioodil: mõju töötuse kestusele
Otsimisteooria kohaselt on töötushüvitistel hüvitisesaajatele mittestimuleeriv mõju, mis tähendab, et suurema hüvitise või pikema hüvitise maksmise perioodi puhul on töötute tööle liikumine pärsitud ja töötuse periood pikeneb. Hüvitiste mittestimuleeriv mõju on tihti kinnitust leidnud ka empiirilistes uuringutes. Samas tõstatub küsimus, kas hüvitiste mittestimuleeriv mõju esineb ka sügava majanduskriisi olukorras. Otsimisteooria ei anna ühest vastust majandustsükli mõjudele ei töötuse kestusele ega hüvitiste mittestimuleerivale mõjule. Ühest küljest majanduslanguse olukorras reservatsioonipalk langeb ning töötud muutuvad töökohtade suhtes vähem valivaks. Teisest küljest võivad töötud vähendada tööotsimise intensiivsust, sest piirtulu tööotsimiseks tehtud pingutustest võib langeda. Viimastel aastatel on otsimisteooriat puudutavas kirjanduses hakatud uurima ka seda, kas hüvitiste mittestimuleeriv mõju võib muutuda koos majandustsükliga. Seejuures majanduslanguse olukorras eeldatakse pigem väiksemat töötushüvitiste mittestimuleerivat mõju, kuigi lõplikku vastust mõju muutuste kohta teooria ei anna ja seega tuleb seda vastust otsida empiirilistest uuringutest. Samas on ka empiirilisi uuringuid, mis arvestaks mittestimuleeriva mõju muutustega koos majandustsükliga, ainult üksikuid. Need vähesed olemasolevad uuringud viitavada pigem mittestimuleeriva mõju vähenemisele halvemas majandusolukorras. Samas ei ole seni tehtud empiirilisi uuringuid, mis vaataks mittestimuleerivat mõju väga sügava majanduskriisi olukorras. Käesolev uuring vaatleb hüvitiste mittestimuleerivat mõju väga kiire töötuse kasvu tingimustes, kasutades selleks Eesti andmeid hiljutise finantskriisi ajast. Nimelt oli töötute arvu kasv kriisi ajal Eestis kiirem kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Eestis kasvas töötute arv rohkem kui viis korda vähem kui kahe aasta jooksul, samal ajal kui teistes riikides kasvas töötute arv enamasti vähem kui kaks korda. Uuringu tulemused näitavad, et hüvitiste mittestimuleeriv mõju esineb isegi väga sügava kriisi tingimustes, kuid see mõju on mõningal määral väiksem kui paremas majandusolukorras. Kuivõrd kriisiaja andmemaht hüvitisesaajate osas on suhteliselt suur, on nende andmete põhjal võimalik detailsemalt vaadata nii hüvitise suuruse kui hüvitise pikkuse mõju töötusest tööle liikumisele. Tulemustest nähtub, et nii kõrgem hüvitise suurus kui hüvitise pikem kestus omavad kriisiperioodil mittestimuleerivat mõju töötute tööle liikumisele. Tulemused viitavad majanduslanguse olukorras väiksemale mittestimuleerivale mõjule sarnaselt teistele vähestele uuringutele, mis arvestavad mittestimuleeriva mõju tsüklilisusega. Seetõttu võib eeldada, et kõrge töötuse korral on mõistlik suurendada või pikendada töötushüvitisi, kuivõrd heaolu efekt on sellisel juhul tõenäoliselt positiivne. Käesolevas uuringus hinnatud mudelid sisaldavad lisaks hüvitisi puudutavatele muutujatele ka aktiivsetes meetmetes osalemist (ja ka isiku sotsiaal-demograafilisi tunnuseid ning muutujaid majandusolukorra kohta). Aktiivsetes meetmetes osalemine on lisatud mudelitesse ajas muutuvate tunnustena, näitamaks perioodi enne meetmes osalemist, meetmes osalemise perioodi ja perioodi pärast meetmes osalemist. Hindamistulemused näitavad, et aktiivsetesse meetmetesse suunatud töötutel väheneb töötusest tööle liikumine just enne aktiivse meetme algust ning aktiivses meetmes osalemise ajal. Sellised tulemused on kooskõlas Eesti aktiivsete meetmete osutamise süsteemiga, kuivõrd vastupidiselt mitmetele teistele riikidele ei sunnita töötuid meetmetes osalema (hüvitisest ilmajätmise ähvardusel), vaid suunataksegi meetmetesse eelkõige neid, kellel on endil valmisolek meetmetes osaleda. Samas ei ole töötusest tööle liikumise määr peale mõnda meedet suurem. Neid meetmeid on tarvis põhjalikumalt analüüsida, et teha järeldusi nende mõju kohta hõivele.
Lauringson, Anne
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 81, 2011
Kogukasumi maksustamine versus jaotatud kasumi maksustamine ning ettevõtte tegevusedukus: Eesti tulumaksureformi mõjud
Kasumi maksustamise süsteemid on maailmas pidevas muutuses ning need on majandusteaduses aktiivse uurimistöö fookuses. Käesoleva artikli eesmärk on hinnata Eestis 2000. aastal läbi viidud unikaalse ettevõtte tulumaksu reformi mõjusid. See reform kaotas ettevõtte säilitatud tulude maksustamise ja säilitas ettevõtte tulumaksu ainult jaotatud kasumilt. Me hindame antud reformi mõjusid ettevõtete kapitalistruktuurile (võlafinantseerimise kasutamisele), likviidsusele, põhivarainvesteeringutele ja tootlikkusele. Kuna reform mõjutas samaaegselt kõiki Eesti ettevõtteid, võrreldakse reformi mõju identifitseerimiseks Eesti ettevõtete tegevusedukust Läti ja Leedu ettevõtete omaga. Vaadeldud perioodil iseloomustas kõiki kolme Balti riiki suhteliselt sarnane majanduslik taust, institutsionaalne keskkond ning korreleerunud äritsüklid, mistõttu moodustavad Läti ja Leedu ettevõtted sobiva kontrollgrupi Eesti ettevõtetele. Analüüsiks kasutatakse ettevõtte tasemel finantsandmeid rahvusvahelisest andmebaasist Amadeus ning Eesti ja Läti äriregistritest perioodist 1996-2009. Andmeid analüüsitakse kasutades diferents-diferents (difference in difference) hindamist ja sobitamisanalüüsi. Analüüsi tulemused näitavad, et ettevõtte tulumaksureformi tulemusel on kasvanud likviidsete varade hoidmine ja vähenenud võlafinantseerimise kasutamine, seda eriti väiksemates ettevõtetes seoses nende jaoks olulisemate finantseerimispiirangutega. Need arengud on positiivselt mõjutanud ettevõtete ellujäämist viimase majanduskriisi ajal. Samuti leiti, et reformil on positiivne mõju põhivarainvesteeringutele ja tööjõu tootlikkusele, seda eriti teenustesektori ettevõtetes. Tulemuste majanduspoliitiline üldistus oleks, et Eestis rakendatud säilitatud kasumi mittemaksustamise skeem võib omada olulist positiivset mõju majandusarengule ja ettevõtete jätkusuutlikkusele ning seda eriti olukordades, kus soovitakse tugevdada väikeettevõtteid. Samas, analoogilise reformi läbiviimisel teistes riikides tuleks arvestada vastavat majanduskeskkonda, kus Eesti reform läbi viimise ajal viibis.
Masso, Jaan; Meriküll, Jaanika; Vahter, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 80, 2011
Innovatsiooni ja tootlikkuse seosed Eesti teenustesektoris
Innovatsiooniprotsesside eripära teenustesektoris uurinud kirjandus on pööranud suhteliselt vähe tähelepanu innovatsiooni ja tootlikkuse seostele. Käesolevas artiklis me uurime, kuidas innovatsiooni ja tootlikkuse seos varieerub üle erinevate teenustesektori allharude. Analüüsis kasutame me kirjanduses CDM mudeli nime all tuntud struktuurset mudelit, mis koosneb innovatsioonikulutusi, innovatsiooniprotsessi väljundit, tootlikkust ja eksporti kirjeldavatest võrranditest. Analüüsis kasutame me Eesti innovatsiooniuuringute andmeid aastatest 1998-2000 (CIS3), 2002-2004 (CIS4) ja 2004-2006 (CIS 2006). Tulemused näitavad, et teenustesektoris innovatsioon on seotud ettevõtete kasvanud tootlikkusega. Üllatuslikult on innovatsiooni seos tootlikkusega tugevam vähem teadmisteintensiivsetes teenustesektoris, vaatamata sealsele madalamale innovaatilise tegevuse sagedusele. Kuigi mittetehnoloogilised, sealhulgas organisatsioonilised ja turunduslikud, innovatsioonid võiksid olla oodavalt olulised just teenustesektoris, avaldub nende positiivne seos tootlikkusega ainult mõnes hinnatud mudeli spetsifikatsioonis. Innovatsiooni positiivne mõju tootlikkusele võib avalduda ka läbi kasvanud ekspordi. Tulemused näitavad üldiselt niisiis, et innovatsiooni mõjude analüüsis tuleks hoolikalt arvesse võtta erinevusi sektorite, innovatsiooni indikaatorite ja erinevate tootlikkuse näitajate vahel.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 79, 2011
Balti riikide tööturud 2008.-2009. aasta majanduskriisi ajal: mõju erinevatele tööturugruppidele
2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on mõjutanud Balti riike iseäranis tugevalt, rohkem kui peaaegu ühtegi muud maailma piirkonda. Käesolev artikkel annab ülevaate kriisi mõjust Balti riikide tööturule erinevate tööturu segmentide lõikes. Analüüsis on tuginetud Eesti Tööjõuuuringu andmetele, intervjuudele ettevõtetega ja valdkonnaekspertidega. Lisaks kirjeldavale analüüsile on kasutatud regressioonianalüüsi analüüsimaks palkade dünaamikat ja inimeste liikumisest tööturuseisundite vahel. Balti riikides on kasutatud valdavalt välist kohanemist (st hõive vähenemist), samas on eriti teiste Kesk-ja Ida Euroopa riikide kontekstis olnud oluline ka töötundide kahanemine ja osaajaga töötamise laienemine. Sarnaselt enamiku teiste Euroopa riikidega on käesolev kriis eriti mõjutanud meeste, aga ka noorte ning Eesti ja Läti suhteliselt suurearvulise vene-keelse elanikkonna hõivet. Kui tööjõuuuringu andmete alusel on hõive langus seotud eelkõige kasvanud hõivest väljumistega, siis ettevõtete andmete alusel on kriis ajal toimunud nii töökohtade sulgemise kasv kui nende loomise langemine. Vähenenud on töökohalt töökohale liikumised. Võrreldes varasemate kriisidega teistes riikides on märkimisväärne palkade paindlikkus allapoole, vaatamata varasemates uuringutes ettevõtete poolt välja toodud argumentidele palgakärbete vastu. Samuti on ettevõtted säästnud ettevõttesiseste soodustuste pealt, samas kui koolituskulude osas on mõju eriti Eestis olnud väiksem. Palkade ebavõrdsus on mõnevõrra suurenenud, seda eelkõige seoses kasvanud hariduse mõjuga palkadele ning palgakärbete diferentseeritusest sektorite ja ettevõtete vahel. Meeste ja naiste palgalõhe teatud langus on olnud seotud ainult erinevate tööturukarakteristikute poolt selgitatud osaga (nö objektiivne palgalõhe), mitte selgitamata diskrimineerimise komponendiga (nö subjektiivne palgalõhe). Lisaks erasektorile on kohandumine toimunud ka avalikus sektoris, eriti Lätis, võrreldes erasektoriga on avalikus sektoris suurem rõhk palgakärbetel ja töötundide vähendamisel. Kriis on teatud määral stimuleerinud paindlikumate töövormide kasutamisest. Samas üksikute ettevõtete tasandil on täheldatavad üsna erinevad kohandumisstrateegiad. Kriisi ajal on kasvanud kulutused nii aktiivsetele kui passiivsetele tööturumeetmetele, seda ka tänu Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamisele.
Masso, Jaan; Krillo, Kerly
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 78, 2010
Riikide innovatsioonisoorituse võrdlevanalüüs: Balti riigid Euroopa Liidu kontekstis
Innovatsiooni mõõtmine ning riikide innovatsioonisoorituste analüüs on arenenud koos arusaamisega innovatsiooniprotsessist ja -mudelitest. Kuni 1980-ndateni põhines innovatsiooni mõõtmine peamiselt kaasustel või sellistel näitajatel nagu teadus- ja arendustegevuse investeeringud, teadusartiklid, patenteeritud leiutised ning teadlaste ja inseneride arv. Need näitajad peegeldavad vaid innovatsiooniprotsessi üksikuid aspekte ning ei pruugi anda kompleksset ülevaadet riigi kui terviku innovatsioonisooritusest ja selle arengust. Innovatsiooni teooriate areng 1980-ndatel tekitas vajaduse uute mõõdikute järele, mis muu kõrval peegeldaksid ka turuväärtusi, seostaksid innovatsiooniprotsessi sisendeid ja väljundeid ning annaksid ka lisateavet innovatsiooniprotsessi enda kohta. Seetõttu algatati 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses mitmeid innovatsiooni küsitlusi, neist kõige levinuim on Euroopa Liidu innovatsiooniküsitlus (Community Innovation Survey - CIS). Lisaks küsitlusinfole on viimastel aastakümnetel oluliselt kasvanud agregeeritud innovatsiooninäitajate (composite indicators) kasutamine innovatsiooniprotsesside ja riikide innovatsioonisoorituste võrdleval analüüsimisel. Agregeeritud innovatsiooninäitajate väljatöötamine tugineb erinevate infoallikate kombineeritud (sh ka innovatsiooniküsitluste andmed) kasutamisele. Kahtlematult kätkevad need näitajad nii andmeallikatest kui andmete agregeerimise metoodikatest tulenevaid küsitavusi ning ka teatavat subjektiivsust. See on reeglina omane kõigile agregeeritud näitajatele. Kuid vaatamata sellele on agregeeritud innovatsiooninäitajad koos neid selgitava metoodikaga oluliseks infoallikaks riikide innovatsioonisoorituste võrdleval hindamisel ning sellele tuginevalt riikide arengut toetavate majanduspoliitiliste otsusevariantide väljatöötamisel. Käesolev artikkel keskendub innovatsioonisoorituse analüüsile eelkõige Balti riikides kui geograafilises naabruses olevates väikestes post-sotsialistliku rajasõltuvusega majandustes. Analüüsisime Balti riikide innovatsioonisooritustele antud agregeeritud hinnanguid ning nende dünaamikat Euroopa Liidu teiste riikidega võrrelduna. Oma analüüsis tuginesime põhiliselt Euroopa Innovatsiooni Tulemuskaardile (European Innovation Scoreboard - EIS). Lisaks EIS andmebaasis toodud infole kasutasime ka teisi infoallikaid (näiteks rahvusvaheliste ja riikide statistikaorganisatsioonide andmed), et avada põhjalikumalt EISis toodud agregaatnäitajate ja nende taga olevate üksiknäitajate sisulist tausta. Et testida EIS metoodika ja selle tulemuste robustsust pakkusime välja ka omapoolse metoodika agregeeritud innovatsiooninäitajate leidmiseks, mis tugineb faktoranalüüsi kasutamisele. Faktoranalüüsi kasutamine võimaldab testida ka agregaatnäitajate tundlikkust muutustele üksiknäitajates, sealhulgas ka küsitlusandmetes sisalduvat võimalikku subjektiivsust. EISi järgi jagunevad EL liikmesriigid nelja gruppi: 1) innovatsiooni liidrid; 2) innovatsiooni järgijad; 3) tagasihoidlikud innovaatorid; 4) catching-up riigid. Eesti kuulub tagasihoidlike innovaatorite gruppi, Läti ja Leedu catching-up riikide hulka. Meie üheks oluliseks uurimisülesandeks oli välja tuua, mis on olnud need olulisemad tegurid, mis võiksid selgitada Balti riikide erinevat innovatsioonikäitumist ning kas see kajastub ka EIS andmestikus. Analüüsi tulemusena selgusid mõned innovatsioonisoorituse mõõtmise nõrgad kohad EISis. Näiteks hõlmavad inimkapitali indikaatorid ainult teatud osa haridussüsteemist, ja Balti riikide õnneks just selliseid indikaatoreid, mis neil tugevad on. EISi kohaselt on Balti riikide inimkapital Euroopa Liidu keskmisel tasemel või isegi üle selle. Samal ajal on Balti riikide nõrkuseks inimkapitali ja teadusproduktsiooni, mida sageli mõõdetakse rahvusvahelistelt kõrgelt aktsepteeritud teaduspublikatsioonidena, vaheline nõrk seos. Eriti madal on teadusajakirjades ilmuvate artiklite arv Lätis. Kõikide Balti riikide ühiseks nõrkuseks on teaduse ja ettevõtluse vahelised nõrgad seosed. Paraku EIS indikaatorid seda seost olulisel määral ei kajasta. Teaduse ja ettevõtluse vahelise tõhusa sideme puudumine Balti riikides võib tuleneda nii nende väiksusest kui ka rajasõltuvusest. Väikestel riikidel on keerukam oma avastusi patenteerida, samuti puuduvad post-sotsialistliku taustaga riikide teadlastel head oskused oma töö tulemusi turule viia, seda eriti rahvusvahelisele turule. Riigi väiksus võib mõju avalda ka EIS indikaatorite teatavale ebastabiilsusele; mõned näitajad on mõnikord olulisel määral sõltuvad üksikutest ettevõtetest sektoris ning nendes ettevõtetes tehtud otsustest. Näiteks on n.ö. mitte-teadus- ja arendustegevuseks tehtavad keskmised kulud masinatele ja varustusele Eestis perioodil 2004-2006 suurenenud kaks ja pool korda, kuid seda peamiselt seoses ühe ettevõtte poolt tehtud investeeringutega. Väikeste riikide mõned innovatsiooninäitajad on väga tundlikud küsimustele vastajate subjektiivsete hinnangute suhtes ning seda eriti riigis kiiresti leviva mitteformaalse info tõttu, mida mõnikord nimetatakse ka väikese riigi sotsiaalseks kapitaliks. Seda väidet kinnitasid ka faktoranalüüsi rakendamise tulemused. Eriti vastaja-tundlikud on need innovatsiooninäitajad, mis ei tulene ettevõtete otsesest teadus- ja arendustegevusest ja ei kajastu teadus- ja arendustegevusele tehtud otsestes kulutustes. Need näitajad põhinevad reeglina CIS küsimustikul, kus on võimaliku subjektiivsuse oht suur. Ettevõtetel on võimalus küsimusi erinevalt (või ka omavahel kokkulepitult) tõlgendada ning otsustada, mida lugeda innovatsioonidega seotud kulutusteks, mida mitte. Ka Eesti maksusüsteem, mis vabastab ettevõtjad investeeringuteks tehtud kasumiosa maksustamisest, mõjutab innovatsioonidega otsesest või kaudselt seonduvate kulutuste erinevat tõlgendamist. Vaatamata mitmetele mõõtmisprobleemidele võib siiski järeldada, et Eesti innovatsioonisooritus on mõnevõrra paremal tasemel kui kahel ülejäänud Balti riigil. Eesti majanduspoliitika on seni olnud edukam välisinvesteeringute ligitõmbamisel ja ettevõtluse arendamisel. Teatavat positiivset mõju on avaldanud ka Eesti välisinvesteeringute päritolu. Põhiosa Eestisse tulnud välisinvesteeringutest on pärit innovatsiooniliidrite hulka kuuluvatest riikidest Soomest ja Rootsist. Innovatsioonisoorituse võrdlevanalüüsi tulemused kinnitavad taas vajadust senisest enam investeerida teadus- ja arendustegevusse ning töötajate ümberõppesse ning radikaalselt parandada koostööd era- ja avaliku sektori vahel ning ülikoolide ja ettevõtete vahel. Oluline on leida oma konkurentsivõimelised niššid innovatsioonitegevuses kasutades selleks just neid tugevaid külgi, mis innovatsioonisoorituse võrdlevanalüüsi tulemusena selgusid ning arendades edasi neid külgi, mis on tugevuste kasutamisele seni takistuseks olnud.
Paas, Tiiu; Poltimäe, Helen
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 77, 2010
Riigi haldusterritoriaalse reformi vajalikkus: Eesti juhtum
Seniste riigi haldusterritoriaalse jaotuse muutmise kavade puudulikkuse tõttu analüüsiti teoreetilises osas erinevaid kontseptsioone riigi haldusterritoriaalse korralduse parandamiseks, otsiti empiirilisi tõendeid erinevatele kontseptsioonidele ning võrreldi Põhjamaade haldusterritoriaalset korraldust. Teoreetiliste käsitluste analüüsist selgus, et need on fragmentaarsed ja ühildamatud. Ühed autorid pooldavad väikseid omavalitsusüksusi, teised aga suuri. Mõlema suuna põhjendused on enamasti lihtsustatud ja ühekülgsed. Ühtset metateoreetilist käsitlust senini kujunenud ei ole. Praktiliste kogemuste arvestamiseks analüüsiti Põhjamaade haldusterrioriaalset jaotust ning neis riikides läbi viidud haldusterritoriaalseid reforme. Need kogemused on väga erinevad. Kui Taanis ja Rootsis on keskvalitsus läbi viinud mitmed kohustuslikud omavalitsuste liitmiste voorud, siis Soomes, Norras ja Islandil on omavalitsuste liitumised toimunud eelkõige vabatahtlikkuse alusel. Erinevuste põhjuseks on riikide erinevad ajaloolised traditsioonid ja erinev nägemus munitsipaalsektori rollist ühiskonnas. Eesti omavalitsusüksuste keskmine rahvaarv on oluliselt väiksem kui Põhjamaade omavalitsusüksustes (v.a Island) ning ka pindala poolest on Eesti omavalitsusüksused palju väiksemad. Seetõttu võib Eesti haldusterritoriaalses korralduses olla ruumi omavalitsusüksuste liitumiseks. Rohkem huvi pakub aga Soome kogemus, kus omavalitsusüksuste ühendamise (suurendamise) asemel on keskendutud nende koostöö edendamisele, sh keskvalitsuse poolt organiseeritud ühistegevuse vormis. Empiirilises osas kirjeldati Eesti haldusterritoriaalse jaotuse kujunemist. Selle analüüsi põhjal toodi välja näitajad, mille abil saab analüüsida omavalitsusüksuste suuruse mõju nende majanduslikule, rahanduslikule ja demokraatlikule arengule. Omavalitsusüksuste olukorda iseloomustavad näitajad võib jaotada nelja gruppi:
Analüüsimeetodina kasutati korrelatsioonianalüüsi, mille abil uuriti omavalitsusüksuste arengut iseloomustavate näitajate seoseid omavalitsuste suurust kirjeldavate näitajatega, milleks valiti omavalitsuse elanike arv, pindala ja rahvastikutihedus. Empiirilise analüüsi tulemusena selgus, et praeguste omavalitsuste ülesannete ja rahastamissüsteemi tingimustes puuduvad tõendid oluliste suuruseeliste esinemist omavalitsusüksustes ning omavalitsuse optimaalse suuruse olemasolu. Suuruseeliste ja omavalitsuse optimaalse suuruse puudumine ei võimalda objektiivselt põhjendada Eesti haldusterritoriaalse jaotuse muutmise (reformi) vajalikkust. Haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse teoreetiliste ja empiiriliste tõendite puudumine tähendab, et ainult haldusterritoriaalse reformi abil ei ole võimalik oluliselt parandada Eesti kohalike omavalitsuste avalike teenuste pakkumise võimekust ja majanduslikku ja demokraatlikku arengut. Tulevaste uuringute seisukohalt tähendab see eelkõige avalike teenuste analüüsimist nende majandusliku efektiivsuse, kvaliteedi ja kättesaadavuse aspektist, et teha kindlaks erinevate teenuste pakkumise optimaalse suurusega piirkonnad. Erinevate teenuste pakkumiseks tuleks luua väikeste omavalitsuste ülesed (nende koostööl rajanevad) teenuste pakkumise piirkonnad või liigendada suured omavalitsusüksused teenuste pakkumine osapiirkondadeks. Samuti oleks seeläbi võimalik analüüsida maakondliku tasandi taastamise otstarbekust Eesti haldus-territoriaalses korralduses mõnede avalike teenuste pakkumise optimaalse suurusega piirkonnana. Riigile parima haldusterritoriaalse jaotuse leidmine ei ole probleem, mida omavalitsusüksusi liites ühe hoobiga lihtsalt lahendada saaks. Omavalitsusüksuste sunniviisilist liitmist võib Eestis lugeda põhiseadusvastaseks, samas on aga keskvõimul võimalus ilma omavalitsuste autonoomiat kahjustamata sekkuda avalike teenuste pakkumispiirkondade kujundamisse. Olukorra parandamine eeldab aga pakkumispiirkondade kujundamisel adekvaatset sisulist analüüsi, mitte jõu rakendamist või sellega ähvardamist.
Reiljan, Janno; Ülper, Aivo
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 76, 2010
Ettevõtete sotsiaalselt vastutustundliku käitumise ja töörahulolu seosed: Balti riikide näide
Seoses kasvanud teadlikkusega ettevõtete sotsiaalse vastutuse (CSR) teemal on tekkinud ka küsimus, kuidas mõjutab ettevõtete sotsiaalselt vastutustundlik käitumine töötajate heaolu. Käesolev artikkel püüab leida seoseid ettevõtete sotsiaalselt vastutustundliku käitumise ja töörahulolu vahel. Viimane on üks enam kasutatavaid mõõdikuid töökohaga seotud heaolu hindamiseks. Eestis, Lätis ja Leedus läbi viidud uuringu tulemusena, kus kokku osales 3637 tööandjat selgus, et nii sisse- kui ka väljapoole suunatud sotsiaalselt vastutustundlik käitumine on töötajate heaoluga positiivselt seotud. Töötajate hinnangud töö erinevatele aspektidele on märkimisväärselt kõrgemad CSRi edendavates ettevõtetes ega sõltu sellest, millistele sidusgruppidele CSR tegevused on suunatud. Uuringu tulemusena selgus ka, et väiksemad ettevõtted tajutakse olevat sotsiaalselt vastutustundlikumad kui suured ettevõtted. Sarnane seos leiti ka ettevõtete suuruse ja töörahulolu vahel - väiksemates ettevõtetes ollakse tööga rohkem rahul.
Tamm, Katrin; Eamets, Raul; Mõtsmees, Pille
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 75, 2010
Kollase hinnasildi mõju tarbija ostukäitumisele: hinnasildi ja baashinna vaheline seos
Käesolevas artiklis uuritakse hindade presenteerimise mõju baashinnale. Antud artikli eesmärgiks on välja selgitada kollaste hinasiltide mõju tarbija baashinnale. Selleks viidi läbi laboratoorne uuring 150 vastaja seas, kus pandi vastajad poesituatsiooni ning võrreldi nende esmaseid siseseid baashindu mõjutatud baashindadega. Uuringu tulemused näitasid, et tarbijad tajuvad kollaseid hinnasilte kui soodustuse presenteerijat. Keskmiste võrdlus näitas selgelt kollaste hinnasiltide mõju baashinnale, seejuures oli kollasel hinnasildil alati baashinda tõstev mõju. Praktilise tulemusena tähendavad antud uuringu tulemused ettevõtetele võimalust hinnasildi värvust muutes ning reaalset soodustust tegemata, tõsta tarbija baashinda ning seeläbi suurendada tulusid. Samuti näitasid hinnapiiride ja piirpunktide erinevad muutused, et kollase hinnasildi kehtestamine poe kõrgeimale, keskmisele või madalaimale tootele võib omada erinevaid tulemusi tarbija aktsepteeritavas tootespektris. Kollastelt hinnasiltidelt tuleneva soodustuse tajumine, paneb tarbija nõustuma hinnatõusuga, mida reaalselt ei ole tehtud, seega aitab kollase hinnasildi kasutamine varjata otsest hinnatõusu.
Mehine, Tanel
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 74, 2010
Põlvkondlik arvepidamine Eesti eelarvepoliitika jätkusuutlikkuse hindamise vahendina
Seoses vananeva elanikkonna ning väheneva sündivusega on mitmel pool arenenud riikides saanud oluliseks kõneaineks eelarvete jätkusuutlikkus. Jätkusuutlikkuse defineerimiseks eelarvepoliitika kontekstis kasutatakse enamasti riigivõla projektsiooni. Kui võlataseme suhe SKP-sse koondub pika perioodi jooksul lõplikule tasemele, on eelarvepoliitika jätkusuutlik. Kui selle portsessi käigus tagatakse ka praeguste ja tulevaste põlvkondade võrdne kohtlemine, on eelarvepoliitika pikaajaliselt jätkusuutlik ka põlvkondadevahelise tasakaalu mõistes. Eelarvepoliitika põlvkondadevahelise ümberjaotava efekti mõõtmiseks on loodud spetsiaalne metoodiline raamistik - põlvkondlik arvepidamine. Käesoleva töö eesmärk oli hinnata Eesti eelarvepoliitika jätkusuutlikkust põlvkondadevahelise tasakaalu mõistes, kasutades selleks põlvkondlikku arvepidamist. Põlvkondliku arvepidamise metoodika nõuab suurt hulga sisendandmeid ning tulevikuprognoose. Kõige olulisemad vajalikest andmetest on maksude, siirete ja valitsuse kulutustest saadavate hüvede jaotus vanuse järgi. Maksude ja rahaliste siirete jaotust neid maksvate või saavate vanusegruppide järgi on võimalik leida mikroandmeid kasutades. Käesolevas töös on autor leidnud maksude ja rahaliste siirete vanusjaotuse, kasutades Statistikaameti LEU andmete põhjal mikrosimulatsioonimudeliga ALAN simuleeritud andmeid. Andmed on skaleeritud administratiivandmetele, ehk on eeldatud, et mikroandmete põhjal leitud vanusstruktuur on kogu maksutulu ja siirete kulu osas representatiivne. Valitsemissektori lõpptarbimiskulutuste osas on leitud vanusstruktuur üksnes nende kulutuste jaoks, mida võib pidada individuaalselt jaotatavateks. Individuaalselt jaotatavateks peetakse kulusid, mis kuuluvad COFOG gruppidesse 07 (tervishoid); 08 (vaba aeg, kultuur ja religioon); 09 (haridus) ja 10 (sotsiaalne kaitse). Käesolevas töös on Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Haigekassa koostatud statistika ning LEU andmete põhjal vanusstruktuur leitud valitsemissektori lõpptarbimiskulutustele, mis kuuluvad COFOG gruppidesse 07, 09 ja 10. Makstavad maksud inimese kohta on suurimad keskeas. Siirded on pigem kallutatud vanemate vanusegruppide kasuks, vanusegrupid alates 60. eluaastast ületavad inimese kohta saadud siirete osas eelnevaid vanusegruppe ligi kolmekordselt. Valitsuse kulutuste jaotuses on tänu hariduskulutuste suurele osakaalule pigem eelistatud nooremad vanusegrupid. Maksude, siirete ja kulutuste vanusjaotus koos rahvastiku- ning majandusprognoosidega on aluseks põlvkondlike kontode arvutamisel. Põlvkonna või vanusekohordi põlvkondlik konto näitab kõiki konkreetse kohordi poolt tulevikus makstavaid netomakse (makse, millest on lahutatud saadavad siirded ja saadud kasu valitsemissektori individuaalsetest lõpptarbimiskulutustest) kontode koostamise aasta (baasaasta) vääringus. Kõik ülejäänud valitsuse kulutused otseselt põlvkondlike kontode koosseisu ei kuulu. Küll aga arvestatakse nendega tulevaste põlvkondade kontode arvutamisel. Tulevaste põlvkondade panus valitsuse kulutuste eest tasumisel arvutatakse tasakaalustava kirjena, lahutades prognoositavate valitsuse tulevaste kulutuste summast kõigi baasaastal elusolevate põlvkondade põlvkondlike kontode summa. Autori arvutatud baasstsenaariumi kohaselt jätab praegune Eesti eelarvepoliitika tulevastele põlvkondadele umbkaudu 64 protsenti suurema netomaksukoormuse kui praegustele vastsündinutele. See tähendab, et eelarvepoliitika ei ole põlvkondliku tasakaalu mõttes jätkusuutlik. Tulemused on sarnaselt varasemates uuringutes väljatoodule tundlikud kasvuprognooside muutuste suhtes. Ebatavaline efekt tuleb välja diskontomäära mõju analüüsides - diskontomäära tõstmine pigem suurendab põlvkondadevahelist ebavõrdsust. Selline efekt võib tuleneda Eesti omapärast. Erinevalt varasemate uuringute eeldustest on autor kasutanud muutuvat kasvumäära, et paremini tuua välja võimaliku EL sisese konvergentsi mõju. Samuti võib rolli mängida Eesti negatiivne netovõlg (Eestis on valitsussektori netofinantsvara positiivse väärtusega). Autor pakub välja kolm erinevat strateegiat põlvkondliku tasakaalu saavutamiseks. Esiteks, võiks põlvkondliku tasakaalu saavutamiseks suurendada praeguste põlvkondade kohustusi läbi maksude suurendamise. Alternatiiviks oleks vähendada tulevaste põlvkondade kohustusi, seda põhiliselt läbi pensionite indekseerimise süsteemi muutmise. Kolmas võimalus oleks põlvkondadevahelist tasakaalu saavutada läbi valitsuse põlvkondlike kontode väliste kulutuste vähendamise.
Medijainen, Mikk
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 73, 2010
Eesti üldhariduse rahastamise reformi strateegiad
Eesti üldhariduse rahastamise poliitika ja mõõdikute väljatöötamiseks analüüsitakse kõigepealt haridusotstarbeliste kulude jaotust. Kuigi Eestis on üldhariduse rahastamiseks suunatud SKP osa veidi üle EL keskmise taseme, on madala majandusliku arengutaseme tõttu õpilase kohta eraldatav rahahulk arenenud riikidega võrreldes suhteliselt väike. Lisaks sellele on Eesti üldhariduse kuluvajadus keskmisest suurem, sest riigi hõreda asustustiheduse tõttu on maapiirkondades vajalik ülal pidada väikese õpilaste arvuga koole. Käesolevas artiklis käsitletakse olukorra parandamiseks kahte baasstrateegiat. Esimesena käsitletakse Eestis alates 2008. aastast rakendatud üldhariduse rahastamise strateegiat, mis toetub senisele üldhariduse rahastamise ruumilisele organisatsioonile. Artiklis analüüsitakse selle poliitika reformi mõju regionaalseid tagajärgi. SWOT-analüüsis käsitletakse nii jooksvate hariduskulude jaotuse kriteeriume kui ka investeerimisressursi ja -kulude jaotuse aluseid. Esimene strateegia on suunatud olemasoleva süsteemi täiustamisele jooksvate kulude ja investeeringute jaotamisel, mis toetub peamiselt õpilaste arvule koolis ja hariduslike erivajaduste arvestamisele. Sellest hoolimata ei saavutata koolide võrdset kohtlemist nende rahastamisel. Üldhariduse rahastamise alternatiivse võimalusena käsitletakse artiklis teist strateegiat, mis toetub uute funktsionaalsete omavahel kattuvate ja üksteisega konkureerivate haldusüksuste (piirkondlike kooliüksuste) loomisele. Piirkondlikud kooliüksused moodustatakse valdade poolt piirkonna koolivõrgu optimaalseks kujundamiseks ja efektiivseks haldamiseks. Kooliüksused kannavad valdade ees vastutust oma töö tulemuslikkuse osas ja on volitatud pidama läbirääkimisi keskvalitsuse asutustega liikmesvaldade koolivõrgu arengu ja rahastamise küsimustes. Teatud juhtudel moodustab omavalitsus üksi optimaalse ja efektiivselt toimiva koolipiirkonna ja võib seda ka ise esindada. Artiklis esitatakse koolipiirkondade moodustamise, osamaksete suuruse määramise ja kooliüksuste läbirääkimisstrateegia teoreetilised alused.
Friedrich, Peter; Reiljan, Janno
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 72, 2010
Ametiühingute läbirääkimisjõud Eesti avalikus sektoris
Käesolev töö uurib ametiühingute läbirääkimisjõu ulatust ja sisu Eesti avalikus sektoris. Senine kirjandus Euroopa Liidu uute liikmesriikide ametiühingute kohta on jäänud pigem kirjeldavaks ning põhjalikke uurimusi ametiühingute läbirääkimisjõu kohta pole läbi viidud. Avaliku sektori ametiühinguid uutes liikmesriikides on uuritud veelgi vähem. Töös vaadeldakse avaliku sektorina riigieelarvest kas otseselt või kaudselt finantseeritavaid asutusi. Kuivõrd Eesti avalikus sektoris on asutusetasandi kollektiivlepinguid vähe, kuid olulisel kohal on harutasandi lepingud, mis tihti laienevad kas formaalselt või mitteformaalselt tervele harule, lähenetakse käesolevas töös ametiühingute mõju uurimisele juhtumiuuringu meetodil läbi harutasandi läbirääkimiste analüüsi. Analüüsitakse tervishoiutöötajate, haridus- ja kultuuritöötajate ning avalike teenistujate (eeskätt riigiteenistujate) läbirääkimisi aastatel 2001-2005, toetudes eelkõige harutasandi läbirääkimiste ametlikele protokollidele. Vaadeldaval perioodil sõlmisid tervishoiutöötajate ja haridus- ning kultuuritöötajate ametiühingud kumbki kolm lepingut, riigiteenistujad ühe. Kogu vaadeldavast perioodist olid haridustöötajad kaetud kehtiva harutasandi lepinguga 80% ajast, haridus- ja kultuuritöötajad 60% ning riigiteenistujad 20% ajast. Aastal 2006 oli tervishoiualal kollektiivlepinguga kaetud põhimõtteliselt terve haru, hariduses alla poole harust, riigiteenistujatel kehtivat lepingut ei olnud. Ametiühingute läbirääkimisjõule hinnangu andmisel kasutatakse autori poolt välja töötatud metoodikat, kus võetakse aluseks, kui suures osas suhteliselt vastaspool oma nõudmistes järgi annab. Seega osapoole läbirääkimisjõud sõltub eelkõige sellest, kuidas käitub vastaspool. Hinnates selliselt ametiühingute läbirääkimisjõudu töötasu üle läbi rääkides, tulevad ametiühingute läbirääkimisjõu hinnangud erinevates harudes suhteliselt sarnased, jäädes vahemikku 0,2 kuni 0,3 (null tähendab läbirääkimisjõu täielikku puudumist ning ühe puhul on ametiühingul täielik jõud läbirääkimiste tulemuse määramisel). Madalamaks osutub sellisel viisil riigiteenistujate läbirääkimisjõud ning veidi kõrgemaks tervishoiu-, haridus- ja kultuuritöötajate läbirääkimisjõud. Vaatamata keskmise läbirääkimisjõu suhteliselt sarnastele hinnangutele, on aastate lõikes aga läbirääkimisjõu hinnangud väga erinevad. Riigiteenistujatel on läbirääkimisprotsessides kõige sagedamini läbirääkimisjõud jäänud nulliks, vähem on seda haridus- ja kultuuritöötajate puhul, kõige vähem tervishoiutöötajate puhul. Kuivõrd selline meetod võimaldab arvesse võtta ainult osapoolte konkreetseid numbrilisi seisukohti, vaadeldakse ametiühingute mõju töötasule ka alternatiivsetel meetoditel - analüüsitakse kokkulepitud palga alammäärade suhtelist dünaamikat harude ja ametialade vahel ning uuritakse, kas sõlmitud kokkulepped ka tegelikult tööturule mõju on avaldanud. Kokkulepitud palga alammäärade puhul, mis on harutasandi läbirääkimiste põhiliseks objektiks, osutuvad teistest tunduvalt kiiremini kasvanuks tervishoiutöötajate palga alammäärad. Mõningane kasv on näha ka haridus- ja kultuuritöötajate puhul, kuid riigiteenistujate palgad on olnud pigem teistest mahajääjateks. Harude keskmise palga tõusude kõrvutamine sõlmitud kokkulepetega annab tulemuseks, et kõigi harude puhul on palkade dünaamika seostatav läbirääkimistulemustega. Seega üldiselt annavad kõik kolm meetodit ametiühingute mõju uurimisel sarnased tulemused - ametiühingutel on avaliku sektori töötasule mõju. Suurem on ametiühingute mõju tervishoiusektori töötasule, mõningane mõju avaldub kultuuri- ja haridustöötajate töötasu puhul, väikseim (küsitav) mõju on avalikus teenistuses, kus sotsiaaldialoog eriti ei toimi. Sotsiaaldialoogi edendamise seisukohalt võib välja tuua, et tõenäoliselt toimiks kõigis vaadeldud harudes sotsiaaldialoog paremini, kui protsess muutuks veelgi rohkem kolmepoolseks, kuivõrd praegu ollakse olukorras, kus läbirääkimistel tihti reaalselt läbi rääkida ei saa, sest kolmanda osapoole seisukohad ei ole teada. Sellega seonduvalt võiks olla suurem ka kohalike omavalitsuste tasandi integreeritus läbirääkimisprotsessi (just haridus- ja kultuuritöötajate puhul). Tervishoiutöötajate ametiühingud saaksid oma läbirääkimisi veelgi tõhustada, tehes rohkem koostööd ka omavahel. Kõigi harude seisukohalt saaks ametiühingute liidud läbirääkimisi tõhustada, kui tehtaks rohkem koostööd ka ametirühmade lõikes, vaatamata erinevate ametiühingute liitude alla kuulumisele. Riigiteenistujate puhul võib abi olla kokkulepeteni jõudmisel riikliku lepitaja kaasamisest. Samuti muudaks uuele palgaastmestikule üleminek riigiteenistujate läbirääkimised ka osapooltele endile ülevaatlikumaks ja konkreetsemaks, mis võib samuti läbirääkimised tõhusamaks muuta.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 71, 2010
Missugused tegurid ja mil viisil prognoosivad organisatsiooni väärtusi?
Organisatsiooni väärtused kujunevad mitmete erinevate tegurite mõjuväljas ning seetõttu on organisatsiooni väärtuste kujunemise seaduspärasuste mõistmiseks vaja arvesse võtta erinevate tegurite kombinatsiooni. Käesoleva artikli eesmärgiks on välja tuua organisatsiooni väärtuste kujunemise seaduspärasused. Seniste uuringute piiranguna võib välja tuua selle, et enamasti keskenduvad need ühe teguri mõju analüüsimisele, mistõttu taoline lähenemisviis seab olulised piirangud tulemuste tõlgendamisele. Kui arenenud Lääneriikides on organisatsiooni väärtuste uurimise traditsioon küllaltki pikk, siis siirderiikide (s.h. Eesti) organisatsioonide osas puudub süsteemne analüüs. Käesolev artikkel põhineb Eesti organisatsioonide analüüsil ning kuigi teised siirderiigid võivad olla kogenud sarnaseid arenguprotsesse, tuleb siiski üldistuste tegemisel olla ettevaatlik. Koondades erinevad organisatsioonilised ja kontekstuaalsed tegurid ühte uuringusse võimaldab käesolev uuring analüüsida nende tegurite mõju organisatsiooni väärtuste kujunemisele ühes rahvuskultuurilises ja spetsiifilise keskkonna kontekstis. Käesolev uuring analüüsib tööstusharu, organisatsiooni vanuse ja suuruse mõju organisatsiooni väärtuste kujunemisele, sest erinevad autorid on pidanud nimetatud tegureid olulisteks organisatsiooni väärtuste determinantideks, kuid samas on antud tegurite osas läbi viidud uuringud fragmentaarsed. Käesolevas artiklis kasutatakse organisatsiooni väärtuste analüüsimiseks tüpoloogiat, kuna see võimaldab organisatsioone omavahel võrrelda. Organisatsiooni väärtusi analüüsitakse Konkureerivate väärtuste raamistikus (Quinn and Rohrbaugh, 1981), mis võimaldab eristada nelja organisatsiooni väärtuste tüüpi. Avatud süsteemi tüüpi on peetud kõige sobilikumaks organisatsiooni väärtuste tüübiks kiiresti muutuvas keskkonnas, kuna ta väärtustab kohanemisvõimet, paindlikkust, innovatiivseid ideid, initsiatiivi ning orienteeritust kliendile. Antud tüüp rõhutab kiiret kasvu, ressursside (sh organisatsiooniväliste sidusgruppide toetus) omandamist väliskeskkonnast. Inimsuhete tüüpi saab iseloomustada paindlikkuse ja sissepoole suunatuse kaudu. Antud tüüp väärtustab inimressursi arengut, mida püütakse saavutada kohesiivsuse, ühtekuuluvustunde, usalduse ja moraali abil. Tulemustele suunatud organisatsiooni väärtused hõlmavad planeerimist, eesmärkide püstitamist selleks, et saavutada organisatsiooni tõhusus. Antud organisatsiooni väärtuste tüübi põhiolemuseks on püüd kontrollida väliskeskkonda, organisatsiooni edukust määratletakse turuosa ning läbilöögivõime kaudu. Organisatsiooni sidusaineks võib pidada võitlusvaimu, mis on suunatud kasumi maksimeerimisele ja tulemuse saavutamisele. Sisemiste protsesside tüüp keskendub organisatsioonisisestele küsimustele ning väärtustab stabiilsust ja kontrolli. Selle organisatsiooni väärtuste tüübi tunnusjooneks on ka tsentraliseeritus, struktureeritus ja formaliseeritus, mis peavad tagama kogu organisatsiooni stabiilsuse. Käesoleva uuringu autori poolt töötati välja uus organisatsiooni väärtuste mõõtmise vahend - Organisatsiooni väärtuste küsimustik. Küsimustik koosneb 53 väitest, mida saab hinnata 10-pallisel skaalal. Faktoranalüüs andis omakorda 19-väitelise lahenduse, mis eristab nelja alamskaalat (so organisatsiooni väärtuste tüüpi): 1) Avatud süsteemi tüüp, mida mõõdetakse viie väite abil (Cronbach alfa 0.79); 2) Sisemiste protsesside tüüp (5 väidet, Cronbach alfa 0.80); 3) Inimsuhete tüüp (skaala koosneb 5 väitest, Cronbachi alfa 0.78) ja 4) Tulemustele suunatud organisatsiooni väärtuste tüüp, mida mõõdetakse nelja väite abil (Cronbach alfa 0.79). Organisatsiooni väärtuste uuring Eesti ettevõtetes toimus ajavahemikul 2004-2008. Uuringus osales 29 organisatsiooni 2986 vastajaga. Organisatsioonid tegutsesid viies valdkonnas: haridus (11 organisatsiooni, valimi suurus 882), teenindus (8 organisatsiooni, 990 vastajat), tootmine (7 organisatsiooni, 327 vastajat), õiguskaitse (2 organisatsiooni, 331 osalejat) and tervishoid (1 organisatsioon, valimi suurus 456). Valimisse kuulus 19 suurt ja 10 keskmise suurusega organisatsiooni. 15 organisatsiooni on asutatud peale Eesti iseseisvumist 1991. aastal (uuringus käsitletakse neid uute organisatsioonidena) ning 14 organisatsiooni, mis tegutsesid enne 1991. aastat loetakse käesoleva uuringu raames vanadeks organisatsioonideks. Organisatsiooni väärtuste analüüsiks kasutati kirjeldavaid statistikuid (aritmeetilise keskmise arvutamist, t-testi). Tööstusharu, organisatsiooni vanuse ja suuruse mõju analüüsiks kasutati binaarset logistilist regressiooni. Analüüsi käigus koostati neli logistilist mudelit ja selgitavate muutujate mõju organisatsiooni väärtustele väljendati marginaalsete efektidena. Käesoleva uuringu tulemused tõestasid, et mõlemad, nii kontekstuaalsed kui organisatsioonilised tegurid mõjutavad organisatsiooni väärtusi, kuid teguritel on väärtustele erinev mõjujõud. Mõne organisatsiooni väärtuste tüübi puhul saab rääkida suuremast väliste tegurite mõjust - näiteks Tulemustele suunatud ja Sisemiste protsesside tüüp on enam mõjutatud tööstusharu poolt kui Avatud süsteemi ja Inimsuhete tüüp. See tulemus on kooskõlas kirjandusega, mis väidab et organisatsioonis domineerivad väärtused on olulisel määral mõjutatud väliste sidusgruppide ootuste poolt. Antud juhul leiti, et Tulemustele orienteeritus on kõige iseloomuliku ärisektori organisatsioonidele, kuigi sellele tüübile omased väärtused on ka teistele organisatsioonidele küllaltki iseloomulikud. Kuna ka näiteks haridus- ja tervishoiuorganisatsioonid tegutsevad järjest enam vaba konkurentsi tingimustes ning peavad tegelema enesefinantseerimisega, siis võib eeldada Tulemustele suunatud väärtuste olulisuse tõusu ka nendes sektorites tegutsevates organisatsioonides. Sisemiste protsesside tüübi väärtused olid iseloomulikud teenindussektoris tegutsevatele organisatsioonidele. Kõrget formaliseeritust ja bürokraatlikkust võib selgitada sellega, et uuringus osalenud teenindussektori organisatsioonid tegutsevad valdkondades, mis on küllaltki selgepiiriliselt reguleeritud (nt kaubandus, kütuse jaemüük, jäätmekäitlus). Käesolev uuring näitas, et teine tegur, mis mõjutab organisatsiooni väärtusi on organisatsiooni suurus. Sisemiste protsesside tüüp oli iseloomulikum suurtele organisatsioonidele. Antud tulemus on kooskõlas teoreetilise käsitlusega (nt Hannan and Freeman, 1984). Tuginedes kirjandusele eeldati, et väiksemad organisatsioonid on paindlikumad ja enam muutustele avatud kui suured organisatsioonid, kuid uuringu tulemused tõid esile vastupidise seaduspära - Avatud süsteemi tüübi väärtused on iseloomulikumad suurtele organisatsioonides. Kuigi antud tulemus on selgitatav Schein'i (2006) seiskohtadega, on siiski liiga ennatlik teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuna antud uuringu valim koosnes vaid suurtest ja keskmise suurusega organisatsioonidest ning mikro- ja väikeettevõtted uuringus ei osalenud. Käesolev uuring näitas, et organisatsiooni vanus oli uuritavatest ainus tegur, mis ei mõjutanud oluliselt organisatsiooni väärtuste esinemist organisatsioonides. Taolist teoreetilise kirjanduse ja varasemate empiiriliste uuringute tulemustega vastuolevat tulemust võib põhjendada teatud keskkonnateguritega. Üks tegur, mis võib organisatsiooni vanuse mõju väärtustele kahandada on ühiskonnas toimunud protsessid. Uuringus osalenud vanad organisatsioonid asutati plaanimajanduse tingimustes, mille toimimise seaduspärad erinesid oluliselt turumajanduse põhimõtetest. Seega, kui 1990ndate alguses toimus üleminek plaanimajanduselt turumajandusele, pidid organisatsioonid kiirelt kohanema uute tingimustega. Kuigi see ei olnud alati sujuv ja valutu protsess, näib et organisatsioonid suutsid uute oludega kohaneda. Paljud uuringus osalenud ettevõtted on reorganiseeritud mitmeid kordi ja sellega seoses on muutunud nii indiviidide kui organisatsioonide väärtused ja hoiakud, mistõttu organisatsioonide jaotamine vanadeks ja uuteks on taolises keskkonnas küllaltki tinglik ja subjektiivne. Kokkuvõtvalt, käesolev uuring näitas, et organisatsiooni suurus ja tegevusvaldkond selgitab Tulemustele orienteeritud ja Sisemiste protsesside tüübi väärtusi suuremal määral kui Avatud süsteemile ja Inimsuhete tüübile omaseid väärtuseid. Selline tulemus kinnitab, et kuigi analüüsitud tegurite mõju väärtustele on oluline, leidub siiski ka muid tegureid, mis mõjutavad väärtuste kujunemist organisatsioonis. Konkreetsemalt, tegevusharu ja organisatsiooni suurus näib mõjutavat enim stabiilsusega seotud väärtusi, samal ajal kui organisatsiooni paindlikkusega seotud väärtused on antud tegurite poolt vähem mõjutatud. Kuigi antud uuringus ei analüüsitud indiviidi karakteristikute mõju väärtuste kujunemisele, usuvad autorid, et just indiviidiga seotud tunnused ja eestvedamise stiil võivad eelkõige mõjutada Inimsuhete ja Avatud süsteemi väärtuste kujunemist organisatsioonis. Uuring tõestas, et väärtuste kujunemise analüüsil on oluline võtta arvesse erinevate tegurite kombinatsiooni, kuna see võimaldab saada paremat ülevaadet nähtusest. Tulevased uuringud võiksid kombineerida kontekstuaalseid, organisatsioonilisi ja indiviidiga seotud tegureid, kuna see võimaldaks saada veelgi parema ülevaate organisatsiooni väärtuste kujunemise seaduspärasustest.
Reino, Anne; Vadi, Maaja
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 70, 2010
Töötuskindlustushüvitise mittestimuleeriv mõju töötusest väljumisele: maksimaalne hüvitiseperiood versus hüvitise suurus
Kõige levinumaks teooriaks töötushüvitiste mõju vaatlemiseks töötuse kestusele on otsimisteooria. Otsimisteooria kohaselt vähendavad nii suurem maksimaalne töötushüvitise maksmise periood kui kõrgem hüvitis töötusest väljumise tõenäosust. Lisaks tõuseb hõivesse liikumise määr hüvitiseperioodi lõpu lähenedes ja seetõttu toimub hõivesse liikumise riskimääras hüpe just enne hüvitiseperioodi lõppu. Kuigi empiiriliselt on hüvitise mõju püütud erinevate riikide andmetel hinnata, siis Ida-Euroopa andmetel on teema uurimine olnud väga tagasihoidlik. Teema on Eesti jaoks hetkel väga oluline, sest kavandatakse mitmeid muudatusi töötushüvitiste süsteemis. Tulenevalt Eesti töötuskindlustussüsteemi uudsusest hakati alles 2007. aastal maksma lisaks 180-päevastele töötuskindlustus-hüvitistele ka 270-päevaseid hüvitisi. Seetõttu vaadeldakse käesolevas uurimuses hüvitisi, mis määrati 2007. aastal. Hüvitise saamist puudutavad andmed ja hüvitisesaajate karakteristikud on ühendatud Maksu- ja Tolliameti andmetega palgatulu kohta. Seega on tegemist küllaltki ainulaadsete andmetega, sest väga täpselt on vaadeldav töötuseperioodi lõpp, millal inimene tõepoolest leiab töö ja hakkab teenima palka. Käesolevas uurimuses analüüsitakse töötushüvitiste mõju nii mitteparameetrilise kui parameetrilise meetodiga ning mõlema analüüsi tulemusel osutub, et töötushüvitistel on tõepoolest oluline mittestimuleeriv mõju töötusest hõivesse liikumisel. Hüvitise mõju töötuse kestusele osutub isegi olulisemaks kui enamik teisi tegureid. Töötud, kellel on õigus lühemale töötuskindlustushüvitisele, on töötusest hõivesse liikumisel väga tundlikud nii hüvitise suuruse, maksimaalse perioodi kui muutuste suhtes hüvitise suuruses. Töötud, kellel on õigus pikemale töötuskindlustushüvitisele, on eelkõige mõjutatud hüvitise maksimaalsest kestusest. Baasriskimäär liikuda hõivesse on läbivalt kõrgem nendel inimestel, kes saavad lühemat töötuskindlustushüvitist. Samuti ilmneb, et baasriskimäär liikuda töötusest hõivesse tõuseb mõlemal grupil kogu hüvitiseperioodi vältel ja langeb järsult peale hüvitise maksmise lõppemist. Samas võib mõningal määral sellise tõusu ja languse taga olla ka varimajandus. Inimene võib tahta säilitada hüvitist ja hakata tööle ilma formaalse töölepinguta ning sõlmida leping alles peale hüvitiseperioodi lõppu. 2011. aasta lõpus saab Eestis võimalikuks saada töötuskindlustushüvitist maksimaalselt 360 päeva. Käesolev uuring näitab, et baasriskimäär hõivesse liikuda on pikema hüvitiseperioodi puhul madalam ning keskmise hüvitise saamine vähendab hõivesse liikumist kahekordselt 180-päevase hüvitise puhul ning neljakordselt 270-päevase hüvitise puhul. Seega võib Eestis 2012. aastal töötus suureneda tänu 360-päevase hüvitise lisandumisele. Kuivõrd samal ajal oodatakse tööturu taastumist kriisist, ei pruugi töötuse tõus olla aga märgatav. Järgmine suurem töötushüvitiste reform on plaanis Eestis 2013. aastal, mil vabatahtlik töötus kaetakse osaliselt töötuskindlustussüsteemiga. Seega osa inimesi, kes praeguste reeglite korral saaks töötutoetust, hakkaks saama töötuskindlustushüvitist, mis oleks kõrgem töötutoetusest, kuid madalam sunnitud töötuse korral makstavast töötuskindlustus-hüvitisest. Tulenevalt lisatingimusest tööstaaži pikkuse kohta kvalifitseeruvad need inimesed enamasti pikemale töötuskindlustushüvitisele. Käesolev uuring näitab, et reformid, mis tõstavad hüvitise suurust, avaldavad rohkem mõju lühema hüvitiseperioodiga inimestele. Riskide suhe võrreldes hüvitise mittesaamisega kõigub erinevate hüvitise tasemete lõikes 270-päevase hüvitise puhul 0,25 ümbruses. 180-päevase hüvitise puhul on aga varieeruvus tunduvalt suurem - 0.25-0.56. Seega võib tõus hüvitise suuruses vähendada hõivesse liikumise määra rohkem lühema hüvitiseperioodi puhul ja vähem pikema perioodi puhul. Vaatlusaluseks perioodiks uuringus on aastad 2007-2008, kui Eestis algas majanduslangus ning töötusemäär hakkas tõusma. See näitab, et töötushüvitiste mittestimuleeriv mõju on tugev isegi majanduslanguse ja tõusva töötusemäära korral.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 69, 2010
Kas välisinvesteeringud mõjutavad kohalike sihtriigi ettevõtete innovatsioonitegevust, tootlikkust ja teadmiste siiret ettevõtete vahel?
Käesolev töö uurib välisinvesteeringute (OVI) kaudseid mõjusid (i.k. spillovers) Eesti kohalikul kapitalil põhnevate ettevõtete innovastiooni-indikaatoritele, tootlikkuse kasvule ja teadmiste hankimise viisidele ning nende intensiivsusele. Töö püüab täiendada varasemat kirjandust OVI mõjukanalite detailsema uurimisega kui sarnastes töödes tavapäraks. Samuti proovitakse arvestada OVI endogeensusega ning leida nihketa hinnangud OVI kaudsete mõjude osas. Töös kasutatakse Eesti töötleva tööstuse ettevõtete andmeid Eesti Äriregistri andmebaasist (perioodist 1995-2002), mis on ühendatud Eesti CIS3 (1998-2000) ja CIS4 (2000-2002) innovatsiooniuurin-gute andmebaasidega. Mõjude identifitseerimiseks kasutatakse erinevaid instrumentmuutujatel põhnevaid regressioonimudeleid. Töö kinnitab, et ka otseinvesteeringute endogeensusega analüüsil arvestades ei leita, et väliskapitaliga ettevõtete sisenemisel oleks lühiajalisi olulisi kaudseid mõjusid kohalike etttevõtete kogutootlikkuse ja tööjõu tootlikkuse kasvule. Samas leitakse statsitiliselt oluline OVI kaudne seos kohalike ettevõtete protsessiinnovatsiooni indikaatoritega. Nn järjestatud probit mudeli abil läbi viidud Eesti innovatsiooniuuringute andmete analüüsist ilmneb, et OVI sisenemine toob kaasa intensiivistunud teadmiste siirde sihtriigi ettevõtete vahel. Intensiivistub kohalike ettevõtete teadmiste hankimine nende tarnijatelt ning ka ettevõtte/kontserni sisestest allikatest. Kokkuvõtvalt võib tööst järeldada, et OVI tulemuste analüüsil on oluline tähelepanu pöörata mitte ainult mõjule lühiajalistele tootlikkuse näitajatele, vaid ka pikaajalise tootlikkuse kasvu tegureile: sh innovatsioonile ja teadmiste siirde indikaatoritele. Eesti CIS3 ja CIS4 innovatsiooniuuringute andmete analüüs annab oluliselt positiivsema pildi OVI kaudsetest mõjudest Eestis kui tavapärasem tootmisfunktsiooni hindamisel põhinev kaaaegse kirjanduse standardne lähenemine.
Vahter, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 68, 2010
Organisatsioonikultuuri diagnoosimine läbi metafooride ning ülesande- ja suhteorientatsiooni
Kultuuri kujundamisel ja juhtimisel on suur mõju kogu ettevõtte efektiivsusele ja seetõttu on hakatud organisatsioonikultuuri tähtsustama ka paljude praktikute ja juhtide poolt. Organisatsioonikultuuri diagnoosimine ja iseloomustamine on keerukas kuna ta koosneb tasanditest mille olemasolu ja sisu organisatsiooni liikmed ei teadvusta. Nende tasandite sisu toomine organisatsiooniliikmete teadvusesse on keeruline, kuid võimaldaks rikastada seniseid kultuuriuuringuid põhjalikema arusaamadega sellest keerulisest ja abstraktsest nähtusest. Põhjalikum organisatsioonikultuuri tundmine võimaldab võtta kultuuri juhtimisel arvesse rohkem aspekte, muuhulgas ka neid alateadvuslikke komponente, millel organisatsioonikultuur peamiselt põhinebki. Mitmed uurijad on eristanud organisatsioonikultuuris kahte olulist orientatsiooni - ülesande ja suhete. Ülesande orientatsioon peegeldab, millisena tajuvad töötajad ülesande täitmisega seotud aspekte ja hinnangud suhteorientatsioonile näitavad, kuidas tajuvad töötajad suhete soodustamisega seotud aspekte. Inimeste hinnangud sellele, milline on organisatsioonikultuur läbi ülesande ja suhte orientatsiooni nende organisatsioonis sõltuvad sellest, millisena organisatsioonikultuuri tajutakse. Tajutud kultuuri aitavad vahendada metafoorid, mille kaudu inimesed saavad väljendada oma alateadvuslikke eeldusi ja arusaamu organisatsioonist, võimaldades kirjeldada abstraktseid nähtusi läbi tuttavate kujundite. Käesolevas uuringus rakendatakse organisatsioonikultuuri diagnoosimiseks metodoloogilist triangulatsiooni* ehk teisisõnu kvantitatiivse (organisatsiooni orientatsioone mõõtev küsimustik)ja kvalitatiivse (metafoore selgitav intervjuu) uurimismeetodi kooslust. Käesoleva uuringu unikaalsus tuleneb võimalusest uurida organisatsioonikultuuri alateadvuslikke aspekte rakendades selleks triangulatsiooni metafooride ning ülesande ja suhte orientatsioonide vahel. Uuringu eesmärk on diagnoosida organisatsioonikultuuri läbi ülesande- ja suhteorientatsiooni seoste metafooridega. 75 osalejaga empiiriline uurimus viidi kahes Saint-Gobain Gruppi kuuluvas tööstusettevõttes läbi 2006 aastal. Vastajatel paluti täita 43-st väitest koosnev organisatsioonikultuuri küsimustik (Vadi, Allik, Realo, 2002), mille 8 väidet moodustavad suhteorientatsiooni skaala ja 8 väidet ülesandeorientatsiooni skaala ning selgitamaks välja organisatsiooni kultuuri iseloomustamiseks kasutatavad metafoorid viidi 43 vastajaga läbi struktureeritud intervjuu mis koosnes 5 küsimusest. Uuringusse kaasati sõltumatute muutujatena ka sotsiaaldemograafilised andmed, millest moodustati vastavad grupid. Analüüs näitas, et hinnangud ülesandeorientatsioonile olid madalamad kui organisatsiooni iseloomustati metafoori kaudu stagneerununa, depressiooni ja väsimust tekitavana, suurena, hoolimatuna oma töötajate suhtes ning ebaselge eesmärgiga. Järelikult ei taju suur osa töötajad, et nad oleksid organisatsioonile olulised või et organisatsioon hooliks nende heaolust või tunnustaks neid. Kõrgemaid hinnanguid nii suhte- kui ülesandeorientatsioonile andsid lühema tööstaažiga nooremad töötajad, kes tajusid organisatsiooni arenevana, positiivsena, ideederohkena, usaldusväärsena, hoolivana, täpsena ning heade omavaheliste suhetega. Noorematel töötajatel ei pruugi olla välja kujunenud kindlaid nõudmisi, mida organisatsioon peaks täitma või ei ole tekkinud töörutiini ja seega ollakse oma hinnangutes optimistlikumad. Hinnangutes suhteorientatsioonile esines mõningast vastuolulisust. Kõrgemaid hinnanguid andsid naissoost töötajad, ning madalama positsiooni ja haridusega töötajad, kes küll tajusid organisatsiooni mehaanilisena, kuid samas ka usaldusväärse, hooliva, täpse, ideederohke, innovaatilise ja heade omavaheliste suhetega. Selline tulemus võib olla tingitud asjaolust, et tehases töötavad inimesed, kel ei ole võimalik omavoliliselt masinate juurest lahkuda muul ajal kui selleks ettenähtud puhkehetkedel, mistõttu nad hindavad kõrgelt organisatsiooni poolt võimaldatavaid 10-minutilisi pause iga pooleteise tunni tagant ning ka aeg-ajalt korraldatavaid ühiseid suve- ja talvepäevi. Igapäeva praktikas võiksid SG Grupi ettevõtted kaasata ka tehases töötavaid inimesi rohkem otsustusprotsessidesse ja julgustada neid esitama omapoolseid ideid ilma hirmuta eksimise ees. Et muuta organisatsioonikultuuri rohkem suhetele orienteerituks, peaks alustama sellest, et pakkuda töötajatele senisest enam võimalusi omavaheliseks suhtlemiseks. Kokkuvõttes võimaldas triangulatsioon tuua välja ka mõned üldisemad mustrid organisatsioonikultuuris: Tööstaaži ja vanuse koosmõju omab olulist mõju hinnangutes organisatsiooni orientatsioonidele. Alla 40-aastased lühema tööstaažiga töötajad annavad kõrgemaid hinnangud organisatsioonikultuuri orientatsioonidele. Hinnangud ülesande ja suhte orientatsioonidele on seotud sellega, kas töötajad tajuvad organisatsiooni organismi või masinana. Orientatsioonid pälvivad madalamaid hinnanguid kui organisatsiooni tajutakse mehaanilisena ning kõrgemaid hinnanguid kui organisatsiooni tajutakse orgaanilisena. Edasise uuringu raames tuleks kaaluda ka isiksuseomaduste või indiviidiväärtuste dimensioonide kaasamist. Kuna organisatsioonikultuuri tajumine ja iseloomustamine on sageli subjektiivne protsess võivad hinnangud teatud määral sõltuda ka individuaalsetest erinevustest. *Triangulatsioon pakub mooduse seostada omavahel kahte erinevat uurimismeetodit, et rakendada samaaegselt mõlema meetodi tugevaimaid omadusi ning kompenseerida nende nõrkusi.
Hämmal, Gerli; Vadi, Maaja
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 67, 2010
Otsesed välisinvesteeringud ja innovatsioon Kesk- ja Ida Euroopas: Eesti andmed
Majandusteaduses on laialt tuntud nö stiliseeritud faktiks väliskapitalile kuuluvate ettevõtete kõrgem tootlikkus võrreldes kohalikule kapitalile kuuluvate ettevõtetega. Mainitud kahe grupi ettevõtete tootlikkuse erinevuse analüüsis on populaarsust koguv suund innovatsiooni indikaatorite kasutamine. Käesolevas artiklis analüüsitakse seost sissetulevate ja väljaminevate otseste välisinvesteeringute (OVI) ning ettevõtete innovatiivse käitumise vahel Eestis. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on sobivad kandidaadid OVI ja innovatsiooni seoste uurimiseks, kuna need riigid asuvad allpool rahvusvahelist tehnoloogia rada, neil on nõrgem kodumaine teadmiste baas ja oluline tootlikkuse lõhe Lääne-Euroopa riikidega, niisiis multinatsionaalsete kaasaegsema tehnoloogiaga ettevõtete sisenemine antud riikidesse võiks olla üheks võimaluseks mainitud mahajäämuste vähendamiseks. Eriti Eesti võiks olla seda laadi uurimistööks huvitav: suhtena majanduse suurusesse on tegemist antud regioonis nii ühe suurima välisinvesteeringute saajaga kui ka teistesse riikidesse investeerijaga, samuti on vastavalt uuringutele Eestis innovaatiliste ettevõtete osakaal kõrgeim Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas. Uurimuses kasutatakse Euroopa Liidu innovatsiooniuuringute (Community Innovation Survey - CIS) ettevõtte-tasandi andmeid aastatest 1998-2000 (CIS3), 2002-2004 (CIS4) ja 2004-2006 (CIS2006). Innovatsiooniuuringute andmeid on ühendatud Eesti Äriregistri ettevõtete finantsandmetega ning Eesti Panga maksbilansi statistikast pärit otseste välisinvesteeringute andmetega. Analüüsis kasutatakse struktuurset mudelit, mis koosneb innovatsioonikulutuste, innovatiivse tegevuse väljundite (toote- ja protsessiinnovatsioonide) ja tootlikkuse käitumist kirjeldavatest seostest (nimetatakse vastavas kirjanduses CDM mudeliks). Innovatiivse tegevuse väljundite hinnatud võrrandile rakendatakse ka innovatsiooni arvestamise (innovation accounting) lähenemist võtmaks arvesse erinevate innovatsiooni sisendite tähtsust kodumaiste ja välismaiste ettevõtete erineva innovaatilisuse selgitamisel. Sobitamise tehnikaid (propensity score matching) kasutatakse identifitseerimaks otseste välisinvesteeringute mõju erinevatele innovatsiooni väljunditele ja sisenditele konstrueerides välisinvesteeringuid saanud firmadele sobiva võrdlusgrupi sarnastest välisinvesteeringuid mitte saanud ettevõtetest. Meie analüüsi tulemuse näitasid, et enamusel juhtudel ei olnud sissetulnud või välja läinud OVI-del olulist seost ettevõtte innovatsioonikulutuste tasemega. Väliskapitalile kuuluvate ettevõtete kõrgem innovaatilisus kaob suures osas peale muude teguritega arvestamist, samas esinesid olulised erinevused innovatsiooni sisendite tasemetes, nagu erinevate infoallikate intensiivsem kasutamine välisettevõtete innovaatilises tegevuses ning välisettevõtete väiksemad probleemid innovatsiooni takistavate teguritega, eriti rahastamisega. Väljapoole tehtud otsestel välisinvesteeringutel oli positiivne seos innovaatilisusega nii kodu- kui välismaisele kapitalile kuuluvates ettevõtetes. Tulemused andsid ka teatud tõendusmaterjali välisinvesteeringute ülekandefektide kohta, st OVI-de kaudsest mõjust kodumaistele ettevõtetele läbi välisettevõtete kohalolu kas samas majandusharus (horisontaalne ülekandeefekt) või vertikaalselt hanke- ja tarneseostega seotud majandusharudes. Tulemustest johtub, et kohaliku turu väike suurus ja kohaliku teadmiste baasi nõrkus piiravad välisettevõtete stiimuleid innovatsiooniks.
Masso, Jaan; Roolaht, Tõnu; Varblane, Urmas
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 66, 2010
Finantskriiside nakkuslikkuse metaanalüüs erilise rõhuasetusega Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele
Finantskriiside ülekandumist riigist riiki on epidemioloogiast tulenevast terminoloogiast lähtudes hakatud majandusteadlaste seas nimetama nakkuslikkuseks (ka lumepalliefektiks). On täheldatud, et finantskriisid kandusid viimastel kümnenditel ootamatult kiiresti paljudesse maailma riikidesse ning sealhulgas nendesse riikidesse, mis olid tugevad nii makromajanduslike näitajate kui rakendatava finantspoliitika osas. Samuti ei pruukinud nn nakatatud riigid omada kriisi lähteriigiga sarnast majanduse struktuuri. Finantskriiside kiirest levikust tulenevalt on ka mõistetav, et nende nakkuslikkus ehk kriiside nn lumepalliefekt on rahvusvahelises majanduskirjanduses kujunenud viimastel aastatel oluliseks uurimisteemaks. Olulise tõuke finantskriiside riikidevahelise ülekandumise tõsisemaks uurimiseks andis 1990-te aastate krahhide tagajärgede kiire levik üle paljude maailma riikide. Iseenesest mõistetavalt kaasnes kriiside ja krahhide kiire levikuga ka vastuse otsimine küsimustele, kas finantskriiside puhul saab rääkida nende nakkuslikkusest st ülekandumisest, selle põhjustest, ulatusest ja täpsematest seostest. 2008. aasta finantskriis koos sellele järgneva majandussurutisega on taas teravalt päevakorda tõstnud finantskriiside nakkuslikkuse (edaspidi finantsnakkus) uurimise vajaduse. Oluline on finantskriiside kiire ülekandumise õppetunde üldistada ning selgitada võimalusi ja välja töötada meetmeid finantskriiside lumepalliefekti pehmendamiseks. Kuigi finantskriiside ülekandumise uurimisele on viimastel aastakümnetel pööratud olulist tähelepanu, on lähenemised finantsnakkuse mõistele, aga ka finantsnakkuse uurimisel kasutatavad metoodikad ning uuringute tulemused väga heterogeensed. Käesoleva uurimise eesmärgiks on välja selgitada, kas finantskriiside ülekandumist käsitlevate empiiriliste uuringute tulemusi kajastava erialakirjanduse kvalitatiivse analüüsi alusel tehtavad järeldused on kooskõlas nende empiiriliste uuringute põhjal läbiviidava meta-analüüsi tulemustega. Otsime vastust küsimusele, kas arvestades finantsnakkust käsitlevate mõistete, empiiriliste uuringute metoodikate ja tulemuste suurt heterogeensust on meta-analüüsi metoodikale tuginevalt võimalik saada kinnitust finantsnakkuse olemasolule. Eraldi tähelepanu all on siinjuures finantskriiside ülekandumisega seonduvad küsimused Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekuriikide näitel. Eesmärgi saavutamiseks on läbi viidud kvalitatiivne kirjanduse ülevaade senistest olulisematest empiirilistest tulemustest ning seda on täiendatud kvantitatiivse analüüsiga meta-analüüsi raamistikku ja metodoloogiat kasutades. Autoritele teadaolevalt ei ole finantsnakkuslikkuse uurimiseks meta-analüüsi seni veel kuigi ulatuslikult kasutatud. Oluline on rõhutada, et vaatamata intensiivsele uurimisele ja empiiriliste analüüside rohkusele, pole majandusteadlasete seas seni saavutatud üksmeelt finantsnakkuse täpse definitsiooni ega ka levimiskanalite kohta. Üksmeel on põhiliselt selles osas, et tarvilik tingimus finantsnakkuse kui nähtuse esinemiseks on finantskriiside ja krahhide ülekandumine kriisi lähteriigist teistesse riikidesse. Erimeelsused tekivad aga selle tingimuse piisavuse suhtes. Osa uurijaid loeb kriiside ülekandumist piisavaks tingimuseks finantsnakkuse olemasolu kinnitamiseks. Teise suuna esindajad väidavad, et finantsnakkuse avaldumise testimiseks on vaja kontrollida ka riikide fundamentaalnäitajate (majanduse suurus ja struktuur, rakendatav poliitika jms) omavahelist korrelatsiooni. Kolmandate arvates leiab finantsnakkuse olemasolu kinnitust vaid siis, kui nakkuse levimise kanalid on pärast kriisi ilmnemist (võrreldes nö rahuliku ajaga) oluliselt tugevnenud. Ka finantsnakkuse levimise kanalite osas ei ole majandusteadlased üksmeelsed. Kõige üldisemalt on kriiside ülekandumise kanaleid jagatud fundamentaalseteks ehk stabiilseteks ja investorite käitumisest tulenevateks ebastabiilseteks ühenduskanaliteks. Olulisimateks fundamentaalseteks ühenduskanaliteks loetakse: 1) finantskanalid (financial linkages) - riigid on omavahel seotud läbi rahvusvahelise finantssüsteemi; 2) reaalkanalid (real linkages) - riigid on seotud läbi rahvusvahelise kaubanduse, kas olles kaubanduspartnerid või konkureerides samal välisturul; 3) poliitilised kanalid (political links) - riikidevahelised poliitilised suhted. Viimasel kümnendil alates R. Rigoboni (1999, 2002) töödest on levima hakanud ka seisukoht, et kriiside ülekandumisel fundamentaalsete levimiskanalite kaudu ei ole tegemist finantsnakkusega vaid lihtsalt vastastikuse sõltuvusega (interdependence). See omakorda seab kahtluse alla kõige laiema ehk nn tingimusteta finantsnakkuse definitsiooni. Siinjuures on oluline märkida, et käesoleval sajandil käsitletaksegi finantsnakkusena reeglina selle nähtuse kitsamaid avaldumisvorme. Paljud autorid on jõudnud seisukohale, et fundamentaalsed ühenduslülid ei suuda täielikult selgitada riikidevahelisi seoseid ning muutusi nendes seostes. Tähelepanu tuleb pöörata ka nvestorite käitumisega seotud irratsionaalsetele aspektidele, eriti nn herding-kontseptsioonile ehk karjakäitumisele. Herding-kontseptsiooni südameks on informatsiooni asümmeetrilisus, mis põhjustab informatsiooni hankimise kulukuse tõttu väheminformeeritud investorite poolse (eeldatavalt) paremini informeeritud agentide tegevuse järgimise ja matkimise. Nii võib kogu turg liikuda kiiresti ja ühekorraga ajutiselt ühes suunas. Kui eeldatavalt informeeritud investorid juhtusid näiteks mingist riigist raha välja tõmbama mujal tekkinud kriisist tulenevate probleemide tõttu investeerimisportfellis, siis võivad tõsised finantsprobleemid tekkida ka väga heade fundamentaalnäitajatega riikidel. Nagu juba eespool mainitud on finantsnakkuse avaldumist viimastel kümnenditel empiiriliselt väga palju analüüsitud. Seejuures on saadud ka väga erinevaid tulemusi, mis on ka mõistetav arvestades käsitletava uuritava probleemideringi mitmedimensionaalsust. Läbiviidud empiirilised uuringud erinevad lisaks finantsnakkuse mõiste erinevale tõlgendamisele ka kasutatava analüüsimetoodika, vaadeldavate kriiside, valimisse kuuluvate sihtriikide ja mitmete muude üksikasjade osas. Heaks näiteks on siinkohal Serwa (2005) uurimus, kes kasutas nelja erinevat testimismetoodikat ja nelja erinevat valimit ning sai ka oluliselt erinevad uurimistulemused. Tulemuste üldistamiseks on käesolevas uurimuses käsitletud võimalikku finantsnakkust käsitleva empiirilise analüüsi tulemusi ca 75 juhu kohta (vt lisa). Liigitades saadud tulemusi Jah ja Ei tulemusteks ning neid loendades saab teha järelduse, et finantsnakkuse esinemist toetavaid tulemusi (Jah-tulemus) on ligi kaks korda rohkem kui mittetoetavaid (Ei-tulemustes). Suur osa Jah-tulemustest on aga saavutatud korrelatsioonikoefitsientide muutusel põhinevate testidega, kus tulemusi pole heteroskedastiivsuse esinemise suhtes kontrollitud ega kohandatud. Viimase kümnendi uurimused on aga selgelt näidanud sellise kohandamise vajalikkust. Selliseid tulemusi mitte arvestades on Jah- ning Ei-tulemused ligikaudu tasakaalus. Mitmete uuringute puhul ei ole ühtne järeldus Jah või Ei kasuks päriselt õigustatud, kuna ühe uuringu raames võib esineda nii finantsnakkust toetavaid kui ka mittetoetavaid tulemusi. Peamiseks probleemiks konkreetsete üldistavate järelduste tegemisel on aga siiski juba mainitud uurimisprobleemi mitmedimensionaalsus. Uuringusse kaasatud kolmveerandsaja empiirilise analüüsi seas on vaid üksikud, mis kasutavad sama definitsiooni mõiste avamiseks, sama testimismetoodikat, samu kriise ning kriiside ülekandumise sihtriike. Selline heterogeensus uurimistöödes mõjutab ka tulemusi. Seega erialakirjanduse kvalitatiivsele analüüsile lisaks on oluline kasutada ka meta-analüüsi st kvantitatiivset analüüsimetoodikat, et saada täiendavat infot varasemate empiiriliste uuringute tulemuste üldistamiseks. Meta-analüüsi jaoks vajaliku andmestiku kogumiseks on kaasatud uuringud Maailmapanga Financial Crisis Website leheküljelt ning ISI Web of Knowledge andmebaasist vatavalt märksõnadele financial contagion. Valimisse on kaasatud ainult need uuringud, milles finants-nakkuslikkus on defineeritud statistiliselt olulise erinevusena kriisieelse ja kriisijärgse finantsvahendite hindade korrelatsiooni vahel ning kus nii kriisieelne kui -järgne korrelatsioon (või nende vahe) on selgelt välja toodud. Sel viisil on saadud 30 uuringut ja 716 individuaaltulemust. Neist sõltumatud on 17 uuringut ja 394 individuaaltulemust. Juhul, kui raporteeritud on nii lühiajalise kui pikaajalise perioodi kriisijärgne korrelatsioon, on sõltumatuse probleemi tõttu uuringusse kaasatud vaid lühiajalist perioodi iseloomustav tulemus. Iga konstruktsiooni korral on leitud kaks metatulemust: ühel juhul on korrelatsioonikoefitsientide muutu käsitletud kui mõjuefekti (kontseptsioon 1) ja teisel juhul kui korrelatsiooni (kontseptsioon 2). Kumb lähenemine on õigem? Meta-analüüsi käsitlevas kirjanduses pole seda teemat käsitletud ning autorite arvates pole ka intuitiivselt selge, millise neist valima peaks. Seetõttu ongi paralleelselt toodud tulemused mõlema kontseptsiooni korral. Kontseptsiooni 1 kasutades on keskmiseks kaalutud korrelatsioonikoefitsientide muuduks 0,053 standardhälbega 0,0047 ja kontseptsiooni 2 kohaselt 0,072 standardhälbega 0,0049. Mõlemal juhul jäävad 95% usalduspiirid selgelt üle nulli ning võib järeldada, et keskmiselt on kriisiperioodidel korrelatsioonid tugevnenud. Kontrollides jaotuse homogeensust Q-statistiku abil selgub aga, et jaotus on heterogeenne ning seega ei pruugi kõik individuaaltulemused esindada ühte ja sama üldkogumit. Seetõttu on vajalik jätkata analüüsi otsimaks võimalikke varieeruvust põhjustavaid moderaatoreid. Esmalt on võimaliku moderaatorina kontrollitud heteroskedastiivsuse suhtes kohandamist kriisijärgsete korrelatsioonide arvutamisel. Selleks on valim jagatud kaheks vastavalt sellele, kas heteroskedastiivsuse suhtes kohandamist on teostatud (juht A) või mitte (juht U). Selgub, et kaalutud keskmine korrelatsioonide muut on juhul A tunduvalt väiksem, olles 0,030 nii kontseptsiooni 1 kui 2 korral. Juhu U korral on vastavad tulemused 0,168 ja 0,208. Saab järeldada, et tegu on olulise moderaator-muutujaga, mida kinnitab ka gruppide vahelise Q-statistiku statistiline olulisus. Kuna Q-statistiku väärtuse põhjal võib arvata, et jaotuses on endiselt veel järel teatud määral heterogeensust, siis on moderaator-muutujana kontrollitud ka erinevaid kriise. Selgub, et viimaste kümnendite suurematest kriisidest Tai 1997, Mehhiko 1994 ja Hong Kongi 1997 kriis olid selgelt rohkem nakkuslikud kui Vene 1998, Brasiilia 1999 ja Argentiina 2001 kriisid. Samuti olid nakkuslikud USA 1987. ja 2002. aasta kriisid, mitte aga Türgi 2001, India 2004, Tšehhi 1997 ega USA 2001 kriisid. Võimaliku moderaatorina on kontrollitud ka sihtriigi arengutaset jagades valimi arenenud ja vähemarenenud riikideks vastavalt 2008. aasta inimarengu indeksile. Arenenud riikidena on siinkohal defineeritud nimetatud indeksi järgi 30 esimest riiki, mis on valitud eesmärgiga hoida valimi mahud mõlemas grupis umbkaudu võrdsed (vastavalt 372 ja 344). Sihtriigi arengutase võimaliku moderaatorina statistilist kinnitust ei leidnud. Seega saame teha järelduse, et riigi hea arengutase ei paku küllaldast kaitset kriiside nakkusliku leviku eest. Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekumajanduste uurimiseks on valimis 89 individuaaltulemust kaheksa kriisi ja nelja riigi (Tšehhi Vabariik, Eesti, Poola, Ungari) kohta. Mõlema kontseptsiooni (individuaaltulemused kui korrelatsioonid ja kui mõjuefektid) rakendamise korral on metatulemuseks 0,02; mis kogu valimi tulemustega - vastavalt 0,05 (kontseptsioon 1 ja 0,07 (kontseptsioon 2) - võrreldes on mõnevõrra väiksem. Siit tulenevalt saame teha järelduse, et Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekumajandused on finantsnakkusele keskmiselt vähem vastuvõtlikud kui kogu valim tervikuna. Sarnasele tulemusele on varem jõudnud ka Serwa ja Bohl (2005) ja Serwa (2005). Ka neil ei õnnestunud leida tõendeid selle kohta, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid oleksid finantsnakkuse poolt kergemini haavatavad kui lääneriigid. Veelgi selgemalt tuleb see tulemus esile, kui valimisse kaasata vaid uuringud, kus korrelatsioonikoefitsiendid on heteroskedastiivsuse suhtes kontrollitud. Mõlema kontseptsiooni korral on meta-efekt nüüd negatiivne, näidates isegi korrelatsioonide vähenemist kriisiperioodidel. Üheks selgituseks oodatust väiksemale finantsnakkuse vastuvõtlikkusele Kesk- ja Ida-Euroopa riikides võib tuua suhteliselt väiksema spekulatiivsel eesmärgil tehtud investeeringute osakaalu ning väiksema tõenäosuse mullide tekkeks teiste arengumaadega võrreldes. Uurimistulemused näitavad ka seda, et kõige tugevamini on Kesk-ja Ida-Euroopa üleminekuriikidesse üle kandunud kriisid, mis on alguse saanud USA-st. Käesoleva uurimuse üheks olulisemaks piiranguks on meta-analüüsi läbiviimisel piirdumine vaid korrelatsioonikoefitsientidel põhinevate uuringutega. Muid mõõtmismetoodikaid kasutatavate uuringute kaasamist komplitseerivad raskused ühtselt interpreteeritavate individuaaltulemuste leidmiseks uuringute erinevate testimismetoodikate korral.
Kuusk, Andres; Paas, Tiiu
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 65, 2010
Osa- ja täisajaga töötajate palgalõhe Kesk- ja Ida-Euroopas Eesti näitel
Erinevalt paljudest Lääne-Euroopa riikidest, USAst, Austraalist ja Kanadast ei ole seni osa- ja täisajaga töötajate palgalõhet Kesk- ja Ida-Euroopa riikides analüüsitud. Samas, võttes arvesse kõrget palkade ebavõrdsuse taset, oleks selline analüüs vajalik ning annaks olulist informatsiooni tööturu toimimise kohta. Käesolevas artiklis uuritakse osa- ja täisajaga töötajate palgalõhet Eestis, tuginedes Eesti tööjõu-uuringute andmetele aastatest 1997-2007 ning kasutades Heckmani selektsioonimudelit ja Oxaca-Blinderi dekomponeerimist. Kohandamata palgalõhe on soo lõikes erinev. Meestel on palgalõhe tunduvalt protsüklilisem kui naistel. Osaajaga töötavate naiste tunnipalk on kogu vaadeldava perioodi jooksul olnud kõrgem kui täisajaga töötajatel. Suurim oli osaajaga töötamise palgapreemia 2000. aastal, mil töötus oli riigis kõrgeim. Seevastu meestel on osaajaga töötamise preemia täheldatav vaid aastatel 1998-1999, Vene kriisi ajal. Alates 2000. aastast on täiajaga töötavate meeste tunnipalk ületanud osaajaga töötajate palka, kusjuures kiire majanduskasvu perioodil palgalõhe kasvas. Ökonomeetrilise analüüsi kohaselt tuleneb suur osa meeste palgalõhest erinevustest osa- ja täisajaga hõivatute töökohaspetsiifilistes muutujates ja ametialas. Seevastu inimkapitali erinevused selgitavad palgalõhest vaid tagasihoidliku osa. Naistel, vastupidi, tuleneb täheldatav palgapreemia mittevaadeldavast heterogeensusest, st analüüsis kasutatud andmetele tuginedes peaksid osasaajaga töötavad naised teenima täisealistest vähem, kuna nende inimkapitali tase on madalam, nad töötavad sagedamini madalama kvalifikatsiooniga ametikohtadel ja tööandjate juures, kes maksavad madalamaid palkasid. Tulemused viitavad selgelt, et osaajaga töötamise vabatahtlikkus on Eestis ka palgadimensioonist lähtudes oluline. Vabatahtlikult osaajaga töötajad on võrreldes mittevabatahtlikega tööturul märksa soodsamal positsioonil. Kuigi nii vabatahtlikult kui mittevabatahtlikult osaajaga töötavad mehed teenivad tunnipalgana vähem kui täisajaga töötajad, on esimeste palgalõhe märksa madalam (vastavalt 5 ja 16 protsendipunkti). Naistel seevastu erinevad täis- ja osaajaga töötajate palgad vaid vabatahtlikult osaajaga hõivatutel (osaajaga töötamise palgapreemia on 12 protsendipunkti), mittevabatahtlikult osaajaga hõivatute ja täisajaga töötajate palgad on praktiliselt võrdne.
Krillo, Kerly; Masso, Jaan
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 64, 2008
Kas ettevõtete regionaalne ümberpaigutamine võimaldab saavutada heaolu tõusu?
Teoreetiline analüüs toodetava kapitali mudeli alusel Mitmed uue majandusgeograafia mudeleid käsitlevad autorid on leidnud, et turujõudude toimimise tulemusena kujunev majandustegevuse ruumiline jaotus ei pruugi olla kooskõlas ühiskondlikult soovitavaga. Peamiselt väljendub see ettevõtete liigses kontsentratsioonis ühte piirkonda (nn tuuma), nii et teise, perifeerse, regiooni elanike heaolu on oluliselt väiksem tuumas elavate inimeste omast. Samas on vähe uuritud, missuguste meetmete abil oleks võimalik majandusaktiivsuse soovitud ruumilist jaotust saavutada ning milline on nende meetmete mõju heaolule. Käesoleva toimetise eesmärk on leida, kuidas mõjutavad erinevad poliitilised meetmed majandustegevuse ruumilist jaotust ning ühiskondlikku heaolu. Poliitilistest meetmetest analüüsitakse paiknemislubade ning maksu-subsiidiumi poliitikat. Esimene tähendab, et heatahtlik ühiskondlik planeerija määrab, millises regioonis võib ettevõte paikneda. Teine analüüsitav poliitika näeb ette väiksemas regioonis tegutsevate ettevõtete subsideerimist. Subsiidiumiks vajalik raha kogutakse käibemaksuna lõpptarbimiskulutustelt. Analüüsi aluseks on kaheregiooniline toodetava kapitali mudel. Kui paiknemislubade poliitika puhul on selge, et kummaski regioonis on täpselt nii palju ettevõtteid, kui heatahtlik ühiskondlik planeerija lubab, siis maksu-subsiidiumi poliitika puhul on tegemist turupõhise meetmega. Analüüsist selgub, et subsiidiumite abil on majandustegevuse soovitud ruumilist jaotust saavutada seda lihtsam, mida väiksemad on kahe regiooni vahelised kaubanduskulud. Kuna tegemist on kapitalisubsiidiumiga, suurendab subsiidium majanduses olemasolevat kapitali kogust, mis omakorda laiendab kaupade valikut ning suurendab seega heaolu. Otsus, kas eelistada turutasakaalu või poliitilist sekkumist, ei ole siiski lihtne. Selgub, et poliitiliste meetmete kasutamine tekitab igal juhul olukorra, kus keegi majandusagentidest kaotab. Kasutades utilitaarset ühiskondlikku heaolufunktsiooni, saab näidata, et mõlema poliitika abil on võimalik ühiskondlikku heaolu suurendada, kusjuures maksu-subsiidiumi poliitika positiivne mõju on suurem. Võttes aga aluseks kompenseeritud Pareto kriteeriumi, on otsuse tegemine taas kord raskendatud. Vaid väga vaba kaubanduse korral on võimalik üheselt öelda, et turutasakaaluna saavutatud ettevõtete ruumiline jaotus on eelistatud poliitilise sekkumise tulemusena kujunenud jaotusele. Suurte ja keskmiste kaubanduskulude korral ei ole võimalik öelda, kas eelistama peaks turulahendit või sekkumise abil saavutatud jaotust.
Tafenau, Egle
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 63, 2008
Kuidas kultuur soodustab innovatsiooni: Euroopa riikide kogemus
Käesoleva artikli eesmärk oli uurida erinevate kultuuridimensioonide ja innovatsioonide initsieerimise seoseid kasutades selleks Euroopa riigi(regiooni)tasandi andmeid. Kultuuri klassifitseerimisel ja mõõtmisel on kasutatud Hofstede (2001) kontseptsiooni, mis toob välja järgmised kultuuri dimensioonid: võimukaugus, ebakindluse vältimine, maskuliinsus-feminiinsus ja individualism-kollektivism. Hofstede algupäraste indeksite asemel koostati kultuuridimensioonide näitajad andmebaasi European Social Survey andmeid kasutades kinnitava faktoranalüüsi abil. Innovatsioonide initsieerimise mõõtmiseks kasutatakse patenteerimisintensiivsuse näitajaid. Analüüsi tulemused näitasid, et kultuur on patenteerimisintensiivsusega seotud, ja toetasid seega ka teoreetilisi oletusi ja varasemaid tulemusi. Kinnitust leidis, et edukaks patenteerimiseks peab regioonis olema keskmisest väiksem võimukaugus, ebakindluse vältimine, maskuliinsus ja perekonnaga seotud kollektivism (vastandina sõprade ja organisatsioonidega seotud kollektivismile). Patenteerimise seos üldise individualismiga oli nõrk. Lisaks selgus, et patenteerimise seosed kultuuridimensioonidega ei ole lineaarsed: kõrgema patenteerimisintensiivsuse korral seostub sama suur muutus kultuuris suurem muutusega patenteerimisintensiivuses. Edukaks patenteerimiseks peab suurem võimukaugus, ebakindluse vältimine, maskuliinsus ja perekonnaga seotud kollektivism olema tasakaalustatud suhteliselt kõrgema üldise individualismiga ja vastupidi, kuid see ei ole piisav tingimus. Samuti ilmnes, et kuigi kultuur on oluline edu eeldus, ei piisa sellest tipptasemel patenteerimisintevsiivsuse tagamiseks.
Kaasa, Anneli; Vadi, Maaja
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 62, 2008
Taani tööturuprogrammide ähvardusefekt 1998 aasta reformi näitel
Antud töö analüüsib tööturuprogrammide "ähvardusefekti" - programmide mõju tööpuudusest lahkumisele veel enne programmide algust. Analüüs keskendub noortele sotsiaalabi saajatele ja nende kohta käivale nõudele, et nad on kohustatud varsti peale töötuks jäämist osalema mõnes treeningprogrammis. Enne 1998 aasta juulit kehtis see nõue noorematele kui 25 aastat, siis tõsteti vanusepiir aga 30 aastani. See eksogeenne variatsioon lubabki identifitseerida ähvardusefekti. Töö põhineb 100% Taani sotsiaalabi saajate registril. Selekteeritakse sotsiaalabisaajate vanusegrupp 22-35 kes ei ole enne viimast töötust 52 nädalat töötud olnud. Näitakse, et 1998 aasta reform tõi kaasa vastava grupi, 25-30 aasta vanuste sotsiaalabi saajate, varasema osalemise tööturuprogrammides. Varasem osalemine omakorda viis kiiremale töötusest välja liikumisele, vastav tõenäosus kasvas nädalas 1.3 (mehed) ning 0.4 (naised) protsendipunkti (need arvud käivad 13-20 nädalase töötuse kestuse kohta). Suhteliselt teeb see vastavalt 25 ning 8% tõusu. Maksimumi järel väheneb efekt kiiresti ning muutub negatiivseks (kuigi negatiivsed väärtused ei ole statistiliselt olulised). Mehed kaldusid reformi mõjul liikuma pigem hõivesse, naised aga haridusse. Tulemused ei kinnita mõtet, et kiirem töö saamine on seotud vähestabiilsete töödega. Efekti on ajas kühmu-kujuline mille maksimum jääb 13-21 nädala töötuse juurde. Efekti niisuguse kuju üks võimalik seletus on järgmine: programmides osalemine otsustatakse tavaliselt kohtumisel tööturuameti konsultandiga kuid varakult algavate programmide korral võib otsusele järgnev aeg olla liiga lühike, et enne tööd leida. Kahjuks ei võimalda käesolevad andmed seda hüpoteesi testida. Reformi mõju kahanemine 20 nädala järel võib olla seotud töötute heterogeensusega. Ainult võimekamad suudavad reformi järel kiiremini töö leida.
Toomet, Ott
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 61, 2008
Tehnoloogilised innovatsioonid ja tootlikkus Eestis hilisel üleminekuperioodil: ökonomeetriline analüüs innovatsiooniuuringute andmeid kasutades
Kõrgelt arenenud riikides tugineb majanduskasv suures osas tehnoloogilistele innovatsioonidele. Kuigi Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekuriikides on majanduskasvu allikad olnud mõnevõrra erinevad tulenevalt nende suuremast distantsist tehnoloogilise rajajoone suhtes ja esialgsest kapitali akumulatsioonist, on majanduskasvu jätkamiseks ja Lääne-Euroopa riikidega konvergeerumiseks innovatsioonide kasvav panus majanduskasvu paratamatu. Majandusteadlaste seas on täheldatav kasvav huvi innovatsioonide ja tootlikkuse vahelise seoses modelleerimiseks arenevate ja üleminekuriikide andmeid kasutades. Selle põhjuseks on muuseas nende riikide soov ülesse ehitada teadmistel-põhinevaid majandusi ja oluliselt suurendada ärisektoris tehtava uurimis- ja arendustöö mahtu. Käesolevas artiklis kasutatakse innovatsioonide ja tootlikkuse vahelise seose uurimiseks Eestis läbi viidud Euroopa Liidu innovatsiooniuuringute (Community Innovation Survey - CIS) andmeid aastatest 1998-2000 (CIS3) ja 2002-2004 (CIS4). Innovatsiooniuuringute andmeid kombineeritakse Eesti Äriregistri andmetega ettevõtete finantsnäitajate kohta. Sellise andmestiku kasutamine võimaldab uurida innovatsioonide ja tootlikkuse vahelise seose varieerumist ajas üle erinevate majandusarengu perioodide, samuti erinevatel ajahetkedel peale innovatsioonide teostamist. Analüüsiks kasutatakse struktuurset mudelit, mis koosneb innovatsioonikulutuste, innovatiivse tegevuse väljundite (toote- ja protsessiinnovatsioonide) ja tootlikkuse käitumist kirjeldavatest võrranditest. Analüüsi tulemused näitasid, et kui perioodil 1998-2000 oli statistiliselt oluline mõju tootlikkuse tasemele ainult tooteinnovatsioonidel, siis hilisemal perioodil 2002-2004 oli mõju ainult protsessiinnovatsioonidel. Selliseid tulemusi võivad seletada muuseas kahel perioodi Eesti majanduses valitsenud erinevad makroökonoomilised tingimused. Esiteks võisid esimesel perioodil tooteinnovatsioonid olla ettevõtetele vajalikud restruktureerimiseks ja uutele eksporturgudele sisenemiseks Vene kriisiga kaasnenud traditsiooniliste eksportturgude kaotuse tõttu. Teisel perioodil võis protsessiinnovatsioonide suhteliselt suurem tähtsus tuleneda kasvavatest tööjõukuludest tingitud vajadusest tootmiskulude alandamiseks; samuti võisid protsessiinnovatsioonid olla vajalikud tootmise suurendamiseks kasvava nõudluse rahuldamiseks kiire majanduskasvu perioodil. Vaadeldes lisaks tootlikkuse tasemetele ka tootlikkuse kasvumäärasid, andis andmete esialgne analüüs mõningast tõendusmaterjali selle kohta, et erinevus innovatiivsete ja mitteinnovatiivsete ettevõtete vahel oli väiksem (ehki positiivne) CIS4 uuringu ajal võrreldes CIS3 uuringu ajaga. See viitab sellele, et kiire majanduskasvu perioodil on võimalik suurendada tootlikkust ilma innovatsioonideta, sest kiire majanduskasvu tingimustes saavad ettevõtted kasutada mastaabisäästu efekti. Samas tootlikkuse kasvu regressioonides ei osutunud ükski tehnoloogilise innovatsiooni muutujatest statistiliselt oluliseks. Organisatsioonilistel innovatsioonidel oli oluline positiivne mõju nii tootlikkuse tasemetele kui kasvumääradele. Lisaks eelnevatele tulemustele leidis kinnitust see, et kõrgemad kulutused innovatiivsele tegevusele suurendavad toote või protsessiinnovatsioonide teostamise tõenäosust ettevõtte tasandil. Teisel perioodil oli nimetatud seos mõnevõrra nõrgem, mis võib olla seotud innovatiivse tegevuse kahaneva piirtulususega, kuna ettevõtete kogukulutused innovatsioonile olid teisel perioodil üle kahe korra suuremad. Samas tuleb tulemuste tõlgendamisel arvestada oluliste mõõtmisvigade olemasoluga innovatsioonikulutustes. Hankijad ja konkurendid osutusid olulisteks informatsiooniallikateks protsessiinnovatsioonide ja kliendid tooteinnovatsioonide teostamisel. Innovatsioonikulutustele võrrandi hindamise tulemused osutasid, et rahvusvahelistele turgudele orienteeritud ettevõtetel on suuremad innovatsioonikulutused. Avaliku sektori poolsete toetuste kasutamine innovatsioonikulutuste rahastamiseks evis positiivset mõju kulutuste üldisele suurusele, mis võiks viidata vahendite suhteliselt efektiivsele kasutamisele Eestis. Rahvusliku innovatsioonisüsteemi funktsioneerimise seisukohalt on antud analüüsi tulemuste juures oluline, kas innovatsioonisüsteemi nö pudelikaelaks on võime tehnoloogiliste innovatsioonidega välja tulla või võime nende abil ettevõtete tegevusedukust suurendada. Tundub, et mõlemad probleemid on mingil määral Eestis olemas. Innovatsioonikulutuste tootlikkus langes teisel perioodil, mõlemal vaadeldud perioodil omas ainult ühte tüüpi tehnoloogiline innovatsioon positiivset mõju tootlikkusele ja innovatiivsete ning mitteinnovatiivsete ettevõtete tootlikkuse kasvumäärade erinevused vähenesid kiire majanduskasvu perioodil. Edasises analüüsis pakuks huvi vaadata innovatsioonide ja tootlikkuse seost eraldi sise- ja välisturule orienteeritud ettevõtetes, nimelt kiire majanduskasvu tingimustes paranes eriti just siseturule orienteeritud ettevõtete tegevusedukus samas kui eksportivad ettevõtted on sattunud aina enam raskustesse seoses kasvavate tööjõukuludega.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 60, 2007
Valitud Euroopa Liidu riikide ja nende NUTS 3 tasandi regioonide tulutasemete konvergentsi ökonomeetriline analüüs
Riikide ja regioonide vaheline tulutasemete konvergents on olnud viimaste kümnendite jooksul majandusteadlaste seas kõrgendatud huvi allikas. Teema aktuaalsusest annab tunnistust fakt, et ebavõrdsuse vähendamine kuulub Euroopa Liidu regionaalpoliitika olulisemate prioriteetide hulka. Informatsioon konvergentsiprotsesside kohta on tähtis otstarbekate poliitikate kujundamisel ja vajalike institutsionaalsete muudatuste läbiviimisel saavutamaks tasakaalustatud ning jätkusuutlikku majandusarengut. Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli hinnata tulutasemete konvergentsi nn idalaienemisele eelneval perioodil (1995–2002) nii Euroopa Liidus tervikuna, kui ka eraldi vanade (EL15) ja uute liikmesriikide (ULR) riikide rühmas. Eesmärgi saavutamiseks vaadeldi mitmeid konvergentsi teoreetilisi käsitlusi, tehti kokkuvõte varasematest empiirilistest tulemustest ning analüüsiti alternatiivseid konvergentsi hüpoteese ja testimismetoodikaid. Lõpuks anti ülevaade ruumiökonomeetria meetoditest ning kasutati neid empiirilises konvergentsianalüüsis. Konvergentsi võib defineerida kui ühtlustumist vaadeldavate objektide või nähtuste omaduste vahel. Tulutasemete regionaalne konvergents tähendab seega erinevate regioonide tulutasemete (per capita SKP tasemete) ühtlustumist. Teoreetilise külje pealt kerkivad konvergentsianalüüsides esile kaks konkureerivat teooriat: neoklassikaline kasvuteooria ja endogeense kasvu teooria. Esimene neist on oluliseks tagapõhjaks nn konvergentsi optimismile ja teine pessimismile. Olulisi aspekte konvergentsi kohta pakuvad ka Uus Majandusgeograafia ning integratsiooniteooria. Tihtipeale on mööda vaadatud institutsionaalse kasvuteooria seisukohtadest, ilma milleta aga – vähemalt selle teooria poolehoidjate arvates – on adekvaatne konvergentsianalüüs mõeldamatu. Kindlat vastust konvergentsiprotsessi suuna kohta majandusteooria seega anda ei suuda, selge on vaid majanduskasvu ja majandusarengu konvergentsiprotsesside mõjutegurite paljusus ja mitmekesisus. Regionaalse tulutasemete konvergentsi empiiriliste analüüside populaarsus on hüppeliselt kasvanud alates 1990. aastatest. Tavaliselt on neis keskendutud absoluutse ja/või tingimusliku konvergentsi hüpoteesi testimisele, harvem uuritud klubikonvergentsi võimalust. Absoluutse konvergentsi hüpoteesi korral SKP tasemed inimese kohta eri riikides (regioonides) ühtlustuvad pikal perioodil omavahel, olenemata esialgsetest tingimustest. Tingimusliku konvergentsi hüpoteesi järgi on konvergentsi esinemiseks vaja ka sarnaseid struktuurseid parameetreid (nagu tehnoloogia, valitsuse poliitika, haridustase jms), esialgsed tingimused ei mängi aga endiselt rolli. Klubikonvergentsi hüpoteesi korral seevastu konvergeeruvad omavahel vaid sarnaste lähtetingimustega regioonid (või riigid), moodustades seeläbi nn konvergentsiklubisid. Empiiriliselt on erinevusi tingimusliku ja klubikonvergentsi vahel keeruline testida. Traditsioonilised metoodikad konvergentsi testimiseks on beeta (β) – ja sigma (σ)–konvergentsi analüüsid. β-konvergents tähistab olukorda, kus vaesemad riigid või regioonid kasvavad kiiremini kui rikkamad ning väljendub negatiivse seosega tulude kasvumäära ja lähtetaseme vahel. σ-konvergentsiga on tegu, kui riikide või regioonide vahelised tuluerinevused ajas vähenevad. Seda väljendatakse vaadeldavate majanduste vahelise tulujaotuse dispersiooni vähenemisega uuritaval perioodil. Enamasti on regionaalse tulutasemete konvergentsi analüüsides jõutud ühtlustumist toetava tulemuseni, ehkki samas on leitud, et per capita SKP erinevuste dünaamika võib olla väga erinev olenevalt vaadeldavast ajaperioodist ning uuritavast majanduste rühmast. Vastuolulisi tulemusi on saadud ka riikide vahelise ja riigisisese konvergentsi analüüsides. Üheks väheseks üldiseks järelduseks neist tundub olevat konvergentsi toimumine vaid üksikute riikiderühmade korral mitte aga kogu maailma riikide vahel. Paraku käsitletakse enamuses empiirilistest analüüsidest vaadeldavaid majandusi kui “isoleeritud saari” ignoreerides võimalikke ruumilisi mõjusid. Reaalsuses esinevad aga erinevate regioonide vahel vastastikused mõjud ning nende eiramine regressioonimudelis võib viia väärate tulemuste ning järeldusteni. Enamasti erinevate vaatluste omavaheline mõju väheneb vahemaa kasvades. Ruumiliste mõjude all mõistetakse eelkõige ruumilist sõltuvust (ruumilist autokorrelatsiooni) ja ruumilist heterogeensust. Ruumiline autokorrelatsioon tähendab, et vaatluse väärtus mingis ruumipunktis sõltub teiste vaatluste väärtustest teistes ruumipunktides. Enamasti, nagu ka käesolevas uurimuses, on tegu positiivse autokorrelatsiooniga, mille korral sarnased vaatluste tulemused langevad kokku sarnase geograafilise asukohaga. Ruumiline heterogeensus tähendab, et majanduslikud seosed ei ole ruumis stabiilsed. Ruumiliste mõjude olemasolu testimiseks regressioonimudelis on populaarseimateks vahenditeks Moran’i I ning Lagrange Multiplier testid. Ruumiliste mõjude eksisteerimise korral tuleb neid regressioonianalüüsis arvesse võtta spetsiaalseid mudeleid ning nende hindamiseks sobivaid meetodeid kasutades. Käesolevas töös sai kinnitust paljudest varasemates uurimustest leitud asjaolu, et traditsiooniline kasvu-lähtetaseme regressioon ei ole sobiv regionaalse tulutasemete konvergentsi analüüsiks. Euroopa Liidu regioonide per capita SKP tasemete vahel esineb oluline ruumiline sõltuvus, mille arvesse võtmiseks on koostatud ruumilise vea ja ruumilise lükkega mudelid. Empiirilisest analüüsist selgus, et absoluutne tulutasemete konvergents regionaalsel tasandil on vaadeldud riikide rühmades toimunud. Tingimusliku konvergentsi hüpotees leiab kinnitust aga vaid EL15 riikide puhul, uutes liikmesriikides on analüüsitaval perioodil regionaalsed tuluerinevused suurenenud. Kuna absoluutse konvergentsi hüpotees leidis kinnitust, tingimusliku konvergentsi hüpotees enamikul juhtudel aga mitte, siis võib järeldada, et konvergents on toimunud küll riikide vahel, kuid mitte regioonide vahel riikide siseselt. Kiire majanduskasvuga on reeglina kaasnenud regionaalsete tuluerisuste suurenemine. Eelkõige toimub areng suurlinnade ümber olevates regioonides; ülekandeefektid (spillover) vaesematesse piirkondadesse küll toimuvad, kuid aeglaselt. Läbiviidud analüüsi tulemused kinnitavad regionaalpoliitika jätkuvat olulisust Euroopa Liidu liikmesriikide ja regioonide majandusarengu toetamisel. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata liikmesriikide sisesele ebavõrdsuse põhjuste ja võimalike tagajärgede analüüsimisele. Regionaalpoliitiliste meetmega tuleb eelkõige toetada vaesemaid piirkondi, kuid samas tuleb luua tingimusi ka rikkamate piirkondade kiire arengu toetamiseks ning seda eeldusel, et ülekandeefektide (spillover) kaudu saavad rikkamate piirkondade edust osa ka mahajäänumad piirkonnad. Rõhuasetus peab olema tingimuste loomisel selleks, et vaesemad regioonid suudaksid efektiivselt kasutusele võtta rikkamates regioonides loodud innovatsioone ning seeläbi pikaajalises perspektiivis regionaalne ebavõrdsus väheneks. Uurimistöö järgnevates etappides on kavas tingimusliku konvergentsi hüpoteeside testimisel lisaks riikide efekte iseloomustavatele fiktiivsetele muutujatele arvesse võtta ka mitmeid muid regionaalset tulutaset mõjutavaid tegureid, nagu tööhõive, tehnoloogiline tase, inimkapital jms.
Paas, Tiiu; Kuusk, Andres; Schlitte, Friso; Võrk, Andres
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 59, 2007
Doktorikraadiga töötajate vajaduse hindamine akadeemilises sektoris tööandjate küsitluse abil Käesoleva artikli eesmärgiks on hinnata vajadust uute teadusdoktorite järele Eesti akadeemilises sektoris järgneva viie aasta jooksul kasutades selleks akadeemiliste tööandjate (ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, uurimisasutuste) seas läbi viidud küsitluse tulemusi. Kõigis riikides moodustavad doktorikraadiga töötajad üsna väikese segmendi tööturust (arenenud riikides kuni 1–3% kogu tööjõust), samas on nad kriitilise tähtsusega sisend hariduses ning teadus- ja arendustegevuses, viimase osas tänapäeval aina kasvaval määral lisaks akadeemilisele sektorile ka avalikus ja erasektoris. Käesoleva uurimuse tähtsus on kolmesugune. Esiteks, töös hinnatakse võimalust doktorite vajaduse prognoosimiseks läbi tööandjate küsitlemise. Teiseks, autoritele teadaolevalt on olemasolevad uurimused tehtud eranditult kõrgelt arenenud riikide kohta ning on vähe infot teadusdoktorite tööturust üleminekumaades ja keskmise ning madala sissetulekutasemega riikides. Kolmandaks, käesoleva uurimus aitab hinnata, kas Eesti rahvuslikes poliitikadokumentides, nagu Teadmistepõhine Eesti 2007–2013, sätestatud eesmärgid doktorikraadi kaitsmiste arvu kohta (300 kaitsmist aastas) on vastavuses akadeemilise sektori tegeliku vajadusega. Käesoleva artikli aluseks olev uuring viidi läbi 2006. aastal ankeetküsitluse vormis, millele vajadusel järgnes intervjuu. Vastajateks olid asutuste või nende allüksuste (teaduskondade, osakondade, instituutide) juhid. Kokku küsitleti 115 asutust või nende allüksust, kus töötas kokku umbes 77 % kõigist Eesti kõrgkoolides ja teadus-arendusasutustes hõivatud doktoritest. Kuigi igast asutusest küsitleti ainult ühte inimest, oli paljudel juhtudel tegemist asutuse juhtkonnas arutelude tulemusena kujunenud kollektiivse arvamusega. Sarnaselt varasemate uuringutega on autorid eristanud asendusnõudlust ja kasvunõudlust. Neist esimene sisaldab uute doktorite vajadust, mis on seotud praeguste doktorite asendamisega tulenevalt viimaste pensionilejäämistest, surmadest ja neto liikumistest akadeemilise ja mitteakadeemilise sektori vahel. Kasvunõudlus on võrdne hõivatud doktorite koguarvu muutumisega. Uuringu tulemused näitasid, et akadeemilised institutsioonid eelistaksid palgata suhteliselt suures mahus uusi doktoreid, koguvajadus seniste asendamiseks ja töötajate arvu suurendamiseks moodustas peaaegu 100% praegusest doktorikraadiga õppejõudude ja teadustöötajate koguarvust. Eesti puhul osutus asendusnõudlus väga kõrgeks, seda põhjustab eelkõige doktorikraadiga töötajate ebasoodsast vanuselisest struktuurist (kõrgest keskmisest vanusest) tingitud prognoositavalt kõrge pensionile jäämine lähiaastatel. Sellele vaatamata moodustab kasvunõudlus võrreldes varasemate teistes riikides tehtud uuringutega märkimisväärselt kõrge protsendi, ligikaudu 50%, uute doktorite kogunõudlusest. Doktorite puudusele viitab ka vakantsete ametikohtade suur arv (need moodustasid ligikaudu viiendiku küsitluse hetkel hõivatud doktoritest) ja see, et reaalne konkurss doktorikraadi nõudvate ametikohtade täitmisel toimub ainult umbes 15 % juhtudel. Vastanud leidsid samuti, et doktorite osakaal kogu akadeemilisest tööjõust peaks kasvama praeguselt 45% tasemelt umbes 60–70 protsendini. Valdkonniti ei olnud erinevused väga suured, vajadus oli suhteliselt mõnevõrra suurem sotsiaalteadustes ja väiksem meditsiinis. Riikliku koolitustellimuse viimase aja mõningane kallutatus reaal- ja tehnikateaduste poole tundub samas põhjendatud lähtudes nõudluse ja doktoriõppe lõpetanute valdkondlikust struktuurist. Võrreldes avalike ülikoolidega ja uurimisasutustega, raporteerisid eriti suurest täiendavast vajadusest doktorite järele just eraomanduses asutused ja rakenduskõrgkoolid; nende optimistlikud tulevikuootused ei pruugi olla realistlikud, samas see ei mõjuta oluliselt doktorite koguvajadust. Kokkuvõttes doktorite kogunõudlus moodustab akadeemilises sektoris järgmise 5 aasta jooksul umbes 1100 kuni 1360 inimest (olenevalt sellest, kas vastajad arvestasid palkamisel esinevate rahaliste piirangutega). See number vastab 220 kuni 270 doktorikraadi kaitsmisele aastas. Tegelik doktorikraadi kaitsmiste arv 2005. aastal oli 131. Koguvajadus doktorite järele Eestis on mõnevõrra suurem, kuivõrd teadusdoktoreid on vaja ka avalikus sektoris (ministeeriumid, riigiametid) ja ettevõtlussektoris (uurimis- ja arendustegevusega tegelevad ettevõtted). Kuna aga kahe viimase sektori sektori osakaal kogunõudluses ei saa olla väga suur, siis võib meie hinnangul aastane doktorite koguvajadus olla üsna lähedane Haridus ja Teadusministeeriumi poolt eksperthinnanguna esitatud 300le kaitsmisele aastas. Nii suur doktorikraadiga töötajate arvu kasv akadeemilises sektoris eeldab meie arvates olulist kasvu teaduse rahastamises, mida enamik vastanutest ei uskunud vaatamata sellele, et seda nähakse ette riiklikes teadus- ja arendustegevuse dokumentides. Üldiselt vastanud nägid probleemi doktorite puudumises, mitte ebapiisavas hariduse ja teaduse rahastamises. Akadeemilist tööturgu nähakse küllaltki Eesti-keskselt, lahendusena doktorite vähesusele üldiselt ei nähta võimalust inimesi välismaalt sisse tuua. Meie tulemuste majanduspoliitiliseks järelduseks on, et kavandatav doktoriõppe mahu ja doktoriprogrammide lõpetanute arvu kasv peaks olema vastavuses muude arengutega haridus ning teadus- ja arendustegevuse poliitikas. Käesoleva töö jätkuna on valmimas uuringud doktorite vajadusest Eesti avalikus sektoris ning ettevõtlussektoris.
Masso, Jaan; Eamets, Raul; Kanep, Hanna
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 58, 2007
Mõjutades kliendi lojaalsust: kas erinevatel teguritel on erinevatel lojaalsustasemetel erinev mõju? Kliendilojaalsus on viimastel aastatel muutunud väga aktuaalseks teemaks, kuna tänu konkurentsi globaliseerumisele, turgude küllastumisele, infotehnoloogia arengule ja seoses sellega klientide teadlikkuse suurenemisele on tekkinud situatsioon, kus pikaajalist edu ei taga enam toote parameetrite ja hinna optimeerimine vaid võtmepositsioonile on asetunud pikaajaline suhe kliendiga. Uuringud on näidanud, et uue kliendi saamise kulud on olemasoleva kliendi säilitamise kuludega võrreldes ca 5 korda suuremad. Vastavalt erinevatele käsitlustele, mis eristavad käitumuslikku ja emotsionaalset lojaalsust, eristati käesolevas töös järgmisi lojaalsusel baseeruvaid kliendisegmente: Emotsionaalselt lojaalsed – kliendid, kes kasutavad hetkel ainult kindla operaatori teenuseid ja kes lubavad seda ka tulevikus tegema. Samuti on nad nõus kindlasti soovitama seda operaatorit ka teistele. Käitumuslikult lojaalsed – kliendid, kes kasutavad hetkel ainult kindla operaatori teenuseid ja kes lubavad seda ka tulevikus teha. Samas ei ole nad nõus soovitama seda operaatorit teistele (inertselt või funktsionaalselt lojaalsed). Kahtlejad – kliendid, kes hetkel kasutavad ainult kindla operaatori teenuseid, kuid ei tea, mida nad teevad tulevikus. Osakaalu vähendajad – kliendid, kes kasutavad hetkel kindla operaatori teenuseid kuid lubavad tulevikus hakata kasutama ka teiste operaatorite teenuseid, samuti kliendid, kes juba kasutavad kindla operaatori kõrval teisi pakkujaid. Lahkujad – kliendid, kes lubavad tulevikus loobuda kindla operaatori teenustest. Nimetatud kliendisegmentide peal uuriti nelja teguri – rahulolu, usaldusväärsuse, suhte olulisuse ja kuvandi – mõju lojaalsusele. Andmed pärinesid Elioni kliendirahulolu uuringust ja andmete analüüsiks kasutatud LOGIT meetodit. Tulemused näitasid, et erinevatel tasemetel mõjutavad lojaalsust erinevad tegurid. Rahulolu ja suhte olulisus on peamised tegurid, mis tagavad, et klient ei muutuks lahkujaks. Usaldusväärsus on oluline käitumuslikult lojaalsetele klientidele – kuni kõik on korras, ei mõtle nad alternatiividele. Käitumuslikult lojaalsete klientide muutmisel emotsionaalselt lojaalseks on oluliseks mõjuteguriks kuvand. Teatavad piirangud tulemuste tõlgendamisele seab andmete kogumiseks olnud küsimustik. Seetõttu on teema edasiarendamiseks vaja eelkõige luua usaldusväärsed küsimustikud.
Kuusik, Andres
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 57, 2007
Tööjõu mitterahaline kompenseerimised rassilised erinevused mustade ja valgete palgaerinevuste põhjusena USA-s Mustade ja valgete palkade erinevusi on USA-s põhjalikult uuritud, kuid senise analüüsi tulemusena ei ole suudetud täielikult selgitada, miks mustade palgad on madalamad. Ka siis, kui arvestada erinevusi haridustasemes ning perekonna ja tööga seonduvates tegurites, on mustade palgad ikkagi madalamad. Selle nähtuse võimalike põhjustena on väljatoodud palkasid mõjutavate mittejälgitavate tegurite (näit. hariduse kvaliteet) erinevaid väärtuseid mustadel ja valgetel ning diskrimineerimist tööturul. Käesolevas artiklis pakutakse välja alternatiivne põhjendus mustade ja valgete palgaerinevustele – erinevused tööjõu mitterahalises kompenseerimises. Töötajad ei saa oma töö eest kompensatsiooni mitte ainult rahalises vormis, kuid varasmates etniliste palgaerinevuste uuringutes seda ei ole arvestatud. Samas on võimalik, et kui mustad saavad mitterahalist kompensatsiooni rohkem kui valged, siis kogu töötamise eest saadavas kompensatsioonis rassilisi erinevusi ei ole ning palgaerinevuste põhjuseks on erinevused tööjõu kompenseerimises. Artikli eesmärgiks on hinnata mustade ja valgete palga ja tööjõu mitterahalise kompenseerimise erinevusi USA andmetel. Selleks kasutatakse Rahvusliku Noorsoo Longituuduuringu (National Longitudinal Survey of Youth) 2004 a. andmeid. Nimetatud andmed sisaldavad infot üheksa erineva tööjõu mitterahalise kompenseerimise vormi kohta. Analüüsis kasutatakse piiritletakse valim meestega ja rakendatakse Oaxaca dekomponeerimismeetodit. Analüüsi tulemused näitavad, et mustade palgad on keskmiselt 39% madalamad kui valgetel, kuid kui arvestada erinevusi jälgitavates tunnustes, siis on selgitamata palgaerinevuseks 8%. Kõige enam põhjustavad palgaerinevust mustade madalam haridustase ja madalam võimekus (mõõdetuna Sõjaväe Kvalifikatsioonitestiga (Armed Forces Qualification Test)). Kui kirjeldavaid muutujaid arvesse mitte võtta, siis on mitterahalise kompensatsiooni kättesaadavus suurem valgetel, kui aga neid arvestada, siis on olukord vastupidine. Nimetatud tulemus viitab asjaolule, et muudel võrdsetel tingimusel on valgetel kõrgemad palgad, kuid nad saavad vähem mitterahalist kompensatsiooni. Seega, kui analüüsida ainult mustade ja valgete palkade erinevusi, siis saadavad tulemused ülehindavad erinevust kogu tööjõu eest saadavas kompensatsioonis. Eraldi uuritakse juhtivtöötajaid ja võrreldakse neid ülejäänutega. Tulemus, et mustad juhtivtöötajad saavad rohkem mitterahalist kompensatsiooni võrreldes valgete juhtivtöötajatega viitab asjaolule, et mustad võivad väärtustada mitterahalist kompensatsiooni rohkem kui valged.
Leping, Kristjan-Olari
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 56, 2007
Sotsiaalkapitali mõjurid indiviidi tasandil Euroopas: erinevused riigigruppide vahel Viimasel kümnendil on sotsiaalkapital leidnud aktiivset käsitlemist arengufaktorina nii indiviidi- kui ka riigi tasandil. Samuti on varasem uurimistöö näidanud, et sotsiaalkapital võib nii indiviiditi kui riigiti märkimisväärselt erineda. Nende erinevuste mõistmiseks on vajalik mõista sotsiaalkapitali koostist ja allikaid. Kahjuks on sotsiaalkapitali mõjureid seni empiiriliselt vähe uuritud. Käesoleva artikli eesmärgiks on selgitada erinevate faktorite mõju sotsiaalkapitalile Euroopas indiviiditasandil ning uurida, kas selles osas on erinevusi vanade lääne demokraatiate ja siirderiikide vahel. Kasutatakse Maailma Väärtushinnangute Uuringu andmeid 31 Euroopa riigi (neist 16 siirderiigid) kohta. Artikli uudsus seisneb järgmistes aspektides. Esiteks pole enamus varasemaid uuringuid pööranud tähelepanu siirderiikide ja nn mittesiirderiikide erinevustele. Teiseks hõlmab käesolev uurimus rohkem võimalikke mõjureid kui varasemad uuringud: vanus, sugu, perekonnaseis, laste arv, elukohaks oleva asula suurus, haridus, hõive staatus, sissetulek ja religioossus. Lisaks, kui varasemad uurimused on tihti piirdunud väiksema hulga sotsiaalkapitali dimensioonidega, vaadeldakse käesolevas artiklis viit dimensiooni: formaalsed ja informaalsed võrgustikud, üldine ja institutsionaalne usaldus ning normid. Sotsiaalkapitali mõõtmiseks kasutatakse avastaval faktoranalüüsil tuginevat kinnitavat faktoranalüüsi. Nii mõõtmismudel kui ka struktuurne mudel on hinnatud kõigi 31 riigi jaoks eraldi. Et riigiti on vastanute arv erinev, siis on leitud mõjusid kirjeldavate regressioonikoefitsientide keskmised esmalt siirderiikide ja mittesiirderiikide jaoks. Seejärel on kõik mõjukoefitsiendid salvestatud muutujana kõigi 31 riigi jaoks. Saadud muutujate alusel on läbi viidud klasteranalüüs kontrollimaks, kas klasteranalüüs kinnitab riikide jaotust siirde- ja mittesiirderiikideks. Klasteranalüüsi tulemusena saadi kolm klastrit: esimesse klastrisse koondusid põhjapoolsed mittesiirderiigid, teise lõunapoolsed mittesiirderiigid ja läänepoolsed siirderiigid, kolmandasse idapoolsed siirderiigid. Tulemused näitavad, et sotsiaalkapitali allikate analüüsil tuleb kindlasti vaadelda sotsiaalkapitali erinevaid dimensioone eraldi − mõjurite mõju erinevatele sotsiaalkapitali erinevatele dimensioonidele on erinev. Samuti võib öelda, et enamus saadud tulemusi on kooskõlas varasemate tulemustega. Võrreldes mõjusid sotsiaalkapitali dimensiooniti selgus, et üldine usaldus on kõige vähem mõjutatud vaatlusaluste mõjurite poolt. Samuti on kõik kognitiivsed dimensioonid (üldine ja institutsionaalne usaldus ja normid) mõjutatud vähemate mõjurite poolt kui strukturaalsed dimensioonid (formaalsed ja informaalsed võrgustikud). Mõjude erinevused riigigrupiti on kõige suuremad formaalsete võrgustike puhul. Mõjurite kaupa vaadeldes võib välja tuua, et kõige rohkem mõjutavad sotsiaalkapitali vanus, haridus ja religioossus, samuti sisse-tulek ja sugu. Siirderiikide ja mittesiirderiikide erinevuste osas olid tulemused erinevad varasemast vastavasisulisest uurimusest − ilmnes, et nimetatud riigigruppide vahel on erinevused olemas. Siiski seisnevad erinevused pigem mõju suuruses ja selle eksisteerimises, aga mitte selle mõju märgis. Lisaks näitas klasteranalüüs, et nii siirde- kui ka mittesiirderiikide puhul saab eristada veel nn alamgruppe: siirderiikide puhul ida- ja läänepoolsed, mittesiirderiikide puhul põhja- ja lõunapoolsed. Käesolevat uurimust on võimalik täiendada ja edasi arendada, kui andmed saavad kättesaadavaks enamate Euroopa riikide kohta. Samuti võib pakkuda huvi kaasata analüüsi nii sotsiaalkapitali dimensioonide kui selle mõjurite omavahelised mõjud. Lisaks võib oletada, et mõjud võivad erineda sõltuvalt sotsiaalkapitali tasemest. Kasutada võib ka ajalist nihet. Lõpuks võib lisaks mikromõjuritele analüüsi kaasata ka makromõjurid. Vaatamata toodud arenguvõimalustele näitab käesolev uurimus, et sotsiaalkapitali allikad on märkimisväärselt erinevad siirde- ja mittesiirderiikides ning erinevusi saab välja tuua ka nende riigigruppide sees.
Kaasa, Anneli; Parts, Eve
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 55, 2007
Sotsiaalkapital ja institutsionaalne kvaliteet innovatsiooni mõjuritena Euroopas Käesolev artikkel analüüsib sotsiaalkapitali ja institutsionaalse kvaliteedi seoseid innovatsiooni ja innovatsioonide ärakasutamisega. Esmalt antakse ülevaade teoreetilisest taustast ja senistest uurimustest, mis puudutavad erinevate sotsiaalkapitali dimensioonide ja institutsionaalse kvaliteedi mõju innovatsioonile. Traditsiooniliste mõjuritena on kaasatud ka uurimis- ja arendustegevus ning inimkapital. Varasemad uurimused on – peamiselt andmete puudumise tõttu – kasutanud peamiselt patentimisaktiivsuse andmeid. Käesolev töö täiendab neid uurimusi analüüsides küll väiksemat valimit, kuid hõlmates ka teisi innovatsioone kirjeldavaid näitajaid: lisaks tooteinnovatsioonidele ka protsessiinnovatsioonid ja mitte-tehnoloogilised innovatsioonid, samuti innovatsioonide ärakasutamist kirjeldavad näitajad. Tulenevalt väikesest valimist (29 Euroopa riiki) on alternatiivina tavapärastele meetoditele kasutatud klasteranalüüsi. Esmalt klasterdati riigid nii innovatsiooni kui ka selle ärakasutamise lõikes ning ilmnes, et tekkinud mustrid on erinevad – innovatsioonis edukad riigid ei pruugi olla edukad innovatsioonide ärakasutamises. Ilmnes ka, et kõrgem innovatsiooniaktiivsus on seotud ka kõrgema heaolutasemega. Et sotsiaalkapitali näol on tegu mitmedimensioonilise nähtusega ja võib eeldada, et erinevad dimensioonid mõjutavad innovatsioone erinevalt, siis konstrueeriti latentsed muutujad kuue sotsiaalkapitali dimensiooni ja institutsionaalse kvaliteedi kirjeldamiseks ning leiti nende latentsete muutujate keskmised väärtused klastriti. Analüüs näitas, et sotsiaalkapital, eriti selle strukturaalsed aspektid – formaalsed ja informaalsed võrgustikud ning kodanikuosalus – mõjutavad positiivselt innovatsioone ja patentimisaktiivsust. Kognitiivsete aspektide hulgas on üldise ja institutsionaalse usalduse mõju sarnane uurimis- ja arendustegevuse ning inimkapitali mõjuga – täheldada võib küll tugevat positiivset mõju patentimisaktiivsusele, kuid ülejäänud innovatsiooni aspekte mõjutavad need tegurid vähem. Normid käesoleva analüüsi tulemuste kohaselt innovatsioone ei mõjuta. Kokkuvõttes leidis kinnitust oletus, et erinevad sotsiaalkapitali dimensioonid mõjutavad innovatsioone erinevalt. Samuti näitasid tulemused, et usaldus ja normid ühelt poolt ning inimkapital ja uurimis- ja arendustegevus teiselt poolt võivad olla üksteist täiendavateks innovatsiooni mõjuriteks. Innovatsioonide ärakasutamise osas ei olnud tulemused nii selged. Ilmes Putnami-tüüpi võrgustike, kodanikuosaluse ja institutsionaalse usalduse soodne ja Olsoni-tüüpi võrgustike ebasoodne mõju kõrgtehnoloogilisele ekspordile. Samuti võib välja tuua, et initsieeritud innovatsioonide ärakasutamine on positiivselt seotud formaalsete võrgustike ning negatiivselt seotud informaalsete võrgustike ja kodanikuosalusega, imiteerimise ärakasutamise juures kehtivad vastupidised seosed. Institutsionaalse kvaliteedi osas selgus, et kõrge institutsionaalne kvaliteet on seotud kõrge innovatsiooniaktiivsusega, suurema kõrgtehnoloogilise ekspordiga ning edukama imiteerimisega. Ootustega kooskõlas oli tulemus, mis kinnitas uurimis- ja arendustegevuse positiivset mõju nii innovatsioonidele kui ka nende ärakasutamisele. Mõju oli eriti tugev patentimisaktiivsusele ja initsieeritud innovatsioonide ärakasutamisele. Inimkapitali osas selgus, et kõrghariduse ja eluaegse õppe suuremal osakaalul on positiivne mõju patentimisaktiivsusele, kuid need ei mõjuta teisi innovatsiooni aspekte, mida mõjutas kõige rohkem hoopis inseneriõppe lõpetanute osakaal. Seega võib järeldada, et ka inimkapitali erinevad aspektid täiendavad üksteist innovatsiooni faktoritena. Kokkuvõttes võib öelda, et institutsionaalne kvaliteet ja enamus sotsiaalkapitali dimensiooni mõjutavad positiivselt innovatsioone, kuid nende mõju innovatsioonide ärakasutamisele ei ole üheselt välja toodav. Edasises uurimistöös võiks võimaluse avanemise korral hõlmata rohkem vaatlusi ja ka aegridu, keskenduda innovatsioonisüsteemide iseärasustele või alternatiivina kasutada ka juhtumianalüüsi. Kuna ühtede sotsiaalkapitali dimensioonide positiivset mõju innovatsioonile vähendab teiste dimensioonide negatiivne mõju, võib juhtuda, et kui kasutada vaid üht üldist sotsiaalkapitali kirjeldavat indeksit, siis alahindavad tulemused sotsiaalkapitali tegelikku mõju innovatsioonile. Seepärast tuleks edaspidises uurimistöös kindlasti analüüsida erinevate sotsiaalkapitali dimensioonide mõju eraldi.
Kaasa, Anneli; Kaldaru, Helje; Parts, Eve
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 54, 2007
Heterogeensed maksud ja kauplemisaktiivsus dividendideta aktsiatega kauplemise päeva ümbritseval perioodil: Eesti andmete analüüs Maksude heterogeensus toob endaga kaasa selliste kauplemisstrateegiate kasutamise, mis on suunatud maksukohustuse vähendamisele. Üheks selliseks dünaamiliseks strateegiaks on ka nn ex-dividend strateegia, mille puhul investorid, kelle jaoks dividenditulu on kõrgemalt maksustatud võrreldes kapitali kasvutuluga, müüvad oma aktsiad enne dividendideta aktsiatega kauplemise päeva (ingl. ex-dividend date) investorile, kelle jaoks on olukord vastupidine ja mainitud päeval või pärast seda toimub esialgsete positsioonide taastamine. Käesoleva artikli eesmärgiks on kontrollida, kas Eesti aktsiaturul sooritatakse dividendideta aktsiatega kauplemise päeva ümbritseval ajaperioodil tehinguid eesmärgiga vähendada investorite maksukohustust. Eesmärgi saavutamiseks võetakse artiklis vaatluse alla 50 dividendide maksmise juhtumit ajavahemikust 2000–2006. Artikkel vaatleb üksnes käibemahtudes toimuvat ning ei analüüsi hinnamuutusi dividendideta aktsiatega kauplemise päeval. Võttes kokku sellealaste teoreetiliste uurimuste tulemused, saab järeldada, et ex-dividend strateegia kasutamiseks ei piisa sellest et eri liiki tulusid maksustatakse erinevate maksumääradega. Vajalik on ka erineva juriidilise staatusega investorite erinev maksustamine. Eesti tulumaksusüsteemi analüüs tõi välja mitmeid erinevusi erinevate tululiikide ja investorite maksustamises. Asjaolu, et Eesti riik ei maksusta üldjuhul mitteresidendist investorite poolt saadavat kasu väärtpaberite võõrandamisest, kuid maksustab mõningatel juhtudel dividenditulu ning samas ei maksusta teatud juhtudel residendist investorite dividenditulu, kuid maksustab nende poolt realiseeritud kasu väärtpaberite võõrandamisest, loob soodsa pinnase ex-dividend strateegia kasutamiseks. Kuna Eesti börsiettevõtetest on senini maksnud dividende eelkõige likviidsemad põhinimekirjas noteeritud ettevõtted, eksisteerisid teoreetilised võimalused kvaasi-arbitraažiks isegi tehingukulusid arvestades. Kauplemismahtude analüüs näitas statistiliselt olulist tehingumahu tõusu nii päeval enne viimast dividendidega aktsiate kauplemise päeva, viimasel dividendidega aktsiate kauplemise päeval kui ka dividendideta aktsiatega kauplemise päeval ning neljal sellele järgneval päeval. 30% vaatlustest oli kauplemismahu tõus ülisuur: käive ületas tavapärase päevakäibe rohkem kui 50 korda. Samuti oli täheldatav õppimisefekti olemasolu – kui 2000. ja 2001. aastal toimus kauplemismahu oluline tõus üksnes mõne dividende maksva börsiettevõtte puhul, siis hilisematel ajaperioodidel võis seda märgata juba peaaegu kõikidel juhtudel. Enamik tehingutest toimus ilma maakleri vahenduseta, mistõttu tehingukulud olid arvatavalt oluliselt väiksemad kui tavaliselt. Tehingute detailne analüüs näitas, et enne dividendideta aktsiatega kauplemise päeva olid aktsiate müüjateks peamiselt mitteresidendist investorid ja ostjateks residendist investorid (eelkõige juriidilised isikud). Täpselt selliseid lühiajalisi muutusi omanikestruktuuris võiski prognoosida maksuseaduste analüüsi alusel. Seega võib järeldada, et Eestis toimub tõepoolest dividendideta aktsiatega kauplemise päeva ümbritseval ajaperioodil maksukohustuse vähendamisele suunatud kauplemine. See on juba viinud maksuseaduse muudatusteni, mille eesmärgiks on vähendada maksude heterogeensust või tõkestada selle ärakasutamist investorite poolt.
Sander, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 53, 2007
Etnilised grupid üleminekuajal: Põhjendamata palgavahe Eestis 1989-2005 Käesolev analüüs käsitleb etniliste gruppide vahelist põhjendamata palgavahet Eestis ajavahemikus 1989-2005. Me kasutame Eesti tööjõu-uuringutel põhinevat tööealiste meeste valimit ning dekomponeerime palgavahe Oaxaca (1973) tüüpi metodoloogia alusel. Analüüs näitab, et põhjendamata palgavahe etniliste gruppide vahel tekkis Eestis 1990te alguses. Umbes 10 aastat hiljem oli vahe suurenenud ligikaudu 10-15%-ni palgast eestikeelsete töötajate kasuks. Aastatel 2004-2005 on vahe hakanud vähenema. Kõige olulisemad palgavahet põhjustavad tegurid on eestikeelsete töötajate suurem palgavõit Harjumaal töötamisest võrreldes venekeelsetega, ning eestikeelsete töötajate suurem kasu kõrgharidusest. Me näitame, et sissetulekute erinevus Harjumaal – Eesti suurimal geograafiliselt eraldiseisval tööturul – on märgatavalt suurem kui riigis keskmiselt. Me näitame ka, et vanemate ja nooremate töötajate puhul on põhjendamata palgavahe ligikaudu samasugune. Me näitame antud töös, et hulk võimalikke põhjusi ei suuda nii suurt palgavahet seletada. Siia hulka kuuluvad selektsioon, keeleoskus, segregatsioon, haridustee valik, geograafilised effektid ja migratsioon. Kaks kõige tõenäolisemat tegurit näivad olevat sisenemisbarjäärid koos ettevõtte tasandil segregatsiooniga, ning eraldatud sotsiaalsed võrgustikud.
Leping, Kristjan-Olari; Toomet, Ott
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 52, 2007
Väljapoole tehtud otseste välisinvesteeringute mõju päritoluriigi hõivele: madala kulutasemega üleminekumaa juhtum
Otseste välisinvesteeringute mõju investeeringu päritolumaa hõivele ja töökohtadele on küsimus, mis on köitnud uurijate huvi juba vähemalt paarkümmend aastat, samas on kogu vastav teaduskirjandus seni olnud peaaegu täielikult keskendunud rikaste ja kõrge tööjõukulude tasemega riikide investeeringutele suhteliselt vaestesse odava tööjõuga maadesse. Eelnevaid uuringuid on suuresti motiveerinud kartus, et rikaste riikide poolt arenevatesse ja üleminekuriikidesse tehtavad investeeringud asendavad päritoluriigi tootmise ja ekspordi ning viivad seeläbi viimases tööhõive langemiseni. Seevastu käesolevas uuringus analüüsitakse väljamineva välisinvesteeringu mõju kodumaa hõivele Eesti kui keskmise sissetuleku ja madala tööjõukulu tasemega üleminekumaa näitel. Võrreldes kõrge tulutasemega riikidega on välisinvesteeringute tõmbe- ja tõuketegurid Eestis ja teistes üleminekumaades erinevad. Selle riikidegrupi investeeringud on tehtud valdavalt mitte kõrgeltarenenud riikidesse, vaid teistesse kas samasuguse või madalama arengutasemega riikidesse. Niisiis pole investeeringu tegemise motiiviks mitte ligipääsu saavutamine odavale tööjõule, vaid turule pääsemisega seotud tegurid. Seega domineerivad tõenäoliselt horisontaalset tüüpi investeeringud (kodumaal toimuvat majandustegevust kopeeritakse välisriiki), mis omavad positiivset mõju päritoluriigi hõivele. Artiklis kasutatakse analüüsiks Eesti Äriregistri andmebaasi kombineerituna Eesti Panga andmetega Eestis välja investeerinud ettevõtete kohta ajavahemikus 1995?2002. Analüüsi käigus arvutatakse välja lihtsad indikaatorid peale välisinvesteeringu tegemist investeeriva ettevõtte hõive muutumise kohta, uuritakse ettevõtte tasandil hõive suurust mõjutavaid tegureid regressioonianalüüsiga ja analüüsitakse Eestist väljapoole tehtava investeeringu mõju kodumaa hõivele sobitamise tehnikatega (propensity score matching). Viimase lähenemise eesmärgiks on hinnata investeeringu teinud ettevõtete puhul, milline oleks olnud nende hõive muutus ilma investeeringut tegemata, võrreldes neid teiste teatud karakteristikute lõikes sarnaste ettevõtetega. Niisiis, välisinvesteeringu mõju investeeriva ettevõtte hõivele kodumaal peakski näitama erinevus kahe näitaja vahel: investeeriva ettevõtte tegelik hõive muutus peale investeeringut ja hinnanguline hõive muutus olukorras, kus investeeringut ei oleks toimunud. Analüüsi tulemused näitasid, et Eestist väljapoole tehtud investeeringutel on olnud positiivne mõju investeeringu teostanud ettevõtte hõivele Eestis. Mõju on olnud tugevam otseste investorite puhul (s.o. Eesti kapitalile kuuluvatele firmadele, kes on investeerinud välismaale) kui kaudsete investorite puhul (s.o. väliskapitalile kuuluvate firmade puhul, kes on investeerinud välismaale). Selle erinevuse selgituseks on esiteks otseste investorite väiksem investeeringu-eelne suurus. Teiseks, otseste investorite haruettevõtteid teenindatakse Eestist ja kaudsete investorite haruettevõtteid mujalt kui Eestist (näiteks nende emaettevõtete päritoluriigist). Väljapoole tehtud investeeringu positiivne mõju ettevõtte hõivele Eestis on tugevam alates 2000. aastast tehtud investeeringute puhul, mida seletab Eesti makromajanduslikku olukorra paranemine alates 2000. aastast. Teenindussektori ettevõtete puhul on hõive positiivne mõju tugevam kui tööstuses, kuivõrd teeninduses kui mittekaubeldavas sektoris ei saa välisfiliaalis toimuv tootmine asendada tootmist päritoluriigis. Samuti on põhjuseks väljapoole investeerivate teenindusettevõtete väike suurus (peale investeeringu tegemist on osutunud vajalikuks täiendavate töökohtade loomine välisinvesteeringu teenindamiseks). Meie tulemused osundavad sellele, et madala tööjõukulude tasemega siirderiikidest tehtud välisinvesteeringute kogu sisemine loogika erineb kõrge tulutasemega riikide investeeringute omast. Majanduspoliitilise järeldusena saab välja tuua, et vähemalt suhteliselt madala tööjõukulude tasemega riigi puhul pole mingit põhjust kartusteks, et ettevõtete investeeringud välismaale vähendavad töökohti kodus, vastupidi, vähemalt kodumaisele kapitalile kuuluvate firmade korral on suhteliselt tõenäoline küllaltki tugev hõive kasv investeeringu päritolumaal investeeringu teinud ettevõttes. Niisiis peaks ka majanduspoliitika eesmärgiks olema pigem kodumaa ettevõtete välisturule otseste investeeringutega sisenemise toetamine, mitte selle takistamine.
Masso, Jaan; Varblane, Urmas; Vahter, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 51, 2007
Erinevate sotsiaalkapitali dimensioonide mõju innovatsioonile: analüüs regionaalsel tasemel Euroopas
Käesolevas artiklis analüüsitakse sotsiaalkapitali erinevate dimensioonide mõju innovatsioonile, kaasates analüüsi ka uurimis- ja arendustegevuse ning inimkapitali eeldatava mõju innovatsioonile. Sotsiaalkapitali mõju innovatsioonile on viimase kümnendi jooksul pälvinud teaduskirjanduses järjest enam tähelepanu. Siiski on sellealaseid empiirilisi uurimusi veel küllalt vähe. Üheks oluliseks põhjuseks on arvatavasti sotsiaalkapitali mõõtmise keerukus. Esiteks, kuna sotsiaalkapitali kontseptsioon sisaldab palju erinevaid dimensioone, ei ole seda võimalik mõõta vaid ühe näitajaga. Teiseks tuleb sotsiaalkapitali mõõtmiseks läbi viia eraldi uuringuid, mida pole seni sotsiaalkapital mõiste uudsuse tõttu veel kuigi palju tehtud. Käesolevas artiklis kasutatakse andmebaase ESS (European Social Survey) ja Eurostat Regio. Seejuures kasutatakse võrreldes varasemate analoogiliste uurimustega rohkem vaatlusi ja sobivamat ajalist nihet innovatsiooni ja selle mõjurite näitajate vahel. Erinevalt paljudest varasematest, regressioonanalüüsi kasutanud uurimustest, võetakse käesolevas uurimuses tänu struktuurse modelleerimise (structural equation modelling) kasutamisele arvesse ka erinevate innovatsiooni mõjurite omavahelised mõjud. Sotsiaalkapitali mõõtmiseks tuli multikollineaarsuse tõttu kinnitava faktoranalüüsi asemel kasutada peakomponentide meetodit. Selle tulemusena moodustus 20 sotsiaalkapitali näitaja alusel kuus faktorit: üldine usaldus ja võrgustikud, institutsionaalne usaldus, kodanikuosalus, abistamise ja lojaalsusega, aktiivse osalusega ning korralikkusega seostuvad normid. Samuti on peakomponentide meetodil moodustatud innovatsiooni (täpsemalt patenteerimisintensiivsust), uurimis- ja arendustegevust ning inimkapitali kirjeldavad muutujad. Struktuurse mudeli hindamise tulemused kinnitavad esiteks, et sotsiaalkapital mõjutab innovatsiooni, ja teiseks, et sotsiaalkapitali erinevatel dimensioonidel on innovatsioonile erinev mõju. Kodanikuosalus, mis ei ole seni kirjanduses eriti tähelepanu pälvinud, osutus kõige rohkem innovatsiooni, täpsemalt patenteerimisintensiivsust positiivselt mõjutavaks sotsiaalkapitali dimensiooniks. Institutsionaalsel ja üldisel usaldusel ning võrgustikel ilmnes samuti olevat positiivne, kuid nõrgem mõju patenteerimisintensiivsusele. Kooskõlas varasemate uurimuste ja teoreetiliste oletustega ilmnes, et korralikkusega seostuvad normid avaldavad patenteerimisintensiivsusele negatiivset mõju. Teiste norme kirjeldavate faktorite mõju patenteerimisintensiivsusele osutus statistiliselt ebaoluliseks. Lisaks näitasid tulemused, et uurimis- ja arendustegevus avaldab patenteerimisintensiivsusele oodatult tugevat positiivset mõju. Inimkapitali otsene mõju patenteerimisintensiivsusele osutus erinevaks sõltuvalt kasutatud inimkapitali näitajast, kuid kogumõju osutus tugevaks positiivseks mõjuks kõigi inimkapitali näitajate korral. Mainitud erinevused ei mõjutanud tulemusi sotsiaalkapitali mõju osas innovatsioonile. Kuna ühtede sotsiaalkapitali dimensioonide positiivset mõju innovatsioonile vähendab teiste dimensioonide negatiivne mõju, võib juhtuda, et kui kasutada vaid üht üldist sotsiaalkapitali kirjeldavat indeksit, siis alahindavad tulemused sotsiaalkapitali tegelikku mõju innovatsioonile. Seepärast tuleks edaspidises uurimistöös kindlasti analüüsida erinevate sotsiaalkapitali dimensioonide mõju eraldi.
Kaasa, Anneli
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 50, 2007
Suhtevõrgustike roll eesti keemiatööstusettevõtete rahvusvahelistumisel
Keskkond, milles ettevõtted tegutsevad, on konkurentsitihe nii kodumaal kui ka välisriikides. Seetõttu on ettevõtetel üha tugevam surve toota kvaliteetseid, innovaatilisi ja tarbijaid rahuldavaid tooteid ning teenuseid. Nende pakkumiseks vajatakse usaldusväärseid partnereid, kes aitaksid tarbijate vajadusi ja soove rahuldada. Kuna Eesti on väike ja tarbijate hulk ning ostuvõime paljudel juhtudel suhteliselt piiratud, siis on Eesti ettevõtete jaoks välisturgude otsimine väga aktuaalne. Ettevõtte kasvades ja arenedes püütakse leida uusi turgusid teistest riikidest. Ettevõtete rahvusvahelistumisel on usaldusväärsed partnerid aga eriti olulised selleks, et maksimeerida ettevõtte edu ning vältida ebaõnnestumist. Antud artikli eesmärgiks on tuua välja suhtevõrgustike roll Eesti väikese ja keskmise suurusega keemiatööstusettevõtete rahvusvahelistumisel. Rahvusvahelistumise all käsitletakse antud juhul nö. väljapoole suunatud rahvusvahelistumist ehk ettevõtte suundumist välisturgudele. Suhtevõrgustiku rolli määratlemiseks ettevõtete rahvusvahelistumisel kasutatakse käesolevas artiklis juhtumianalüüsi, mis viiakse läbi seitsme Eesti keemiatööstusettevõtte esindajatega tehtud intervjuude põhjal. Pärast ettevõtete analüüsi võib öelda, et suhtevõrgustike roll Eesti väikese ja keskmise suurusega keemiatööstusettevõtete rahvusvahelistumisel on oluline. Samas tuleb tõdeda, et enda initsiatiivil kasutatakse suhtevõrgustikust tulenevaid võimalusi edukamaks rahvusvahelistumiseks veel suhteliselt tagasihoidlikult. Ettevõtete jaoks on oluline suhtevõrgustikust tulev informatsioon välisturgude kohta. Seejuures saadakse rohkem ja detailsemat informatsiooni ettevõtte klientidelt konkreetsel välisturul. Teised suhtevõrgustiku liikmed annavad pigem üldisemat teavet välisturu kohta. Kuigi ettevõtted suunduvad välisturgudele üldjuhul enda initsiatiivil ja tihti luuakse uuel turul ka uus suhtevõrgustik, siis on olemasoleva suhtevõrgustiku toetus seal tegutsemiseks siiski oluline. Ettevõtted arendavad ja kujundavad teadlikult oma suhtevõrgustikku välisturule sisenemiseks. Uurimusest selgus, et suhtevõrgustikus domineerival positsioonil olevad liikmed pigem takistavad ettevõtte välisturule suundumist ja sealset tegevust. Piirangud tulevad eelkõige emaettevõtte poolt seatud poliitikast ja ka konkurentide aktiivsest tegevusest välisturul. Samas on rahvusvahelistel kontsernidel, kuhu mõningad ettevõtted kuuluvad, oluline roll nende ettevõtete jaoks kasuliku ja vajaliku teabe edastamisel.
Seppo, Marge
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 49, 2007
Miks indiviidid hoiavad kõrvale üksikisiku- ja sotsiaalmaksust Eestis? Maksudest kõrvale hoidmise ulatus ja jagunemine erinevate maksumaksjate lõikes mõjutab maksusüsteemi efektiivsust ja maksukoormuse jagunemist. Täpsem teadmine sellest, kes maksudest kõrvale hoiavad, võimaldab hinnata erinevate maksude mõju ja annab vajalikku taustinformatsiooni maksude kavandamisel ja reformimisel, auditeerimisel ning trahvide kehtestamisel. Käesolevas artiklis kasutatakse kolme erinevat individuaalkirjetega andmebaasi, leidmaks tegureid, mis iseloomustavad üksikisiku- ja sotsiaalmaksust kõrvale hoidmist Eestis. Maksudest kõrvale hoidmist on üleminekuriikide andmete põhjal vähe uuritud. Peamiseks takistuseks sellelaadsetes uuringutes on andmete puudumine või nende madal usaldusväärsus. Selle probleemi leevendamiseks kasutataksegi käesolevas artiklis kolme erinevat andmebaasi ning kõrvutatakse saadud tulemusi. Eesti Konjunktuuriinstituudi (2004), Maksuameti (2002) ja Eesti Statistika tööjõu-uuringu (2004) individuaalkirjetega andmebaaside põhjal kasutatakse logistilisi mudelid ning hinnatakse erinevate karakteristikute mõju maksudest kõrvale hoidmise tõenäosusele (marginaalsed efektid). Kasutatud andmebaasid on koostamispõhimõtete ja maksudest kõrvalehoidmist iseloomustavate muutujate osas erinevad. Konjunktuuriinstituudi isikküsitlus sisaldab infot ümbrikupalkade saamise, Eesti Statistika tööjõu-uuringu isikküsitlus deklareerimata töö kohta ning erinevalt eelmisest kahest üldkogumile mittelaienevad Maksuameti registri andmed auditeerimise tulemusi. Vaatamata erinevustele annavad nende kolme andmebaasi põhjal tehtud arvutused sarnased tulemused. Uuringu kohaselt on Eestis üksikisiku- ja sotsiaalmaksust kõrvale hoidmine enam levinud väikestes ettevõtetes ning ehitus- ja põllumajandussektoris. Indiviidide karakteristikute lõikes hoiavad maksudest kõrvale enam osa-ajaga töötajad, mitte-eestlased vähese hariduse ja madala sissetulekuga indiviidid ning mehed. Maksudest kõrvale hoidmine on enam levinud noorte ja vanade, mitte keskealiste, indiviidide lõikes. Maksudest kõrvale hoidmise tõenäosus sõltub ka indiviidi elukohast regioonide lõikes, nt on see tõenäosus kõrgem Harjumaal ja madalam Läänemaal elavatel indiviididel. Kokkuvõtvalt võib välja tuua, et Eestis on üksikisiku- ja sotsiaalmaksust kõrvale hoidmise tõenäosus suurem tööturul ebasoodsas olukorras olevatel indiviididel.
Kriz, Kenneth A.; Meriküll, Jaanika; Paulus, Alar; Staehr, Karsten
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 48, 2007
Kaks esindajat aga esindust pole – kahe Eesti ettevõtte analüüs Eestis on nüüdseks mitu aastat vaieldud töötajate kaasamise seaduste muutmise vajaduse ja vormi üle. Praegusel hetkel on Eestis võimalik valida ettevõttes kaks samade funktsioonidega töötajate esindajat. Üks neist esindab ametiühingusse kuuluvaid töötajaid ja teine ametiühingusse mitte-kuuluvaid töötajaid. Olukord, kus kahel esindajal on samaaegselt nii informeerimise ja konsulteerimise kui kollektiivsete läbirääkimiste roll, on ebatavaline EL-i teiste riikide taustal. Harilikult on kas üks esindaja (ametiühing) mõlema rolli täitmiseks või on ametiühingute roll kollektiivsed läbirääkimised ja informeerimise ning konsulteerimise eesmärgil on kõikidele töötajatele, sõltumata ametiühingu kuuluvusest, eraldi esindaja. Käesolevas artiklis vaadeldakse kahe ettevõtte näitel, miks ettevõtetes, kus on olemas ametiühingu esindaja, on loodud lisaks ametiühinguvälise töötajate esindaja institutsioon. Küsimuseks on, kes kutsus sellise institutsiooni ellu ja kuidas esindajad valiti. Samuti vaadeldakse, millised on esindajate ülesanded ja kuidas need on erinevate esindajate vahel jaotatud. Juhtumiuuringu raames intervjueeriti töötajate esindajaid ja tegevdirektorit. Lisaks viidi läbi juhuvalikul põhinev töötajate küsitlus, et oleks arvestatud kõikide poolte arvamusega. Tulemused näitavad, et tööandja oli algatanud mõlemas ettevõttes ametiühingusse mittekuuluvate töötajate esindaja valimise selleks, et sõlmida kollektiivleping, mille töötajate pool hõlmaks suurema osa töötajate arvamusi, mitte ainult väheste ametiühingu liikmete oma. Vaatamata sellele, et ametiühinguvälise töötajate esindaja institutsioon oli algatatud tööandja poolt, seadsid kandidaadid üles ja valisid esindaja siiski töötajad. See näitab, et tegemist ei ole tööandja poolt määratud inimesega ja põhimõtteliselt võiks esindaja töötajate huve tõepoolest esindada. Seega oli otsene eesmärk aü-välise esindaja loomiseks kollektiivsed läbirääkimised, mis Euroopa mudeli kohaselt on aü eelisõigus. Kuna Eestis on peamine kollektiivsete läbirääkimiste tasand ettevõte, on mõlema esindaja roll täpselt sama. See paistab välja ka informeerimise ja konsulteerimise toimimise analüüsist, mille tähtsus on siiski mõlemas ettevõttes mõlema esindaja jaoks marginaalne. Vaatamata sellele, et esindajate rollid on samad, ei eksisteeri nende vahel olulist konkurentsi. See tuleneb asjaolust, et mõlema roll on vähetähtis. Ühelt poolt ei näe juhtkond esindajatele oluliselt muud rolli peale kollektiivsete läbirääkimiste, teiselt poolt ei ole esindajatel ei aega ega ka oskuseid endale täiendavaid funktsioone nõuda. Selleks puudub ka töötajatepoolne surve. Uurimusest ilmnes, et ametiühinguväliste töötajate esindaja on vähem efektiivne oma esindaja töös. See tuleneb asjaolust, et esindaja oli samal ajal ka madalama taseme juht, mistõttu tal oli samal ajal täita kaks rolli. Lisaks puudub tal aü organisatsiooni toetus. Vaatamata sellele, et ametiühinguvälise esindaja institutsioon oli algatatud tööandja poolt, oli ta maine tööandja silmis väga madal. Ootuspäraselt oli aü esindaja maine madal. Kokkuvõttes on loodud täiendav esindaja kollektiivsete läbirääkimiste jaoks ja informeerimist ning konsulteerimist peetakse vähetähtsaks. Selleks, et stimuleerida informeerimist ja konsulteerimist, mis on oluline kollektiivsetest läbirääkimistest erinev protsess tuleks need seadustes selgelt eristada ja määrata esindajate rollid mõlemas. Praegusel juhul ei täida kumbki esindusvorm töötajate esindamise ülesannet informeerimisel ja konsulteerimisel.
Kallaste, Epp; Jaakson, Krista; Eamets, Raul
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 47, 2007
Lühikokkuvõte: Euroopa Liiduga ühinemise mõju Eesti toiduainetetööstuse konkurentsivõimele Käesoleva toimetise eesmärgiks oli uurida, kas Eesti toiduainetetööstuse poolt tehtud investeeringud rangetesse sanitaar- ja hügieeninõuetesse vastamaks Euroopa Liidu standarditele on taganud ligipääsu suurele ja jõukale Euroopa Liidu (vanad liikmesriigid) turule ja taganud seega nende konkurentsivõime turul. Suurenenud konkurentsivõime ei tähenda seejuures vaid suuremaid ekspordimahte, vaid ka ümberorienteerumist kõrgema lisandväärtusega tarbijatoodetele. Uurimus keskendus kolmele toiduainetetööstuse allharule — piima-, kala-, ja lihatööstustele. Analüüs näitas, et üldiselt on kolme vaatluse all oleva tööstusharu eksport pärast ühinemist Euroopa Liiduga vanadesse liikmesriikidesse suurenenud, kuid võrreldes teiste uute liikmesriikidega on ekspordi kasv olnud mitmel juhul siiski märgatavalt tagasihoidlikum. Lisaks sellele suurenes kõrge lisandväärtusega lõpptarbijatele suunatud toodete osakaal ekspordis ainult piimatööstuses. Lihatööstuses kõrge lisandväärtusega (töödeldud) toodete eksport absoluutväärtuses koguni vähenes perioodil 2003–2005, samas kui kõikides teistes uutes liikmesriikides oli vastav näitaja positiivne. Need arengud näitavad, et Eesti toiduainetetööstus ei ole veel suutnud täies mahus võita Euroopa Liidu turge oma kõrge lisandväärtusega toodetele ja seega tagada oma pikaajaline konkurentsivõime, vaid pigem on suurenenud just madala lisandväärtusega ehk töötlemata toodete eksport. Selle põhjuseid on väga palju, kaasa arvatud vanade liikmesriikide tarbijate margitruudus ning skeptilisus uute liikmesriikide toodete suhtes, jaekettide kasvav turujõud, Eesti toiduainetetööstuse kasvavad tootmiskulud ning tootmismahtude väiksus võrreldes Euroopa turuga. Siiski tuleb arvestada, et Euroopa Liidu ühisturu osaks olemise kogemus on veel väga lühike, ning käesolev uuring tõi välja vaid liitumise nii-öelda lühiajalised mõjud. Euroopa Liidu turul edukaks toimimiseks peab Eesti toiduainetetööstus jätkuvalt leidma uusi meetmeid oma toodete atraktiivsuse tõstmiseks. Üheks võimaluseks on spetsialiseeruda nn nišitoodetele, mis eristuvad konkurentide toodetest teatud omaduste poolest (nt maitse, kvaliteet vms). Teisest küljest, arvestades Eesti suhteliselt väikesi tootmismahte ja suurenevaid tootmiskulusid, oleks mõtteks orienteeruda vaid teatud põhitoodetele, olemaks võimeline täitma tellimusi ja kasutama ära mastaabisäästust tulenevaid kulueeliseid.
Toming, Kristina
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 46, 2006
Kliendile loodava väärtuse analüüs eeliskombinatsiooni meetodil: pakenditootja näide
Tänapäeva konkurentsitihedatel turgudel on tarbijate vajaduste tundmine ning sobiva väärtuspakkumise kujundamine ettevõtete jaoks üheks võtmeteguriks edu saavutamisel. Vastavate tarbijauuringute eesmärgiks on ettevõtte müügiedu maksimeeriva toote ja teenuse kujundamine; andes juhiseid ettevõtte piiratud ressursside parimal moel kasutamiseks. Käesolevas artiklis selgitati erinevaid võimalusi Eestis vähelevinud eeliskombinatsiooni meetodi kasutamiseks tarbijate vajaduste mõõtmisel ja analüüsil kilepakenditootja AS-i Estiko-Plastar näitel. Eeliskombinatsiooni meetod seisneb spetsiifiliste eksperimentide kavandamises ja läbiviimises tarbijate seas, selleks et modelleerida tarbijate ostuotsustusprotsessi. Eeliskombinatsiooni meetod koosneb enam kui seitsmest olulisemast etapist alates uuritavate kliendivajaduste väljavalimisest, kuni tarbijate osakasulikkusfunktsioonide täpse modelleerimiseni. Lähtuvalt artikli eesmärgist analüüsiti iga etapi juures põhjalikumalt ka uurija ees seisvaid alternatiivseid valikuid, selleks et luua metoodiline raamistik eeliskombinatsiooni analüüsi rakendamiseks. Uuringu teostamisel Estiko-Plastaris otsustati kasutada täiskontseptsiooni lähenemist. Seega valiti esialgse kliendivajaduste analüüsi ja struktureerimise tulemusel välja 6 olulisimat toote ja teenuse omadust, mille erinevate tasemete (performance levels) lõikes klientide vajadusi täpsemalt hinnati. Kasutades ortogonaalse disaini protseduuri koostati valitud kuue omaduse erinevate tasemete baasil 18 erinevate omadustega kilepakendi pakkumist, mis kanti 18-le kontseptsioonikaardile. Personaalsete intervjuude käigus paluti 36-l Estiko-Plastari kliendil kontseptsioonikaardid personaalse ostueelistuse alusel järjestada. Analüüsides saadud andmeid regressiooni meetodil (iga vastaja lõikes eraldi) leiti iga kliendi jaoks erinevate toote ja teenuse omaduste suhteline tähtsus. Selgus, et Estiko-Plastari väärtuspakkumise keskeltläbi olulisim omadus on klientide jaoks kilematerjali ja keevituse kvaliteet, mis määrab keskmise kliendi ostuotsusest 24%. Tähtsuselt järgnevad pakkumise hind (21%) ja tellimuse täitmise tähtaeg (19%). Tuues omaduste lõikes välja osakasulikkusfunktsioonide kujud, leiti tegurid mille abil õnnestuks Estiko-Plastari klientidele enim väärtust luua. Kuna osakasulikkused olid üksikute vastajate tasemel üpris erinevad, siis viidi eeliskombinatsiooni analüüsi tulemustega läbi ka klasteranalüüs, mille abil tuvastati neli erinevate vajaduste alusel eristuvat kliendisegmenti. Kokkuvõttes võib öelda, et eeliskombinatsiooni analüüs võimaldas Estiko-Plastari klientide vajadusi ja vastavaid tooteomadusi märkimisväärse täpsusega prioritiseerida, mõista üksikute tegurite väärtust erinevatele klientidele. Samuti prognoosida, kuidas reageeriksid tarbijad olemasolevas väärtuspakkumises muudatuste tegemisele. Seega loodi alus argumenteeritud otsuste vastuvõtmiseks ettevõtte väärtuspakkumise ja turundusstrateegia kujundamisel.
Kotri, Andrus
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 45, 2006
Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika rakendamine Eestis: liitumiseelsete hinnamõjuprognooside ja tegelike hinnamuutuste võrdlus Alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on Eestit iseloomustatud kui üliliberaalse põllumajandus- ja väliskaubanduspoliitikaga riiki. Kuni 2000. aastani ei rakendanud Eesti põllumajandussaaduste impordile tollimakse. See tähendas, et põllumajandussaaduste ja toidukaupade hinnad Eestis järgisid maailmaturu hindu, mis olid tänu riikide majanduspoliitikatele moonutatult madalad. Euroopa Liiduga ühinemisel 1. mail 2004. aastal see olukord muutus. Eesti loobus oma senisest üliliberaalsest poliitikast ja võttis üle Euroopa Liidu oluliselt protektsionistlikuma põllumajandus- ja kaubanduspoliitika põhimõtted. See hõlmas endas Euroopa Liidu tollimaksude ülevõtmist ja senistest liikmesriikidest Eestisse sissetoodavate toidukaupade subsideerimise lõpetamist. Enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga leidsid mitmed autorid, et ühinemine toob endaga kaasa ulatuslikud põllumajandussaaduste ja toidukaupade hinnatõusud. Hinnatõusu mõju hinnati positiivseks Eesti põllumajandussektori tootjatele, kuid negatiivseks tarbijatele. Käesoleva toimetise eesmärgiks oli võrrelda liitumiseelsete uuringute tulemusi tegelike hinnamuutustega, mis kaasnesid Euroopa Liitu astumisega, ning analüüsida, kuivõrd täpselt eelnevalt teostatud uuringud suutsid ennustada tegelikke hinnaefekte. Seejuures on arvesse võetud, et esialgsed, lühiajalised muutused põllumajanduskaubanduses ja hindades on juba toimunud, kuid mitmed liitumisega kaasnevad mõjud võivad ilmneda alles pikaajaliselt. Analüüs näitas, et liitumiseelsed ennustused hinnatõusude kohta olid võrreldes tegelike hinnamuutustega liitumise hetkel ülehinnatud. Ainsaks erandiks, kus hinnatõus toimus mais 2004. aastal võrreldes sama aasta aprilliga järsult ja suures ulatuses, oli suhkur. Teiseks huvitavaks kaubagrupiks oli banaanid, kus märkimisväärne hinnatõus toimus alles kuid pärast Euroopa Liiduga ühinemist (tulenevalt Euroopa Liidu banaanirežiimi iseärasustest). Hinnangute erinemine tegelikest hinnaefektidest on seotud mitmete teguritega, nagu poliitika muutuse mõju selgitamiseks rakendatud mudelites tehtud eeldused ja mudelite parameetrid, uuritavad kaubagrupid ja nende agregeerituse tase, analüüsi aluseks oleva baasaasta valik, eeldused poliitika muutuse ulatuse kohta jne. Samas näitab statistika, et mitmed põllumajandussaaduste ja toidukaupade hinnad tõusid järk-järgult juba liitumise eelselt, kuna Euroopa Liit kaotas ekspordisubsiidiumid Eestisse sisseveetavatelt kaupadelt osaliselt juba enne 2004. aasta maikuud. Samuti on aja jooksul muutunud Euroopa Liidu põllumajandus- ja väliskaubanduspoliitikad veidi liberaalsemaks võrreldes ajaga, millal liitumiseelsed analüüsid tehti. Selle tulemusena on ka tegelikud liitumishetkel toimunud hinnamuutused väiksemad kui ennustatud. Lisaks sellele oli toidukaupade hinnatõus teatud määral piiratud ka tarbijate madala ostujõuga.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 44, 2006
Riskikapitaliinvesteeringud ja -finantseerimine Eestis: lähenemine juhtumiuuringu põhjal Seoses Eesti riskikapitalituru tekkega 1990. aastate alguses ja olulise elavnemisega 1990. aastate lõpupoolel on tekkinud vajadus ja võimalus uurida riskikapitaliprotsessi riskikapitalistide seisukohast teaduslikul tasemel. Artikli eesmärgiks on kirjeldada Eesti riskikapitalistide finantseerimis- ja investeerimisotsuste tegemist ja võrrelda tulemusi teoreetiliste soovitustega korporatsioonide rahanduses ja riskikapitalialases kirjanduses. Töö on üles ehitatud meetodikeskselt, st lähtudes sellest, milliseid meetodeid riskikapitalistid riskikapitaliprotsessis kasutavad. Autorid otsivad vastuseid küsimustele, kuidas toimub riskikapitaliprotsess, miks ta nii toimub ning kuidas lahendada sellega kaasnevaid probleeme. Riskikapitalialaste uurimuste keerulisus tuleneb avalikkusele kättesaadavate kvantitatiivsete andmete vähesusest. Seetõttu tuginetakse antud töös eelkõige kvalitatiivsetele andmetele, mis koguti riskikapitalistidega läbiviidud struktureeritud süvaintervjuude abil. Valitud uurimismetoodika võimaldab ülalpool püstitatud küsimustele vastused leida. Käesoleva artikli uurimisobjektiks on viis suuremat riskikapitalifondi Eestis. Antud artiklis käsitletakse nelja probleemide valdkonda: riskikapitalitehingu struktureerimine, ettevõtte haldamine ja investorite kaitse, riskikapitali hind ning väärtuse hindamine. Rõhuasetus on nende teemade omavahelisel seostamisel, et luua uut teadusteavet. Riskikapitalitehingu struktureerimist analüüsides käsitleti sünditseerimist, astmelist finantseerimist, valikut erinevate finantsinstrumentide vahel ja osaluse muutumist koos sellega kaasnevate probleemidega. Varasemate empiiriliste uurimuste kohaselt kasutatakse välisriikides tehingu struktureerimisel nii sünditseerimist, astmelist finantseerimist kui ka konverteeritavaid finantsinstrumente. Eesti riskikapitalistid kasutavad neid võimalusi aga harva. Projektide finantseerimisel pole enamasti mõtet luua mitmest rahastajast koosnevat sündikaati, kuna tehingute rahalised mahud on väikesed. Samal põhjusel ei leia kasutust ka astmeline finantseerimine. Konverteeritavate finantsinstrumentide vähest kasutamist põhjustab Eesti seadusandluse eripära ja investori kaitsega seotud probleemistik. Eestis toimub enamik riskikapitaliinvesteeringuid lihtaktsiate vormis, kusjuures riskikapitalist jääb tavaliselt vähemusosanikuks. Rahastamisprotsessis valitud finantsinstrument ja tehingu struktureerimine mõjutab riskikapitali hinna leidmist ning viimane omakorda riskikapitaliprojekti väärtuse hindamist ja selle muutumist riskikapitaliprotsessi käigus. Riskikapitali hinna käsitlemise juures selgus ühe olulise tulemusena, et Eesti riskikapitalistid kasutavad nõutava tulunormi mõõduna valdavalt riskikapitaliprojekti sisemist tulumäära (IRR). Rahandusteoreetilisest seisukohast tuleks kasutada finantsturgude tasakaalumudelit CAPM või arbitraažiteoorial põhinevat APT mudelit modifitseeritud kujul. Sisemise tulumäära rakendamisel tekib Eesti riskikapitalistidel veel spetsiifiline probleem: kuna reinvesteerimist valdavalt ei toimu, siis hinnatakse realiseerunud tulunorm üle. Eesti riskikapitalistide nõutav tulunorm jääb aga Lääne-Euroopa ja USA riskikapitalistidega samasse suurusjärku (25–35%). Riskikapitaliinvesteeringute ja -finantseeringu juures on tähtis ettevõtte haldamise ja investori kaitsega seotud küsimused, sest riskikapitalist on tavaliselt ettevõttes vähemusosanik. See probleemistik on tihedalt seotud riskikapitalitehingu struktureerimisega. Selgus, et Eesti Äriseadustik pakub riskikapitalistidele keskmist kaitset. Samas ei soosi seadusandlus eelisaktsiate kasutamist, mis on väga levinud mujal maailmas. Eelisaktsiad võimaldaksid riskikapitalistidele kui välise omakapitali omanikele lisakaitset. Eesti riskikapitalistid kasutavad oma õiguste kaitseks hoopis lisaklauslite (vetode) lülitamist investeerimislepingusse ning osalemist ettevõtte strateegilises (nõukogu liikmena) ja mõnikord isegi igapäevases juhtimises (juhatuse liikmena). Kuigi Eesti riskikapitalistid ei pööra riskikapitali hinna leidmisele piisavat tähelepanu, kasutatakse väärtuse hindamisel valdavalt diskonteeritud rahavoogude meetodeid. Kuna aga riskikapitali hind on üks sisend väärtuse hindamise mudelites, siis võidakse lõppkokkuvõttes saada ikkagi nihkega hinnang. Üldreeglina peetakse investeerimisotsuse tegemisel numbrilist analüüsi vähem oluliseks kui inimkapitali väärtuse hindamist, selle üheks põhjuseks on kvantitatiivsete sisendite määramise keerukus.
Kõomägi, Margus; Sander, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 43, 2006
Aususe olulisust mõjutavad tegurid ja seos eetikaga Käesolevas artiklis analüüsitakse indiviidi väärtuste hulgas aususe olulisust mõjutavaid tegureid. Teema on aktuaalne eelkõige organisatsioonikäitumise kontekstis, kus töötajatepoolne ebaeetiline käitumine põhjustab ettevõtetele märkimisväärseid kahjusid. Juhtide küsitluste tulemustest selgub, et just ausust peetakse tööle kandideerijate kõige olulisemaks omaduseks ja seda püütakse tööintervjuudel uurida. Ausust seostatakse ka eetilise käitumisega ning seega võiks ausust mõjutavate faktorite tundmine anda informatsiooni eetilise käitumise eelduste kohta. Aususe ja eetika küsimused on eriti olulised endistes Nõukogude Liidu riikides, sest kuigi karmide reeglite ja ideoloogia kadumine on pealtnäha suurendanud inimeste vabadust, ei osata sellega siiski toime tulla. Vanasco (1998) nendib, et endiste punadirektorite jaoks tähendab vabadus võimalust petta ja sõlmida ebaseaduslikke tehinguid. Sellise käitumise põhjuseks võib olla Nõukogude taustsüsteem, kus ausus oli mitmetähenduslik, sõltuvalt sellest, kas suheldi riigi või töökaasalaste ja oma sõprusringkonnaga. Viimase puhul oli ausus üsna oluline suhete alustala, kuid ausust riigi suhtes iseloomustas üldiselt aktsepteeritud silmakirjalikkus ja topeltstandardid. Selline ambivalentsus kandus üle ka organisatsioonidesse ja töösuhetesse, sest ühest küljest olid ettevõtted riigi kehastuseks, kuid teisalt hinnati häid suhteid kolleegidega. Siinse uuringu eesmärgiks on mõnede endiste Nõukogude Liidu riikide organisatsioonide liikmete näitel välja tuua, millised faktorid mõjutavad inimeste hinnangut aususe olulisusele. Autorid eeldasid, et faktorid tulenevad indiviidi väärtuste struktuurist, kaaslaste väärtuste tajust, sotsiaal-demograafilistest teguritest ja asukohariigist. Empiiriline uurimus viidi läbi 1688 vastanu seas erinevatest organisatsioonidest Eestis, Lätis, Leedus ja Venemaal. Uurimuses rakendati Milton Rokeach’i (1973) väärtuste küsimustikku ja osalejatel paluti reastada väärtused olulisuse järjekorras. Sellele järgnevalt reastasid vastajad väärtused nii nagu kaastöötajad seda nende arvates teeksid. Uurimusest selgus, et enda ja kaaslaste väärtuste hindamise ühelaadsus (sotsiaalne konsensus väärtuste hindamisel) on kõige olulisem tegur, mis aususe oluliseks pidamist mõjutab. Nimelt need vastanud, kes pidasid ausust suhteliselt väheoluliseks, arvasid, et ka kolleegid peavad ausust väheoluliseks. Samas leidus vastanuid, kelle hinnang enese ja teiste aususele oli identne ning statistiline analüüs kinnitas, et suure tõenäosusega peavad niiviisi vastanud ausust väga oluliseks. Samuti leidis kinnitust eeldus, et aususe oluliseks pidamine on seotud indiviidi enda teiste väärtustega. Vastanud, kelle jaoks asus ausus 18 tugiväärtuse seas 10-l ja madalamal kohal, pidasid teistega võrreldes olulisemaks väärtuseks kujutlusvõimet, sallivust, mugavat elu ja võimekust. Vähemoluliseks pidasid sellised vastanud perekonna turvalisust. Seega käivad antud uuringu kohaselt ausus ja perekonna turvalisus käsikäes ning mitmete teiste väärtuste nagu kujutlusvõime, sallivuse, mugava elu ning võimekuse tähtsustamine on aususega pöördvõrdelises seoses. Sotsiaaldemograafilistest teguritest uuriti ametikoha (töölised, spetsialistid, juhid), vanuse, soo ja rahvuse (venelased kolmes Balti riigis ja Venemaal ning eestlased Eestis) mõju aususe olulisusele. Ükski neist näitajatest aususe hinnangut oluliselt ei mõjutanud. Asukohariigi roll aususe tähtsuse määrajana oli antud uuringus siiski oluline. Ilmnes, et Eesti ja eriti just Läti venelased pidasid ausust enda jaoks tunduvalt vähem oluliseks kui Leedu venelased ja Eesti eestlased. Et just Venemaa on pälvinud rahvusvahelistelt organisatsioonidelt (EBRD, OECD) palju kriitikat seoses pettuste ja korruptsiooniga sealses ühiskonnas, eeldati, et sealsete vastanute hinnangud aususele erinevad Balti riikidest. See ei leidnud aga otseselt kinnitust ja siinkohal tuleb arvestada, et küsitleti inimesi äriorganisatsioonidest, mitte avalikust sektorist. Käesoleva uuringu tulemused on olulised nii akadeemilisest kui tegevjuhtimise seisukohast. Töös leiti, et eetiline käitumine organisatsioonides võib olla seotud mõningate aspektidega, mida pole seni suudetud välja tuua. Loomulikult on üheks võimaluseks organisatsioonisiseseid varguseid ja ettevõtte arengule vastutöötamist ära hoida, värvates vaid inimesi, kel on eetilisest käitumisest juhtidega ühine arusaam. Samas on isikuomadustel põhinev värbamine, sh aususe testimine, keeruline valdkond, mis on ka seadusandlikult reguleeritud. Seetõttu võib efektiivsema tulemuse anda see, kui uurida indiviidilt tema arvamust selle kohta, kui oluliseks peavad ausust tema kaaslased ja kui teistega sarnaseks ta iseennast peab. Antud töös näidati, et väärtuste hindamise ühelaadsus ehk sotsiaalne konsensus on otseselt seotud indiviidi enda väärtustega, vähemalt selles osas, mis puudutab ausust. Samuti leiti, et aususega seondub indiviidi teatud väärtusstruktuur, millest olulisemad on kujutlusvõimelisus, sallivus, mugav elu, võimekus ja perekonna turvalisus. Töö tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka mõningate piirangutega. Esiteks piirdub diskussioon endiste Nõukogude Liidu riikide kontekstiga ja vaadeldud riikide eripärasid ei ole arvestatud ning tulemusi pole võrreldud teiste riikidega. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik tulemuste üldistamisega. Teiseks kaasneb isetäidetavate küsimustike kui meetodiga alati teatud subjektiivsus — inimesed mõistavad väärtuseid erinevalt. Viimaks tuleb märkida, et antud uuringu küsitlus toimus suhteliselt pika aja vältel, seda eelkõige Eestis (1996–2004). Siirderiikides võivad aga muutused olla kiired ja seetõttu võivad tulemusi mõjutada uuringusse mittehõlmatud aspektid.
Vadi, Maaja; Jaakson, Krista
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 42, 2005
Makrotasandi sotsiaalse kapitali mõju jätkusuutlikule majandusarengule Stabiilne majandusareng on jätkuvalt riikide üheks peamiseks majanduspoliitiliseks eesmärgiks. Samas on arengu mõiste ja arengut mõjutavate tegurite käsitlus ajas pidevalt muutunud. Kaasaegsetes arengukäsitlustes on üha suurem rõhk arengu sotsiaalsetel aspektidel, mille hulka kuuluvad inimeste heaolu ja valikuvõimaluste suurenemine, haridus- ja tervishoiuteenuste kättesaadavus, ühtlane tulujaotus ja sotsiaalne sidusus, ressursside jätkusuutlik kasutamine. Nende laiemate arengueesmärkide saavutamisel mängib olulist rolli sotsiaalne kapital – võrgustikud, normid ja üldine usaldus, mis hõlbustavad info liikumist ja aitavad kaasa turutõrgete kõrvaldamisele. Käesoleva kirjutise eesmärgiks oli uurida makrotasandi sotsiaalse kapitali rolli 34 Euroopa riigi majandusarengus (lõplik analüüs hõlmas andmete puudulikkuse tõttu siiski vaid 26 riiki). Empiirilise analüüsi tarbeks jaotati riigid inimarengu taseme alusel kolme gruppi. Esimene grupp hõlmas Euroopa Liidu asutajaliikmeid ja Skandinaavia riike, teise gruppi paigutusid ülejäänud hilisemad liitujad (sh 8 uut liiget Kesk- ja Ida-Euroopast, kes ühinesid Euroopa Liiduga 2005. aastal) ning kolmandasse gruppi Euroopa Liitu mittekuuluvad post-kommunistlikud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Analüüsi aluseks olid valdavalt 2001. aastat kirjeldavad paneelandmed, mis pärinevad erinevatest rahvusvahelistest statistikakogumikest. Makrotasandi sotsiaalse kapitali näitajateks valiti varasema teoreetilise ja empiirilise kirjanduse alusel riigi institutsionaalset keskkonda, etnolingvistilist killustatust ning tulujaotuse ebavõrdsust iseloomustavad muutujad. Lisamuutujatena hõlmati analüüsi mitmed avaliku sektori kulutusi ja tuluallikaid iseloomustavad näitajad, mis aitavad kirjeldada makrotasandi sotsiaalse kapitali sisulisi toimekanaleid. Valitud algnäitajate edasiseks koondamiseks kasutati komponentanalüüsi (peakomponentide meetod), mille käigus moodustus kolm komponenti: 1) sotsiaalne ja inimkapital, 2) tulujaotuse võrdsus ja 3) tulude ümberjaotamine. Nimetatud komponendid kirjeldasid kokku 64,4% algnäitajate varieeruvusest. Järgnev regressioonanalüüs kinnitas, et kõik kolm komponenti mõjutavad vaadeldud riikide majandusarengut (mõõdetuna inimarengu indeksi kaudu) positiivselt. Ootuspäraselt oli suurima tähtsusega sotsiaalset ja inimkapitali hõlmav komponent – selle mõju inimarengu indeksile osutus ligi viis korda suuremaks kui ümberjaotamise komponendil ning 10 korda suuremaks kui tulujaotuse võrdsusel. Tulemuste tõlgendamise muudab aga keeruliseks asjaolu, et teise ja kolmanda komponendi kujunemine on tugevalt mõjutatud iga üksiku riigi ajaloolisest arengust ning poliitilise süsteemi liberaalsusest. Liberaalse režiimiga riikides nagu Suurbritannia ja Iirimaa on traditsiooniliselt suhteliselt ebavõrdne tulujaotus, kuid samas on nende inimarengu näitajad kõrged. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et teise ja kolmanda komponendi äärmuslikud väärtused esinevad sageli samades riikides – näiteks Taanit ja Soomet iseloomustavad kõrgeimad komponentkaalud tulujaotuse osas ning madalaimad ümberjaotamise komponendi väärtused; Saksamaal on olukord aga vastupidine. Euroopa Liidu uusimate liikmesriikide inimarengu indeksi tulevikuprognoosid leitud regressioonimudeli alusel näitasid, sotsiaalseid arenguressursse efektiivsemalt kasutades võiksid nimetatud riigid (välja arvatud Läti ja Leedu) oma positsiooni inimarengu indeksi pingereas parandada keskmiselt viie koha võrra.
Kaldaru, Helje; Parts, Eve
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 41, 2005
Eesti avalik-õiguslikes ja eraülikoolides rakendatavate personali hindamissüsteemide ning hindamise-tasustamise seoste võrdlus Haridustöötajate töötulemuse hindamise ja tasustamisküsimused on Eesti haridussüsteemi kvaliteedi ja tuleviku üle peetavates aruteludes üheks keskseks teemaks. Senini on keskendutud kooliõpetajate töötasustamisele, kuid seos õpetaja töötulemuste ja töötasu vahel on siiski jäänud ebaselgeks. Olukord ülikoolides on sarnane ning sealgi on vaja võtta töötajate töötulemuste ja tasude seosed põhjaliku vaatluse alla. Erinevalt Eesti koolidest on ülikoolidel selles vallas juba aastatepikkusi kogemusi ametikohtadele valimiste raames. Siiski jäävad töötulemuste ja töötasu vahelised seosed enamasti ebaselgeks. Artikli eesmärgiks on võrrelda töötulemuste hindamise ja töötasustamise põhimõtteid ja süsteeme Eesti avalik-õiguslikes ja eraülikoolides ning tuua välja võimalikud erinevused nende vahel. Avalik-õiguslikes ülikoolides on viimastel aastatel vähenenud riigi finantseeritavate õpikohtade arv, mis on kaasa toonud õppemaksude olulisuse kasvu finantseerimisallikana. Seega on avalik-õiguslikud ülikoolid avatud enam turusurvele, mis mitmes plaanis on samalaadne eraülikoolide poolt kogetavaga. Vaatamata sellele eksisteerivad mitmed olulised erinevused antud ülikooligruppide juhtimises kui ka traditsioonides, mis mõjutavad ka hindamis- ja tasustamissüsteeme. Eesti avalik-õiguslike ja eraülikoolide akadeemilise personali tulemustasustamise süsteemide võrdluse käigus selgus mitmeid olulisi erisusi, kuigi põhiküsimustes võib täheldada sarnast suhtumist hindamisse. Eraülikoolid omistavad näiteks enam tähtsust üliõpilashinnangutest saadavale tagasisidele ning väärtustavad hindamise rolli veidi kõrgemalt kui avalik-õiguslikud ülikoolid. Avalik-õiguslikud ülikoolid väärtustavad kõrgemalt hindamis- ja arenguvestlusi hindamistulemuste üldistamisel ja avalikustamisel. Hindamise ja töötasustamise seos on eraülikoolides selgepiirilisem. Eraülikoolide esindajad arvavad ka, et õppetöö läbiviimine võõrkeeles on tulemustasustamise oluline kriteerium. Eraülikoolide hindamissüsteemid on oma suunitluselt üleülikoolilised ja üliõpilashinnangute kesksed ning neis juhindutakse enam vahetust tagasisidest. See on arvatavasti võimalik tänu eraülikoolide väiksemale suurusele, mis võimaldab neil olla üleülikooliliselt paindlikum. Ülikoolide juhtimisel oleks soovitav teha tihedamat koostööd personaliosakonna ja teaduskondade (instituutide) vahel, tagamaks võimalikult ühtsete hindamispõhimõtete rakendamine. See aitaks kaasa tulemustasustamise süsteemide väljaarendamise ja sisseviimise kiirendamisele ülikoolides, mis omakorda võimaldaks tõsta kõrghariduse kvaliteeti, mis on eriti probleemiderohke suurtes avalik-õiguslikes institutsioonides.
Türk, Kulno; Roolaht, Tõnu
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 40, 2005
Sissetulekute ebavõrdsuse mõjurid ja nende mõjumehhanismid: teoreetiline ülevaade
Käesoleva kirjutise idee seisneb järgnevas. Sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite analüüsimisel tuleks esiteks analüüsi kaasata niipalju mõjureid kui võimalik. Teiseks tuleks lisaks nende mõjurite otsesele mõjule arvesse võtta ka nende mõjurite omavaheliste mõjude tulemusena tekkivat kaudset mõju sissetulekute ebavõrdsusele. Sellisel juhul on võimalik hinnata vastava mõjuri kogumõju sissetulekute ebavõrdsusele, mis koosneb otseset ja kaudsest mõjust, kuid ei hõlma mittepõhjuslikku seost sissetulekute ebavõrdsuse ja vastava mõjuri vahel. Käesolevas artiklis tutvustatakse kõiki autorile teadaolevalt seni vastavasisulises kirjanduses võimalike sissetulekute ebavõrdsuse mõjuritena käsitletud tegureid. Välja võib tuua 24 tegurit, mis jaotuvad viide gruppi: majanduse areng, demograafilised tegurid, poliitilised tegurid, kultuurilised ja looduslikud tegurid ning makroökonoomilised tegurid. Kahjuks ei ole paljude tegurite puhul autorite hulgas üksmeelt nende mõju osas: kas mõju on positiivne, negatiivne või hoopis ebaoluline. Üheks võimalikuks seletuseks on erinev analüüsi kaasatud mõjurite arv erinevate autorite töödes. Lisaks ei ole sageli ka täpsustatud, kas uuritakse vaatlusaluse teguri otsest või kogumõju sissetulekute ebavõrdsusele. Kogumõjude korrektseks hindamiseks on vajalik arvesse võtta ka mõjurite kaudset mõju sissetulekute ebavõrdsusele. Käesolevas artiklis on antud ülevaade kaudset mõju moodustavatest sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite võimalikest omavahelistest mõjudest, mis on koondatud mõjude süsteemiks, andmaks ülevaate kõigi vaadeldud tegurite võimalikest kaudsetest mõjudest sissetulekute ebavõrdsusele. Kuna erinevate mõjude suhteline tugevus ei ole teada, on mõjurite kaudset ja kogumõju sissetulekute ebavõrdsusele võimalik hinnata ainult empiirilise analüüsi abil. Kuna regressioonanalüüs ei hõlma mõjurite omavahelisi mõjusid, on seejuures otstarbekas kasutada struktuurset modelleerimist.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 39, 2005
Avaliku ja erasektori palgaerinevuste hindamine kvantiilregressiooni abil Eesti näitel
Avaliku sektori töötajate palgatase mõjutab olulisel määral avaliku sektori kulusid ja riigieelarve tasakaalu. Samuti võivad avaliku sektori töötajate palgad avaldada mõju erasektori palkadele ja inflatsiooni kiirusele. Liiga kõrge palgatase avalikus sektoris võib põhjustada inflatsiooni kiirenemist ja eelarvedefitsiiti, samas kui avaliku sektori liiga madal palgatase võib põhjustada avaliku sektori organisatsioonidele raskusi kvalifitseeritud tööjõu leidmisel. Taasiseseisvusperioodi jooksul on palkade kasvutempo olnud Eestis kiire, viimaste aastate jooksul on keskmine palk tõusnud ligikaudu 10 protsenti aastas. Palkade kiire kasvu korral võib juhtuda, et palkade kasvutempo era- ja avalikus sektoris on olnud erinev, mistõttu võivad nimetatud sektorite palgatasemed olla erinevad. Tulenevalt nimetatud asjaoludest on käesoleva artikli eesmärgiks hinnata avaliku ja erasektori palgaerinevusi Eestis. Palgaerinevuste hindamiseks kasutakse 2003. a. Eesti Tööjõu-uuringu andmeid ja kvantiilregressiooni meetodit. Analüüsi tulemused näitavad, et madalapalgaliste töötajate puhul on potentsiaalne palgatase nii avalikus kui erasektoris võrdne, kuid kõrgepalgalistel töötajatel on erasektoris märkimisväärselt paremad palgavõimalused. Nimetatud tulemus on sarnane varasemate Lääne-Euroopa riikides ja USA-s läbiviidud uuringute tulemustega. Samuti selgus antud uuringust, et meestel on erasektoris töötamisest saadav kasu suurem kui naistel. Erinevate haridustasemega töötajate kohta võib väita, et kõrgharidusega töötajad madalamate palgatasemete korral võidavad, kuid kõrgete palgatasemete korral kaotavad avalikus sektoris töötamisest. Kesk- ja kutseharidusega töötajate puhul on erasektoris töötamisest saadav kasu suurem kui kõrgharidusega töötajate puhul. Kõige madalama haridustasemega töötajatel on avaliku ja erasektori palgaerinevused kõige suuremad. Nimetatud tulemuste alusel võiks eeldada, et Eesti avaliku sektori organisatsioonidel võib olla probleeme kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu leidmisel, kuna nimetud töötajatel on erasektoris märkimisväärselt suuremad teenimisvõimalused. Samas võivad avaliku sektoris töötamist soodustada mõned teised tegurid nagu näiteks suuremad hüvitised töölt lahkumisel või pikem puhkus. Seetõttu vajab nimetatud küsimus täiendavat analüüsi. Samuti oleks tulevikus vajalik analüüsida majandus- ja poliitiliste tsüklite mõju avaliku ja erasektori palgaerinevustele.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 38, 2005
Välisettevõtete allüksuste autonoomia ja tulemuslikkus siirderiikides Antud töö tegeles siirderiikides multinatsionaalsete ettevõtete allüksuste strateegilise rolli analüüsimisega. Töös kontsentreeruti peamiselt allüksuste funktsionaalse autonoomia ja tulemuslikkuse vahelise seose analüüsile. Analüüs viidi läbi küsitluse andmetel, mis toimus 2001–2002. aastal Eestis, Poolas, Ungaris, Sloveenias ja Slovakkias. Vastuseid laekus kokku 433 ettevõtte kohta. Küsitluse tulemusena saadi informatsiooni ettevõtete otsustusportsessi autonoomsuse kohta erinevate ärifunktsioonide lõikes (tootmine, turustamine, operatiivne, strateegiline ja finantsjuhtimine). Samuti võimaldas küsitlus hinnata ettevõtete tulemuslikkust tootlikkuse, ekspordile orienteerituse, toodangu kvaliteedi ja ettevõtete poolt kasutatava tehnoloogia arengu alusel. Empiirilise analüüsi käigus viidi algul läbi komponentanalüüs, millega suruti informatsioon 13 ärifunktsiooni kohta kokku neljaks komponendiks (turunduslik, rahanduslik, tehnoloogiline ja juhtimislik). Seejärel viidi läbi diskriminantanalüüs kasutades ANOVA ja MANOVA meetodit. Järgmise etapina kasutati järjestatud regressioonanalüüsi (ordered regression), et välja selgitada seos erinevate autonoomia komponentide ja ettevõtte tulemuslikkust iseloomustavate näitajate vahel. Peamiste tulemustena selgus, et allüksuste autonoomia on heterogeenne nähtus ja autonoomia erinevad komponendid avaldavad erinevat mõju ettevõtete tulemuslikkusele. Välisettevõtte autonoomia turunduse ja rahanduse valdkonnas on kõige tugevamalt seotud ettevõtte tulemuslikkusega. Suurem turunduse alane autonoomia on ettevõtte tehnoloogilise taseme ja tootlikkuse ning toodangu kvaliteedi kasvuga negatiivselt seotud. Suurem ettevõtte rahanduse ja arvestuse alane autonoomia aga on positiivselt seotud kõigi analüüsis kasutatud tulemuslikkuse näitajatega.
Varblane, Urmas; Männik, Katrin; Hannula, Helena
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 37, 2005
Siirderiikide majandusliku konvergentsi protsessi analüüs Käesolevas töös analüüsiti uute Euroopa Liidu liikmesriikide tulutasemete konvergentsiprotsessi. Absoluutse ehk tingimusteta konvergentsi hüpotees tuleneb neoklassikalisest majanduskasvu mudelist, mille järgi peaksid vaesed riigid omama kiiremat majanduskasvu kui rikkad riigid ja antud protsessi tulemusena riikide tulutasemed ühtlustuvad. Konvergentsi nii majanduse kasvumäära kui ka tulutaseme osas nimetatakse beeta (β) konvergentsiks. Endogeense majanduskasvu mudelid ei toeta absoluutse konvergentsi hüpoteesi, vaid rõhutavad, et konvergentsi toimumine oleneb riikide erinevustest inimkapitali ja institutsioonide osas. Käesolevas töös analüüsiti tulutaseme konvergentsi uutes liikmesriikides võrdlevalt Euroopa Liidu keskmisega liitumiseelsel perioodil 1995–2004. Analüüsi tulemusena selgus, et EL-i uute liikmesriikide tulutaseme konvergents, mõõdetuna reaalse sisemajanduse koguproduktina ühe elaniku kohta, on lähenenud EL-15 tasemele küllaltki kiiresti. Tulutaseme lõhe EL-15 tasemest on perioodil 1995–2004 kahanenud eriti kiiresti Balti riikides — Eestis 17,8, Leedus 15,9 ja Lätis 13,9 protsendipunkti võrra. Järgnevas riikide grupis olid Ungari, kus tulutaseme erinevus kahanes 12,2 ja Sloveenia 11,2 protsendipunkti võrra. Tulutasemete konvergents EL-i keskmise taseme suhtes kiirenes eriti perioodil 2001–2004. Läbiviidud analüüs osutas nende siirderiikide puhul ka β-konvergentsi olemasolule ehk madalama algse tulutasemega siirderiikides on konvergents olnud kiirem. Lisaks ilmnes ka tulutasemete erinevuste vähenemine uute EL-i liikmesriikide vahel ehk ilmnes sigma (σ) konvergents. Käesolevas töös uuriti tulutaseme konvergentsi 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud uutes liikmesriikides võrdlevalt varasemate liitujatega (Iirimaa, Kreeka, Portugal, Hispaania). Lisaks võrreldi uusi ja varasemaid liitujaid makromajanduslike, infrastruktuuri kui ka inimkapitali arengu alaste näitajate alusel EL-iga ühinemise eelsel perioodil. Analüüsi tulemused näitasid, et uued EL liikmesriigid on tunduvalt paremal lähtepositsioonil kui varasemad liitujad 1970. ja 1980. aastatel. See võimaldab väita, et uute EL liikmesriikide konvergentsiprotsess kujuneb lühemaks kui senistes uurimustes on väidetud ning EL-15 tulutasemele järelejõudmiseks on vajalikud 20 kuni 35 aastat.
Varblane, Urmas; Vahter, Priit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 36, 2005
Eesti metsa ja puiduklastri innovatsiooni allikad Antud töö oli suunatud Eesti metsa ja puidusektori innovatsiooniprotsesside uurimisele. Töös kontsentreeruti peamiselt innovatsiooniallikate analüüsile, kasutades 1998–2000 toimunud uuringu Innovatsioon Eesti Ettevõtetes tulemusi ja Eesti metsa ja puidusektori ettevõtete juhtidega teostatud intervjuude materjale. Töös kasutati võrdlusena ka Soomes läbi viidud analoogilise innovatsiooniuuringu tulemusi. Eesti ja Soome metsa ja puiduklastrite võrdlemise tulemusena selgus, et Eestis on selle klastri seosed innovatsiooniallikatega palju nõrgemad. Kõige tagasihoidlikumad on teadmiste vood ülikoolide ja uurimisinstituutidelt metsa ja puiduklastrile. Eesti metsa ja puiduklastri tehnoloogiline võimekus on üsna kiiresti paranenud — läbitud on kopeerimise ehk ülevõtmise etapp ja jõutud tehnoloogia kohandamiseni. Üksikutes Eesti puidusektori ettevõtetes tegeldakse ka juba tehnoloogia loomisega. Siiski on tehnoloogia kasutamisvõime tervikuna suhteliselt madal, millele viitab sisemiste innovatsiooniallikate väga suur osatähtsus ja ülimadal ülikoolide ja teiste teadusasutuste kasutamine innovatsiooniallikatena. Töö empiirilises osas rakendati erinevate innovatsiooniallikate olulisuse analüüsil binaarset logit mudelit. Analüüsi tulemusena selgus, et kõige olulisem innovatsiooniallikas Eesti metsa ja puidusektoris on ettevõte ise. Tähtsuselt järgmine innovatsiooniallikas on pakkujate rühm. Seda kasutasid eriti protsessiinnovatsioone teostavad ettevõtted, kellel puudus informatsioon tehnoloogiatest. Tarbijaid kasutatakse innovatsiooniallikana nende ettevõtete poolt, kes omavad vähem teavet turgude kohta. Kontsernisisene informatsioon ei levi teistele sama sektori ettevõtetele. Eesti metsa ja puiduklastri edasine areng peaks suunduma võimekuse arendamisele, mis lubaks pakkuda enam lisandunud väärtust sisaldavaid tooteid ja teenuseid. See nõuab valitsuse ja ettevõtete ühistegevust parandamaks teadmiste loomise ja vahetamise protsessi. Valitsuse tegevust on eriti vaja Eesti kutse- ja kõrghariduse süsteemi korrastamisel ja sektoripõhise teadustegevuse arendamisel. Haruliitudel on väga tähtis tekitada sidemed olemasolevate teadus- ja uurimisasutuste ning ettevõtete vahel. Samuti peaks haruliidud senisest enam tegelema ettevõtete omavahelise koostöö arendamisega.
Ukrainski, Kadri; Varblane, Urmas
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 35, 2005
Inflatsiooni dünaamika ja nominaalne kohandumine Balti riikides Käesolevas kirjutises püütakse selgitada Balti riikide inflatsiooni dünaamikat alates 1990ndate aastate keskpaigast. Kui ühe riigi andmete baasil tehtud analüüsid annavad üldiselt kesiseid tulemusi, siis kolme riigi paneelandmete analüüs annab statistiliselt ja majanduslikult rahuldavaid väljundeid. Põhitulemusena ilmnes, et andmetest nähtuva järk-järgulise disinflatsiooni põhjuseks võib suures osas pidada majanduste kohandumist rahvusvahelistele hindadele. Rangelt fikseeritud vahetuskursi süsteem on avaldanud inflatsiooni alla suruvat mõju nii otseselt kui ka inflatsiooniootuste kaudu. Tööjõuturul avalduvate üleliigsete võimsuste näitajatel pole inflatsioonile mõju, samas kui tööstustoodangu erineva taseme näitajatel on teatav selgitusjõud. Nafta reaalhindade shokkidel on inflatsioonile seevastu kohene kuid lühiajaline mõju.
Masso, Jaan; Staehr Karsten
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 34, 2004
Eesti pensionisüsteemi reform maailmapanga poolt välja töötatud kolmesambalise mudeli alusel Eesti sotsiaalsfäärisiseloomustavad nii madalad sotsiaalse kaitse kulutused, madalad asendusmäärad, vaesusriski süvenemine eakate hulgas kui ka eakate ees seisvad tervislikud, psühholoogilised, informatsioonilised, liikumisvõimega seonduvad probleemid. Need iseloomustavad eakate sotsiaalset tõrjutust ühiskonnas. Siirdeprotsessi vältel levinud uus-parempoolne mõtteviis on viinud selleni, et vanuripoliitikat tunnistatakse pigem ressursside raiskajana kui “tootliku” tegurina. Euroopa Liidu liikmeksolek eeldab sellise suhtumise muutmist Eesti ühiskonnas. Vanuripoliitikal on riigi arengu jätkusuutlikkuse kindlustamisel oluline osa, sest ühest küljest on vanuripoliitika puhul tegemist sotsiaalpoliitika ühe suurema ja majanduslikult kulukama valdkonnaga, teisest küljest iseloomustab suhtumine eakatesse kogu ühiskonna küpsust ja eetilisust. Autorite hinnangul ei ole senised meetmed Eesti pensionisüsteemi ümberkorraldamisel jätkusuutlikkuse tagamise eesmärki täitnud. Pensionireform ei ole järginud ühiskonna ootusi, mis on eelkõige seotud eakate elustandardi tõstmisega riigi majandusliku arenguga määratud tasemele. Lähima paarikümne aasta jooksul halvendab pensionireform eakate elujärge veelgi, sest II pensionisambaga ühinenud isikud maksavad I samba katteks senisest ühe viiendiku vähem. Väljamaksed kohustusliku pensionikindlustuse II sambast hakkavad mõjutama aga alles järgmise pensionäride põlvkonna sissetulekuid. Samuti suunab pensioniindeksi valem väljamaksmiseks üksnes ca 50–75% pensionikassa juurdekasvust. Oluliselt vähendab Eesti vanuripoliitika jätkusuutlikkust ka põlvkonnasisese solidaarsuse vähenemine uues pensionisüsteemis, mille tõttu madalapalgalised töötajad hakkavad saama ainult füüsilist eksistentsi tagavat rahvapensioni. Mitmesambaline pensionisüsteem ei paku lahendust ka Eesti arengu jätkusuutlikkust ohustavale tõsisele demograafilisele väljakutsele – rahvastiku vananemisele. Eestis rakendatud pensionisüsteem ei taga lähima paarikümne aasta jooksul (s.t. tervele pensionäride põlvkonnale) sissetulekut isegi mitte Euroopa Sotsiaalkindlustuskoodeksiga määratud miinimumtasemel. Pikemas perspektiivis toimub pensionite oluline diferentseerumine ja suureneb vaesuses või vaesuspiiril elavate pensionäride osatähtsus. Eesti vanuripoliitika jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb muuta suhtumist sotsiaalsfääri ja majanduse vahekorda. Sotsiaalse heaolu tagamine vanuritele ei ole pelgalt tulude ümberjaotus generatsioonide ja sotsiaalsete gruppide vahel, vaid ka vahend majanduse dünaamilisemaks muutmiseks tööjõu kvaliteeti ja tööviljakust tõstva sotsiaalse stabiilsuse suurendamise kaudu.
Kulu, Liina; Reiljan Janno
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 33, 2004
Välispankade turule sisenemise mõju pankade tegevusedukusele Kesk- ja Ida-Euroopa riikides Välispankade sisenemine Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikidesse on olnud väga aktuaalne juba alates 90-date algusest. Praeguseks on enamikes KIE riikides välispankadel juba selgelt domineeriv positisioon. Välispankade osakaalu kasvuga turul võivad kaasneda mitmed positiivsed ja ka võimalikud negatiivsed efektid. Senistes uuringutes on jõutud järeldusele, et välispankade sisenemine vähemarenenud pangandussektoriga riikidesse aitab kaasa stabiilsuse ning konkurentsi kasvule pangandusturul. Käesoleva artikli eesmärk on hinnata empiiriliselt välispankade turule sisenemise mõju kohalike pankade tegevusedukusele KIE riikides. Valimisse kuulub 219 panka kümnest KIE riigist (Bulgaaria, Horvaatia, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Sloveenia, Slovakkia). Uurimuses kasutati paneelandmeid aastatest 1995–2001. Andmete võrreldavuse parandamiseks on üksikpankade finantsandmeid täiendatud riigispetsiifiliste näitajatega. Välisosalust väljendati välispankade osakaaluga pankade koguarvust ning välispankade varade osakaaluga pankade koguvarades. Uuringu tulemused näitavad, et välispankade osakaalu suurenemine KIE riikides on negatiivses korrelatsioonis kohalike pankade varade intressitulutootlusega, varade kasumitootlusega ja varade mitteintressitulu tootlusega. Välisosaluse mõju pankade laenukahjumite provisjonidele jäi ebaselgeks, kuna erineva välisosakaalu arvutamise metoodika kasutamine andis erinevaid tulemusi. Uurimuses hinnati ka välispankade osakaalu ja pangandusturu arengu indikaatori ning välispankade osakaalu ja üksikpanga turuosa vahelisi koosmõjusid. Analüüsi tulemused näitavad, et välisosaluse kasv toob enam arenenud pangandusturul kaasa kohalike pankade väiksema üldkulude kasvu ja väiksema kasumlikkuse vähenemise. Koosmõjude analüüs näitas, et suurema turuosaga pankadel vähenevad varade mitteintressitulutootlus ja laenukahjumite provisjonide osa koguvarades seoses välisosaluse suurenemisega aeglasemalt. Selline tulemus viitab suuremate pankade tulude ja laenukahjumite inertsusele. Empiirilise analüüsi üldine järeldus on, et välispankade sisenemine KIE riikidesse on seotud kohalike pankade kasumimarginaali vähenemisega, mis on märk kasvavast konkurentsist.
Uiboupin, Janek
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 32, 2004
Välismaiste otseinvesteeringute mõju tööjõu tootlikkusele Eesti ja Sloveenia näitel
Käesoleva uurimistöö eesmärk on leida, milline on olnud otseste välisinvesteeringute (OVI) mõju tööjõu tootlikkusele Eesti ja Sloveenia töötlevas tööstuses. Autor analüüsib töös, kuidas mõjutab väliskapitali olemasolu ettevõttes ettevõtte enda tootlikkustaset (nn oma ettevõtte efekt) ja kas esineb tööstusharusiseseid OVI välisefekte (i.k. spillovers) väliskapitaliga firmadelt kodumaisel kapitalil põhinevatele tootjatele ning teistele välismaise otseinvesteeringuga ettevõtetele (VOE). Kesksel kohal on töös küsimus, kas OVI mõjud tootlikkusele sõltuvad OVI tüübist. Eesti ning Sloveenia töötleva tööstuse ettevõtete paneelandmete (Eesti 19962001, Sloveenia 19942000) põhjal läbi viidud tööjõu tootlikkuse näitajate analüüsi alusel leiti Sloveenia osas positiivne OVI oma ettevõtte efekt. Ilmnes, et tööjõu tootlikkus oli Sloveenias ekspordile orienteeritud väliskapitaliga ettevõtetes sama kõrge või kuni 1998. a. ka oluliselt kõrgem kui kohalikule turule orienteeritud VOEdes. Kasutades paneelandmete analüüsi meetodeid (sh valimi selektiivsusega arvestavat Heckmani mudelit) leiti positiivseid OVI tööstusharu siseseid välisefekte kohalikul kapitalil põhinevatele firmadele. Eesti tulemused on vastandlikud Sloveenia omadele, siinjuures omab olulist rolli antud kahe riigi erinev majandusarengu tase. Eesti puhul ilmnes, et tööjõu tootlikkus on ekspordile orienteeritud VOEdes tunduvalt madalam kui kohalikule turule orienteeritud VOEdes. Erinevalt Sloveeniast ei leitud statistiliselt olulisi positiivsed OVI välisefekte kodumaisel kapitalil põhinevatele ettevõtetele.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 31, 2004
Sotsiaaltoetuste ja maksude mõju Eesti tööturule: analüüs üldise tasakaalu raamistikus
Käesolevas artiklis analüüsitakse toetuste ja maksude muutmise mõju Eesti tööturule lihtsa arvutusliku üldise tasakaalu mudeli abil. Töös kasutatakse Bovenberg et al. (2000) mudelit, mida on täiendatud efektiivsuspalga osaga, tuginedes Shapiro and Stiglitz (1984) artiklile. Käesolevas töös kasutatud mudel ühendab ametiühingu kauplemise ja efektiivsuspalga teooriad. Mudel on staatiline. Keskendumaks tööturule ei kaasata mudelisse kapitali, säästmist ja investeeringuid. Mudelis eristatakse kahte tüüpi tööjõudu, kirjeldamaks erineva kvalifikatsiooniga inimeste erinevat olukorda Eesti tööturul. Mudeliga viiakse läbi viis simulatsiooni uurimaks toetuste ja üksikisiku tulumaksumäära vähendamise ning tulumaksuvaba miinimumi suurendamise üldise tasakaalu efekte. Igas simulatsioonis varieeritakse erinevat majanduspoliitika instrumenti või rakendatakse seda erinevale osale tööjõust. Toetuste suurendamisel on mudelis negatiivne mõju tööturule ja kogutoodangule, kuid negatiivne mõju on suhteliselt väike, kui toetused suurenevad vaid kõrge kvalifikatsiooniga tööjõul. Maksukoormust vähendavatest simulatsioonidest on madala kvalifikatsiooniga tööjõu tulumaksuvaba miinimumi suurendamisel kõige positiivsem mõju tööturule ning kogutoodangule. Käesolev töö on esimene katse uurida Eesti tööturureforme üldise tasakaalu raamistikus. Selles töös kasutatud mudel on Eesti majanduse lihtsustatud kujutis ja töö tulemuste konkreetsel tõlgendamisel tuleb olla ettevaatlik ning arvestada, et tulemused sõltuvad oluliselt mudeli kujust ja parameetritest. Käesolevas töös tehtud simulatsioonid näitavad, et üldise tasakaalu efektid võivad erineda osalisest tasakaalust, mistõttu peaks üldise tasakaalu mudelitel olema oluline koht majanduspoliitika analüüsis.)
Hinnosaar, Marit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 30, 2004
Kas e-panganduse teenused on kasumlikud?
Viimaste aastate jooksul on Euroopa pangad kulutanud mitu miljardit eurot uute elektrooniliste pangakanalite arendusse. Kuid ärevusttekitavaid kasumeid nendest jaotuskanalitest ei ole tekkinud. Eesti pangad on samuti huvitatud IT-süsteemide laiendamisest ja parendamisest. Loodud on mitmed internetipangad. Kuni viimase ajani tehti suurem osa e-panganduse valdkonna teenuste hinnastamise otsuseid nö. "kõhutunde" järgi, kuna olemasolevad finantsinformatsioonisüsteemid sellist analüüsi ei toetanud. Käesolevas artiklis uurib autor tegevuspõhise kuluarvestuse (TPK, Activity-Based Costing) metoodika rakendamist pangandussektoris ühe Eesti panga näitel. Artikli eesmärgiks on analüüsida traditsioonilistes ja elektroonilistes kanalites tehtud tehingute kulukomponente ning teha järeldusi e-panga teenuste kasumlikkuse valdkonnas. Artiklis tõestatakse, et: * TPK rakendamine panganduses on võimalik, kuigi arvutuste süsteem võib kujuneda liiga detailseks ning raskesti hallatavaks. * Elektroonilised kanalid võimaldavad pankadele ning pangaklientidele kulude kokkuhoidu. Hansapanga näitel on ühe internetipanga (online pank) makse omahind 12,5 korda madalam kui kontoris tehtud makse omahind; telepangas (offline pank) tehtud makse on aga 50 korda odavam kui kontoris tehtud makse. * Kiire panga kogukulude langus ei ole saavutatav, kuna juba olemasolevaid jaotuskanaleid ei ole võimalik sulgeda sama kiires tempos, kui arendada uusi. Uute jaotuskanalite arendamisega kaasnevad märkimisväärsed investeeringud. * Detailne TPK metoodikal saadud juhtimisinformatsioon võimaldab pankadel reguleerida, juhtida ja vähendada teatuid kulukomponente. IT kulukomponentidest arusaamine võimaldab analüüsida elektrooniliste jaotuskanalite kulustruktuuri, jaotades need püsi- ja muutuvkuludeks ning luues sellega eelduse kulude kokkuhoiuks.
Lushtshik, Olga
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 29, 2004
Organisatsiooni väärtused kriitiliste intsidentide raamistikus: väärtuspõhiste lahenduste tegurid
Juhid, kes lähtuvad organisatsiooni igapäevatöös selgetest väärtustest, on hinnatud kõikjal. See on ilmselt ka põhjuseks, miks organisatsioonid tegelevad üha rohkem oma väärtuste defineerimise ja nn. väärtusjuhtimisega. Paraku piirdub väärtusjuhtimine tihti vaid väärtuste sõnastamisega. Käesolevas artiklis analüüsivad autorid väärtuste järgimist ja mittejärgimist organisatsiooni igapäevaelus ettetulevate kriitiliste situatsioonide kaudu. Artikli eesmärgiks oli välja selgitada, millised faktorid mõjutavad organisatsiooni väärtustega kooskõlalisi lahendusi kriitilistele intsidentidele. Autorid kogusid kirjeldusi organisatsiooni väärtuste ja kriitiliste juhtumite kohta 121-lt töötavalt tudengilt. Subjektiivsuse vähendamise eesmärgil analüüsisid nad juhtumeid topeltklassifitseerimise meetodil. Selle tulemusena jäi lõplikusse valimisse 98 juhtumit. Esimesena analüüsiti, kas mõnda spetsiifilist juhtumi tüüpi lahendatakse suurema tõenäosusega organisatsiooni väärtustest lähtuvalt. Juhtumite klassifitseerimise aluseks võeti seejuures Smith? et al poolt pakutud jaotus: inimressursiga , kvaliteediga, protseduuridega ja koostööga seotud juhtumid. Kasutati probit mudelit, kus sõltuvaks muutujaks oli kriitilise intsidendi lahendus (1, kui see oli väärtustega kooskõlas ja 0, kui väärtustega vastuolus) ning sõltumatuteks muutujateks juhtumi tüüp. Tulemuseks antud valimi põhjal oli, et situatsioonitüüp ei suuda statistiliselt usaldusväärsuselt ennustada, kas intsident laheneb väärtustega kooskõlaliselt või mitte. Mudelis testiti ka kontrollmuutujaid ? organisatsiooni suurus, sektor ja juhtumi otsustustasand. Olulise kontrollmuutujana jäi mudelisse vaid otsustustasand: ilmnes, et kui intsidendi peab lahendama juht, siis on 36% tõenäolisem, et lahendust tajutakse organisatsiooni väärtuseid järgivana. Järgmisena analüüsiti sama mudeli abil tegureid, mis põhjustavad kriitiliste intsidentide väärtustega vastuolulise lahenduse. Teguriteks oli Driscoll?i ja Hoffmann?i järgi pakutud: tippjuhtkonna pühendumus väärtustele (või selle puudumine), töötajate pühendumus organisatsioonile (või selle puudumine), kommunikatsioon, ressursid ja kooskõlaliste väärtuste olemasolu ja rakendamine. Kaks faktorit tõusid esile kui statistiliselt olulised, kuigi vastupidise mõjuga: tippjuhtkonna pühendumus väärtustele ning töötajate pühendumus organisatsioonile annavad 47% suurema tõenäosuse, et juhtum laheneb positiivselt. Üllatav on seejuures, et töötajate pühendumus/pühendumatus organisatsioonile seletas võrdselt nii positiivseid kui negatiivseid lahendusi, kuid negatiivsete lahenduste eripäraks oli, et enamasti leidus juhtumile ka mõni muu seletav tegur: puudulik kommunikatsioon, ressursside vale paigutus või vastuolulised väärtused. Taaskord mõjutas juhi otsustustasand juhtumeid positiivses suunas. Analüüsi põhjal tegid autorid järgmised järeldused: 1. Kriitiliste situatsioonide lahendamise edukus organisatsiooni väärtuste seisukohalt ei sõltu juhtumi tüübist, vaid muudest teguritest. 2. Väärtuspõhine juhtimine on eelkõige seostatav juhtide endiga, mis omakorda kinnitab selleteemalises kirjanduses levinud seisukohta, et organisatsiooni väärtuseid tajuvad töötajad eelkõige juhi enda väärtuste ja käitumise kaudu. Oluline tegur väärtuspõhise juhtimise juures on ka töötajate pühendumus organisatsioonile. 3. Töötajate pühendumist organisatsioonile ja selle väärtustele sealhulgas takistavad juhtimissüsteemid, mis ei ole väärtustega kooskõlas ? nt töötaja tulemuslikkuse hindamine (sh tasustamine) väärtustest erinevate kriteeriumite alusel, protseduurid, mis ei võimalda kriitilises situatsioonis väärtustele vastavalt käituda, või puudulik kommunikatsioon. 4. Mitmel juhul polnud kirjeldatud kriitilisel situatsioonil organisatsiooni väärtustega kooskõlaline lahendus üldse võimalik, kuna juhtumis ilmnes organisatsiooni väärtuste vastuolulisus. Seetõttu on edukaks väärtuspõhiseks juhtimiseks vaja mitte ainult väärtusi toetavaid juhtimissüsteeme, vaid ka hästi läbi mõeldud kooskõlalisi väärtuseid endid. Antud töö põhjal järeldavad autorid, et organisatsiooni väärtustega kooskõlalised lahendused kriitilistele intsidentidele on tõenäolisemad siis, kui intsidendi lahendamisest võtab osa juht. Seega leidis kinnitust, et töötajate jaoks väljenduvad organisatsiooni väärtused eelkõige juhi käitumises.)
Jaakson, Krista; Reino, Anne; Vadi, Maaja
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 28, 2004
Töökohtade loomine ja sulgemine Eesti ettevõtetes
Käesolevas artiklis analüüsitakse Eesti Äriregistri unikaalsele andmebaasile tuginedes töökohtade voogusid ning nende mõjureid Eestis perioodil 1995-2001. Äriregister sisaldab kõiki Eestis ametlikult registreeritud äriühinguid (sealhulgas ka mikro- ja väikeettevõtteid) ning firmade koguarv andmebaasis ulatub ligikaudu 52 tuhandeni. Antud andmebaasi põhjal on välja arvutatud töökohtade loomise ja sulgemise määrad ning loodud ja suletud töökohtade püsivuse (persistence) määrad ettevõtete erinevate karakteristikute lõikes. Tööhõive netomuutust ületav töökohtade voogude osa (n.ö. töökohtade voogude liigmäär) dekomponeeriti ettevõttespetsiifiliseks ja tööstusharuga seotud komponentideks. Analüüsist ilmneb, et töökohtade vood (töökohtade loomise ja sulgemise määrad) on Eestis väga kõrged ja on võrreldavad USAs leitutega. Samuti pole need määrad viimasel ajal kahanenud, kuigi töötajate vood (liikumised tööturuseisundite vahel) on langenud. Tööhõive netomuutust ületava töökohtade voogude osa dekomponeerimisel ilmneb, et viimase ettevõttespetsiifiline komponent on võrreldes Lääneriikide andmetel tehtud uurimustes saadutega olnud Eestis suhteliselt vähemtähtis. Seda saab seletada väikese ja keskmise suurusega ettevõtete tähtsuse suurenemisega Eestis ning olulise tööjõu ümberpaiknemisega erinevate majandussektorite vahel, aga ka kõrge töökohtade sektoritevaheline mobiilsus on aidanud säilitada kõrgeid töökohtade voogusid. Viimased on kõrged eelkõige tänu soodsale institutsionaalsel keskkonnale, eriti olulised on siin uute ettevõtete madalad asutamiskulud ning mikroettevõtete suurosakaal. Analüüsi majanduspoliitiline järeldus on, et Eestis tuleks püüda säilitada paindlikku ettevõtluskeskkonda. Seda soovitust toetab teoreetilises ja empiirilises kirjanduses toodud tõendusmaterjal tööturu paindlikkuse ja ettevõttesektori dünaamika positiivsest mõjust majanduskasvule.
Masso, Jaan; Eamets, Raul; Philips, Kaia
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 27, 2004
Riigi, tööstusharu ja suuruse mõju välisettevõtete allüksuste strateegiatele viie Kesk-ja Ida Euroopa riigi näitel
Antud töö oli suunatud Kesk- ja Ida Euroopa riikides multinatsionaalsete ettevõtete allüksuste strateegilise rolli analüüsimisele. Töös kontsentreeruti peamiselt allüksuste funktsionaalse autonoomia analüüsile. Analüüs viidi läbi küsitluse andmetel, mis toimus 2001?2002. aastal Eestis, Poolas, Ungaris, Sloveenias ja Slovakkias. Vastuseid laekus kokku 433 ettevõtte kohta. Küsitluse tulemusena saadi informatsiooni ettevõtete otsustusportsessi autonoomsuse kohta erinevate ärifunktsioonide lõikes (tootmine, turustamine, operatiivne, strateegiline ja finantsjuhtimine). Empiirilise analüüsi käigus viidi algul läbi komponentanalüüs, millega suruti informatsioon 13 ärifunktsiooni kohta kokku neljaks komponendiks. Seejärel viidi läbi diskriminantanalüüs kasutades ANOVA ja MANOVA meetodit. Nende abil oli võimalik hinnata riigi, tööstusharu, ettevõtte suuruse ja ka välisosaluse suuruse mõju neljale autonoomsuse erinevat aspekti kajastavale komponendile. Peamiste tulemustena selgus, et allüksuste autonoomia on väga riigi- ja tööstusharuspetsiifiline. Kõige autonoomsemad olid multinatsionaalsete ettevõtete allüksused rikkamates riikides - Sloveenias ja Ungaris. Samuti olid suurema autonoomiaga kõrgema tootlikkusega tööstusharude ettevõtted, kuid seda jällegi vaid Sloveenias ja Ungaris. Poolas oli kõige suurem autonoomia turunduse osas, kuid kõige väiksema autonoomiaga juhtimise osas. Sloveenias ja Slovakkias omasid väiksemad ettevõtted suuremat autonoomiat, aga samas olid Sloveenias kõrgtehnoloogiliste sektorite ettevõtted väikese autonoomiaga. Tuues sisse Birkinshaw poolt 1990ndate aastate keskel rakendatud liigituse, võib väita, et "Maailma/Regiooni Mandaati" kui strateegiat allüksuste rajamisel kasutatakse kõige rohkem Ungaris ja veidi vähem Sloveenias. "Spetsialiseeritud panustaja" strateegiale vastavaid ettevõtteid on palju Sloveenias, Slovakkias ja Eestis ning Poolas tegutsevad peamiselt "Kohalikud täitjad".)
Männik, Katrin; Hannula, Helena; Varblane, Urmas
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 26, 2004
Sotsiaalse kaitse süsteemid Balti riikides
Artikli eesmärgiks on võrrelda Balti riikide ning Euroopa Liidu liikmesriikide sotsiaalkaitse süsteeme, et selgitada, kas Balti riikide ja Euroopa Liidu vahel esineb sotsiaalkaitsesüsteemide osas olulisi erinevusi, mis võiksid takistada Balti riikide integreerumist Euroopa Liiduga. Euroopa Liidu riikides rakendatud sotsiaalkaitsesüsteemid ei ole ühtsed. Eristada saab nelja sotsiaalkaitse mudelit: liberaalne, sotsiaal-demokraatlik, kontinentaal-euroopa ja lõuna-euroopa mudel. Balti riikides ei järgita ühtegi neist täpselt. Siirdeprotsesside alguses liikusid Balti riikide sotsiaalkindlustussüsteemid enam kontinentaal-euroopa sotsiaalkaitse mudeli poole. Seejärel võeti kasutusele mitmeid liberaalse süsteemi elemente (näiteks kolmesambalised pensionisüsteemid). Kuigi Euroopa Liiduga ühinemine ei esita Balti riikidele erilisi nõudmisi oma sotsiaalpoliitika muutmiseks on viimasel ajal taas tekkinud vajadus järgida enam kontinentaal-euroopa sotsiaalkaitse mudelit. Artiklis pööratakse peamist tähelepanu sellistele sotsiaalkaitse süsteemi elementidele nagu pensionisüsteemid, sotsiaalabi ja töötuskindluste süsteemid, tööturupoliitikad ja institutsioonid. Balti riikides on välja töötatud vaesuse vähendamise strateegiad ning sisse viidud töötajate kaitseks vajalik tööturuinstitutsioon, kolmesambalised pensionisüsteemid (tuginevad Ladina-Ameerika lähenemisele) ning töötuskindlustuse süsteemid, mis sisaldavad nii kindlustuselementi kui vaesuse vähendamise eesmärki. Läbiviidud analüüsi tulemused kinnitavad arvamust, et Balti riikide inimesed ei saa praegu veel aktsepteeritaval tasemel sotsiaalset kaitset ning teatud meetmete (näiteks sotsiaalabi) suunatus tõeliste abivajajatele on nõrk. Seetõttu on edaspidi vajalik arendada nii kontinentaal-euroopa mudelile omaseid passiivseid sotsiaalkaitse meetmeid kui ka senisest enam stimuleerida inimeste tööturualast aktiivsust suurendades eelkõige investeeringuid inimkapitali.
Paas, Tiiu; Hinnosaar, Marit; Masso, Jaan; Szriko, Orsolya
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 25, 2004
Firmade demograafia ja produktiivsuse dünaamika Eestis
Käesolev artikkel on üks esimesi kirjutisi, mille teemaks on firmade demograafia Eestis, sealhulgas firmade asutamine ja sulgemine, uute firmade elukestusanalüüs ning tootlikkuse (produktiivsuse) kasvu dekomponeerimine. Dekomponeerimisel uuriti tootlikkuse muutust tootmistegurite ümberpaigutamisega, firmade sisenemise ja väljumisega ning tegevust jätkavates firmadest tootlikkuse kasvuga seotud komponentidest sõltuvalt. Töös kasutatud ettevõtete individuaalandmestik on pärit Eesti Äriregistrist ja hõlmab perioodil 1995?2001 kõiki Eestis registreeritud firmasid. Analüüsitaval perioodil on firmade asutamine ja sulgemine Eestis toimunud väga aktiivselt, mille põhjuseks on madalad institutsionaalsed sisenemise barjäärid ning väikese- ja keskmise suurusega ettevõtete sektori laienemine. Uute asutatud firmade kõrged ellujäämise (survival) määrad ja ellu jäävate firmade kiire kasv on tingitud uute firmade suhteliselt kõrgemast tootlikkusest võrreldes vanade ettevõtetega ja muutustest majanduse sektoraalses struktuuris. Tootlikkuse kasvu dekomponeerimine näitas, et kõrge tootlikkuse kasvu on tulnud küll enamuses läbi tootlikkuse kasvu pikaajaliselt tegutsevates (vanades) firmades (näiteks läbi uute tootmistehnoloogiate kasutusele võtmise ja organisatsiooniliste muutuste), kuid ka tootmistegurite ümberpaigutamine (eriti just madala tootlikkusega tootmisüksuste tegevuse lõpetamine ja kõrge tootlikkusega üksuste loomine) on mänginud väga olulist rolli. Artikli üldisest järeldusest - firmade loomine ja sulgemine on Eestis olnud olulise positiivse mõjuga tootlikkuse suurenemisele ja majanduskasvule - tulenevalt, peaks Eesti autorite arvates jätkama senist ettevõtjasõbralikku poliitikat koos madalate firmade sisenemisbarjääride ja tööturu paindlikkuse säilitamisega.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 24, 2003
Inimkapitali ja sotsiaalse kapitali seosed ning mõju siirderiikide majandusarengule
Nii Eesti kui ka teised siirderiigid on aktiivselt integreerumas maailmamajandusse. Paljud neist loodavad näiteks Euroopa Liiduga ühinedes saavutada kiirema majanduskasvu, mille aluseks on kaupade ja tootmistegurite vaba liikumine ning teised integratsiooniga kaasnevad positiivsed efektid. Samas võivad loodetud kiire kasvu saavutamist hakata takistama ebapiisavad investeeringud inimkapitali ning sotsiaalse kapitali madal tase siirderiikides. Käesoleva kirjutise eesmärgiks on analüüsida sotsiaalse ja inimkapitali omavahelisi seoseid ja nende mõju majandusarengule. Esmalt tuuakse lühidalt välja uurimisvaldkonna põhimõistete definitsioonid, pöörates põhitähelepanu sotsiaalse kapitali kui seni vähem uuritud arenguteguri defineerimisele ning sotsiaalse- ja inimkapitali mõistete erinevusele. Seejärel analüüsitakse nimetatud kapitaliliikide (koos-)mõju majandusarengule teoreetilisel tasemel. Järgneb ülevaade varasematest uurimustest, mis käsitlevad sotsiaalse kapitali rolli inimkapitali kujunemisel. Artikli viimane osa hõlmab siirderiikide probleeme majandusarengu tagamiseks vajaliku sotsiaalse ja inimkapitali loomisel. Inimkapital on seotud hea hariduse ja tugeva tervisega; kitsamalt defineeritakse inimkapitali kui inimeste teadmisi, oskusi ja kogemusi, mis suurendavad inimtöö tootlikkust. Sotsiaalne kapital hõlmab ühiskonnas ja gruppides kehtivaid norme, reegleid ja usaldust ning institutsioone ja mitteformaalseid võrgustikke, mis võimaldavad kollektiivset tegutsemist. Mõlemad kapitaliliigid on olulised jätkusuutliku majandus- ja inimarengu tagamiseks ning vaesuse leevendamiseks. Sotsiaalne kapital toimib teatud filtrina, mis vahendab ühiskonna ja lapsevanemate sotsiaalse ja finantskapitali jõudmist lasteni. Paljud uurimused näitavad, et sotsiaalne kapital mõjutab positiivselt koolis edasijõudmist ning noorte edasisi valikuvõimalusi tööturul. Teisalt takistab paljude laste ja noorte juurdepääsu kvaliteetsele haridusele sissetulekute madal tase ja ebavõrdne tulujaotus siirderiikides. Viimane mõjutab omakorda ühiskonna sotsiaalset sidusust, mis on üks olulisemaid sotsiaalse kapitali avaldumisvorme ühiskonna tasandil. Sotsiaalse kapitali vähesust siirderiikides iseloomustab ka madal haldussuutlikkus, vähene usaldus poliitiliste institutsioonide vastu ning kõrge korruptsioonitase. Kõik need näitajad on omakorda tihedalt seotud riigi üldise arengutasemega. Kuna statistika kohaselt on ka algselt kõrge inimkapitali tase hakanud siirderiikides alanema, siis on väga oluline efektiivsete majanduspoliitiliste meetmete rakendamine. Eelkõige on vajalikud täiendavad investeeringud haridusse ning meetmed varandusliku kihistumise ja korruptsiooni pidurdamiseks.
Parts, Eve
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 23, 2003
Teeninduskvaliteet - kontseptsioonid ja kriitika
Kvaliteedi mõiste on olnud ühtviisi tähtis nii tootmis- kui teenindusvaldkondades, kuna mitmed uuringud on näidanud, et kvaliteet on ettevõtte säilimise ja arengu edu eeltingimuseks. Kvaliteedi valdkond on jõudnud ka organisatsioonikultuuri-alasesse kirjandusse, kuna on leitud, et ettevõte on ainult siis edukas, kui temas väärtustatakse kvaliteeti - ehk kui organisatsioonikultuur toetab kvaliteeti. Samas ei ole aga teenindusvaldkondades lihtne määratleda, mis on väärtus tarbija jaoks, milles näeb tarbija kvaliteeti, kuna teeninduskvaliteedi hindamine on eelkõige subjektiivne ja sõltub suuresti tarbija tajuprotsessidest. Teeninduskvaliteedi mõiste defineerimine ja mõõtmine on olnud kõige vastuolulisem ja enim vaidlusi tekitanud teema teenindusturunduse-alases kirjanduses. Vaatamata arvukatele publikatsioonidele on siiani vaidlusküsimusi, milles kokkuleppele ei ole jõutud. Käesolev artikkel käsitleb kahte olulisemat teeninduskvaliteedi mõiste määratlemisega seotud vaidlusküsimust: kas teeninduskvaliteet on olemuselt hinnang teenindaja tegevusele või tegevuse võrdlus tarbijapoolsete ootustega; ja kas teeninduskvaliteet on lihtsalt üldhinnang või on ta teatud komponentide /dimensioonide hinnangute summa. Artiklis esitatakse nimetatud kahe teema teoreetilised seisukohad ning analüüsitakse nende kehtivust empiiriliste uuringute tulemuste alusel. Uuringutulemuste analüüs näitab, et eelkõige tuleb teeninduskvaliteeti vaadelda kui üldhinnangut teenindaja tegevusele, mille kujunemise eeltingimusteks on mitmed teeninduse tahud konkreetse teenuse eripärast lähtuvalt.
Suuroja, Maive
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 22, 2003
Fundamentaalmudelite kasutamisest raha- ja valuutaturgudel
Käesoleva artikli eesmärgiks on uurida fundamentaalnäitajatel baseeruvate ökonomeetriliste mudelite kasutamisvõimalust USA ja Euroala pikaajaliste valitsusvõlakirjade intressitaseme, intressikõvera järskuse ning G3 valuutaturu tasakaalulise taseme määratlemisel. Teoreetilise baasina kasutatakse intressitasemete mudelil konventsionaalset IS-LM raamistikku ning valuutakursimudelil standardset vahetuskursi monetaarmudelit. Mudelid hinnatakse kvartaalsel andmestikul, kasutades kvartali keskmisi väärtusi. Endogeenseteks näitajateks on USA ja Saksamaa 10-aastase valitsusvõlakirja intressimäär, 2- ja 10-aastaste valitsusvõlakirjade intressimäärade vahe ning USD/EUR ja USD/JPY vahetuskurss. Hindamise tulemusel jõutakse järeldusele, et hindamisperioodi siseselt on konventsionaalsete fundamentaalseoste abil võimalik suhteliselt täpselt kirjeldada intressitasemete, intressikõvera järskuse ja valuutakursside liikumisi. Hindamisperioodi välisel (ex ante) testimisel aga oli mitmeid perioode, kus mudelijärgne ?tasakaalutase? jäi tegelikust turuliikumisest trendi pöördepunktides maha. Seega praktilisel investeerimisel kasutamiseks tuleks fundamentaalnäitajatel baseeruvaid mudeleid kombineerida teiste, lühemaajalisi trende püüdvate (näiteks tehniliste) mudelitega.
Vesilind, Andres
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 21, 2003
Elektrooniline pangandus Eestis: Kiire kasvu põhjused ja kasud
Infotehnoloogia on muutunud oluliseks faktoriks finantsteenuste valdkonna tuleviku kujundamisel, eriti puudutab see protsess just pangandust. Pangad peavad leidma vastuse olulistele küsimustele, nagu näiteks kuidas saada kasu tehnoloogia võimalustest, kuidas e-arengud mõjutatavad klientide tarbimisharjumusi ja suhtlemist jne. Käesolevas artiklis analüüsitakse e-panganduse edu põhjusi ja tuuakse välja e-pangandusest saadus kasu pankadele, nende klientidele ja kogu majandusele. Autor tõestab, et Eesti on saavutanud suure edu elektroonilise panganduse rakendamisel, ületades mitmel juhul arenenud riikide saavutusi selles vallas. Eesti on soodne riik e-panganduse tehnoloogiate rakendamisel just tänu arvutite ja interneti ühenduste laiale levikule. Juba praegu sooritatakse 95% kõikidest maksetest elektroonilise panga kanalite vahendusel. Eesti e-panganduse kiire areng ei ole juhus, sellel on nii objektiivseid kui subjektiivsed põhjused. Eesti pangandusturg on suhteliselt noor ning Eestis puuduvad nn ?negatiivsed? käitumisharjumused, nagu näiteks t?ekid ja sularaha-pangakaardid. Samuti on kaasaegsed ja efektiivsed ka panga infotehnoloogiad. Suureks plussiks on Eesti pangandussektori kõrge kontsentratsioon, mis võimaldab arendada ühiseid standardeid pangandusteenustele (näiteks ühiskasutatavad sularahaautomaadid, makseterminalid, panga-link). Avalik sektor mängib samuti olulist rolli: seadusandlus on infotehnoloogia arengute suhtes soosiv, samuti toetab riik mitmeid arvuti- ja internetiõpe programme. Artiklis tuuakse välja Baltikumi e-panganduse tulevikutrende. Viimane uuendus antud valdkonnas on m-makse, ehk teenuste ja kaupade eest maksmise võimalus mobiiltelefoni kaudu, mida on edukalt rakendatud alates 2002. aasta sügisest.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 20, 2003
Tööjõu optimaalsus ja ülemäärane kasutus Eesti tööstusettevõtetes
Üleminekuriikides on tööturu kõrge paindlikkus tarvilik majanduse edukaks restruktureerimiseks ja tööjõu kiireks ümberpaiknemiseks, samuti on see tarvilik Euroopa Rahaliidu nõuete täitmiseks. Käesolevas artiklis keskendutakse nö numbrilisele paindlikkusele (ettevõtte võime suurendada või vähendada töötajate arvu vastavalt vajadusele), kasutades üleminekuriikide jaoks uudset lähenemist ? nimelt uurides tööjõu kasutamise optimaalsust ja tööjõu ülekasutamist Eesti tööstusettevõtetes. Mitteoptimaalset (nt võrreldes kasutatava tootmistehnoloogia ja toodangu nõudlusega liiga suurt) tööjõu kasutamist võivad tingida jäigad tööturu institutsioonid (ametiühingud, tööseadused) ja kapitali- või tööjõu ressursi vähesus ning kasvavad töölevõtmise ja vallandamise kulud. Kasutatud on dünaamilist tööjõu nõudluse mudelit, kus nii pikaajaliselt optimaalne tööhõive tase kui ka kiirus, millega tegelik hõive viimasele läheneb, sõltuvad mitmetest muutujatest. Mudeli empiiriliseks hindamiseks on kasutatud Eesti Statistikaameti ettevõtete paneelandmeid perioodist 1995?1999, valimi suuruseks on 438 ettevõtet. Ökonomeetrilise mudeli hindamise tulemused näitasid, et pikaajaliselt reageerib tööhõive enim palkadele, millele järgnevad ettevõttes loodud lisandväärtus ja kapital. Nii tegeliku tööhõive kohanemise kiirus kui ka tööjõu kasutamise efektiivsus ja optimaalsus varieeruvad palju enam firmade lõikes kui ajaskaalal. Aja jooksul toimub nii tööjõudu säästev tehnoloogiline progress kui ka tööjõu kasutamise efektiivsuse suurenemine. Võrreldes varasemates uurimustes teiste riikide kohta leituga on antud uurimuste tulemuste järgi tegeliku hõive vastavusse viimine pikaajaliselt optimaalse tasemega olnud Eestis suhteliselt aeglane. Keskmiselt on ettevõttes tegelikult hõivatud tööjõud väiksem tema enda tootmistehnoloogia suhtes optimaalsest tasemest. Samas on keskelt läbi ettevõttes tööjõu kasutamine ülemäärane võrreldes kõige efektiivsemat tehnoloogiat rakendava firmaga. Uurimustulemustest selgub, et Eesti tööturul on tööhõive kasvu kitsendavaks teguriks kapitali mittepiisavus.
Masso, Jaan ; Heshmati, Almas
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 19, 2003
Kliendikeskse müügisuhtluse mudel ja selle rakendamine siirdemajanduses
Endise Ida-bloki riikidele sai osaks väljakutse kujundada oma käsumajandusel toimiv majandussüsteem ümber turule orienteeritud majanduseks. Sellest tulenenud tormiliste muutustega toimetulek sõltus suuresti inimeste soovist ja võimest loobuda oma varasematest hoiakutest ja käitumisviisidest. Hoiakute, teadmiste ja oskustega seotud reeglid, mis siiani olid neis ühiskondades domineerinud, mõjutasid ka vahetut müügisuhtlust kaubanduses. Muutunud kliendisuhte olemus põhjustas muutuse ka müüja rollis ? endise kaupade jagaja rolli asemel tuli omandada uus ? teenindaja roll. Muutunud paradigma tingimustes vajati uut, turule orienteeritud müügiprotsessi mudelit. Teoreetilistes käsitlustes kirjeldatakse müügiprotsessi traditsiooniliselt kui omavahel seotud üksiketappide jada. Kuigi Lääne-Euroopa ja Ameerika teaduskirjanduses on avaldatud mitmeid müügiprotsessi mudeleid, mis toovad välja protsessi üldised printsiibid isikliku müügi laiemas kontekstis, ei sisalda need erinevate üksiketappide täpsemat tõlgendust oskuste tasandil, mida vajasid alles turumajanduse põhimõtteid õppivad endised Ida-bloki riigid. Seetõttu olid Lääne kaubandusmudelid siirdemajanduse tingimustes ebapiisavad. Tekkinud lünga täitmiseks koostas üks käesoleva artikli autoritest Kliendikeskse müügisuhtluse mudeli, mis käsitles igapäevast vahetut ostja?müüja suhtlust kauplustes. Mudel lähtus samuti müügiprotsessi üksiketappidest, kuid selles toodi detailselt välja konkreetsed käitumisjuhised ja vajalikud oskused etappide lõikes. Mudelit kasutati aastatel 1991?2000 müügikoolitus- programmides enam kui 1000 müügitöötajast koosnenud valimis neljas endises sotsialismiriigis ? Eestis, Lätis, Leedus ja Venemaal. Artiklis tutvustatakse mudelit ning analüüsitakse ja hinnatakse selle rakendamist kaubandustöötajate praktilises väljaõppes siirdemajanduse tingimustes. Mudel võimaldab muuta kaubandustöötajate hoiakuid ning seeläbi avaldab mõju ettevõtete kliendikesksuse kujundamisele.
Vadi, Maaja ; Suuroja, Maive
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 18, 2003
Sissetulekute ebavõrdsust siirderiikides mõjutavad tegurid
Tulujaotuse ühtlus on tulutaseme kõrval oluline ühiskonna heaolutaseme näitaja. Sageli võib kõrge tulutasemega riigi elanike tegelikku heaolu vähendada ebaühtlane tulujaotus. Tulutaseme ebaühtlust ehk sissetulekute ebavõrdsust mõjutavaid erinevaid tegureid on käsitletud paljudes uurimustes. Käesoleva artikli põhieesmärk on tuua välja sissetulekute ebavõrdsuse peamised mõjutegurid siirderiikides. Esmalt vaadeldakse lühidalt olukorda siirderiikides keskmise tulutaseme ja tulujaotuse ebavõrdsuse osas. Seejärel antakse ülevaade varasemates töödes välja toodud sissetulekute ebavõrdsust mõjutavatest teguritest, mida võib jaotada järgmiselt: majanduskasv ja riigi üldine areng, makroökonoomilised, demograafilised, poliitilised tegurid ning ajaloolised, kultuurilised ja looduslikud tegurid. Eelnevates töödes on analüüsitud korraga vaid üksikute tegurite mõju sissetulekute ebavõrdsusele või kasutatud enamate tegurite koosmõju uurimiseks regressioonanalüüsi. Käesolevas töös kasutatakse võimalikult paljude arvatavate mõjutegurite analüüsi hõlmamiseks ja autokorrelatsiooniprobleemi vältimiseks komponentanalüüsi. Analüüs põhineb autori poolt erinevaid allikaid kasutades koostatud andmebaasil (aastad 1990?1998). Korrelatsioonanalüüsi abil välja valitud algnäitajatest moodustub komponentanalüüsi tulemusena neli komponenti, mis kirjeldavad kokku ligi 69% algnäitajate varieeruvusest. Vastavalt komponentide sisule ja seostele algnäitajatega võib neid nimetada järgmiselt (kirjeldavuse järjekorras): riigi demograafiliste protsesside arengutase, riigi üldine arengutase, siirdeprotsesside ulatuslikkus ning inimkapitali loomine. Regressioonanalüüsi tulemusena selgub, et tulujaotuse ebaühtlust vähendavad oluliselt kõik komponendid, välja arvatud demograafiline arengutase, mis oodatult omas tulujaotusele vähem olulist, kuid siiski tulujaotust ühtlustavat mõju. Regressioonimudel kirjeldab 65% sissetulekute ebavõrdsuse varieeruvusest, mis nii paljude mõjutegurite puhul on küllaltki hea näitaja. Arvestades komponentkaalude dünaamikat võib arvata, et siirdeprotsesside jätkudes võib sissetulekute ebavõrdsus siirderiikides väheneda. Riigi üldist arengutaset kirjeldava komponendi erinevad arengutendentsid võivad tulujaotuse ebavõrdsust erinevates riikides kas suurendada või vähendada. Et inimkapitali loomist iseloomustava komponendi väärtus on enamuses siirderiikides vähenenud, siis on seetõttu tõenäoline sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine. Kuna tegu on enim valitsuse poolt mõjutatava komponendiga, siis on tulujaotuse ebaühtlustumist halveneva olukorra tõttu inimkapitali loomises võimalik vältida sobiva poliitika abil.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 17, 2003
Võtmeaspektid Eesti halduskorralduse arenedamisel enne Euroopa Liiduga liitumist
Eesti ettevalmistamine Euroopa Liiduga ühinemiseks esitab uusi nõudmisi ka riigi halduskorraldusele. Euroopaliku ühiskonnakorraldusega riigis on haldussüsteemil täita vastutusrikkad ülesanded nii demokraatia arendamisel, regionaalarengu tasakaalustamisel kui ka igapäevaste avalike teenuste pakkumisel. Eesti kohalike omavalitsuste finantsolukord on viimastel aastatel destabiliseerunud ja paljudel juhtudel halvenenud. Ühelt poolt on kasvanud kohalike omavalitsuste vastutusalasse antud ülesannete hulk. Teisest küljest puudub kohalikel omavalitsustel seaduste alusel kujunev stabiilne tulubaas, mis võimaldaks valla või linna arengut pikaajaliselt planeerida ja sihikindlalt juhtida. Kohalikele omavalitsustele seadustega pandavad ülesanded on kas täielikult (kohalike teede remont, euronõuded koolisööklatele, töötuskindlustuse seaduse rakendamine) või osaliselt (õpetajate palgarahad, toimetulekutoetused) rahalise katteta. Hinnanguliselt on lõhe KOVile pandud kohustuste ning võimalike tuluallikate vahel suurusjärgus 2 miljardit krooni. Koos tulubaasi nõrgendamisega on keskvalitsus viimastel aastatel oluliselt vähendanud kohalikele omavalitsustele suunatavaid riiklikke investeeringuid ja andnud nende jaotamise õiguse regionaalseid vajadusi mittetundvate ministeeriumide pädevusse. Seega muudab keskvalitsuse fiskaalpoliitika paljud kohalikud omavalitsused võimetuks ellu viima neile põhiseaduse ja muude seadustega pandud kohustusi ning Vabariigi Valitsus ei täida Riigikogus ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga võetud kohustusi. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi analüüsida Eesti halduskorralduse arendamise sõlmprobleeme ja nende lahendamise võimalusi. Peamine tähelepanu pööratakse keskvõimu ja kohalike omavalitsuste suhete korraldamisele. Kõigepealt käsitletakse demokraatliku haldusmõtte tekkimisega seotud probleeme. Teiseks vaadeldakse kohalike omavalitsuste rolli ühiskonnas. Seejärel vaadeldakse Eesti KOVide funktsioonide rahastamise taset ja dünaamikat ning tehakse ettepanekud rahastamise viimiseks vastavusse KOVide ülesannetega. Edasi analüüsitakse haldusreformi vajalikkust. Lõpuks vaadeldakse palju kõneainet pakkunud haldusterritoriaalse reformiga seonduvaid probleeme.
Reiljan, Janno; Timpmann, Kadi; Olenko, Katrin
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 16, 2003
Tööturu paindlikkuse ja migratsiooni probleemid Balti riikides
Euroopa Liidu itta laienemine ja Euroopa Rahaliidu kriteeriumid suurendavad survet tööturgude paindlikkusele nii praegustes Euroopa Liidu liikmesriikides kui ka kandidaatmaades. Kui tööturgude paindlikkus ei suurene, siis on põhjust mõlemas riikide grupis (kuid eriti kandidaatriikides) karta tööturu tasakaalutuse suurenemist. Käesoleva kirjutise eesmärgiks on anda ülevaade põhilistest muutustest Balti riikide tööturgudel perioodil 1995-2001 rõhuasetusega tööturu paindlikkuse ja migratsiooni probleemidele Euroopa Liidu ittalaienemise kontekstis. Mõlemad fenomenid mõjutavad oluliselt Euroopa tööturgu, samas konkreetne mõju varieerub üle riikide. Balti riikide puhul on tegemist erilise regionaalse klastriga, mis annab huvitava võimaluse siirde- ja integratsiooniprotsesside uurimiseks. Balti riikide tegelik mõju Euroopa ittalaienemise protsessile ei saa olla väga suur, tulenevalt nende riikide turgude väiksusest, võrreldes nii Euroopa Liidu praeguste liikmesmaadega kui ka kandidaatriikidega. Käesoleva kirjutise esimene osa analüüsib tööturu paindlikkuse küsimusi, keskendades tähelepanu palkade paindlikkusele ning institutsionaalsele paindlikkusele (sh tööturu regulatsioonile, ametiühingute osale, tööturupoliitikale). Kirjutise teises osas uuritakse tööjõu migratsiooni probleeme rõhuasetusega migratsiooni tõuke- ja tõmbeteguritele ning Euroopa Liitu ittalaienemise seniste kogemuse analüüsile. Võib öelda, et tööturu paindlikkus on kõigis Balti riikides väga kõrge, olles samas mitmes mõttes (nt palkade paindlikkus) kõrgeim Eestis ja madalaim Leedus. Üleminekuprotsesside käigus on tööturu paindlikkus vähenenud. Ametiühingute nõrkus võrrelduna Euroopa Liidu maadega on aidanud suurendada palkade paindlikkust. Samuti on soovitav tulevikus keskenduda enam aktiivsetele tööturupoliitika meetmetele. Võttes arvesse Euroopa Liidu ittalaienemisest ja Euroopa rahaliidu nõuetest tulenevat survet tööturgude paindlikkusele, on Balti riikides väga tõenäoline turu tasakaalutuse kasv juhul kui tööturu paindlikkus langeb. Viimane võib aset leida tulenevalt institutsioonide ning ametiühingute mõju suurenemisest ning riigi sekkumise suurenemisest läbi tööturupoliitikale eraldatavate vahendite kasvu. Kui ametiühingud kasvavad ja tugevnevad, on oodata ka palkade paindlikkuse langemist. Tööjõu migratsioon Balti riikidest praegustesse Euroopa Liidu maadesse ei saa lähitulevikus olema olulise suurusega ¾ hinnanguliselt võiks migratsioon tööjõu vaba liikumise esimesel 4-5 aastal olla Balti riikide peale kokku 10 kuni 18 tuhat inimest aastas. Samas avaldab Euroopa Liidu laienemisest tingitud tööjõu vaba liikumine tõsist survet Balti riikide tööturule seoses parema kvalifikatsiooniga ja paindlikuma tööjõu emigreerumisega ¾ vananeva elanikkonnaga Balti riikides võib see kokkuvõttes suurendada kvalifitseeritud tööjõu defitsiiti. Suuremat mõju avaldavad tööjõu liikumised Balti mere regioonis.
Paas, Tiiu; Eamets, Raul; Masso, Jaan; Rõõm, Marit
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 15, 2003
Restruktureerimine ja efektiivsus Eesti tööstussektoris: välisosalusega ettevõtete roll
Erastamisprotsessi algusest alates on Eesti tööstusettevõtetes toimunud põhjalikud muutused, mis seonduvad eelkõige tööstussektori restruktureerimisega. Restruktureerimises on küllaltki olulist osa etendanud otsesed välisinvesteeringud, mille roll on oluline mitmes aspektis. Esiteks toimub läbi otseste välisinvesteeringute kapitali ülekanne sihtriiki nii investeeringute kui ka füüsiliste varade vormis. Teiseks kujuneb läbi otseste välisinvesteeringute teadmiste ülekanne juhtimise, oskusteabe ja tehnoloogia vormis. Kolmandaks omavad välisinvestorid rahvusvahelisi sidemeid ja arendavad neid edasi koos investeeringute sihtriigi firmadega. Neljandaks korraldavad otsesed välisinvesteeringud ümber haru tootmisstruktuuri. Vaatamata varasemate uuringutega kinnitust leidnud seisukohale otseste välisinvesteeringute positiivsest mõjust siirderiikide majandusele, ei ole senistes uurimustes väga põhjalikult analüüsitud seda, kas välisomanike poolt ostetud ettevõtted hakkavad efektiivsemalt töötama ning kas välisosaluse kasv tööstussektoris toob kaasa efektiivsuse suurenemise antud sektoris. Käesoleva artikli eesmärgiks on empiiriliselt analüüsida välisosalusega ettevõtete rolli Eesti tööstussektori restruktureerimisprotsessis ning nende panust sektori efektiivsuse tõstmisel. Artiklis kontrollitakse ka väidet, et olenevalt omandivormist kasutavad ettevõtted erinevaid restruktureerimise mudeleid. Otsesed välisinvesteeringud avaldavad nii otsest kui ka kaudset mõju tööstuslikule ehk tehnilisele efektiivsusele. See tähendab, et otsesed välisinvesteeringud toovad kaasa ettevõtte tootlikkuse kasvu ja avaldavad läbi ülekandeefektide mõju ka kohalike ettevõtete arengule. Need mõjud tulenevad eelkõige välisinvestoritega seotud ettevõtete omandi-spetsiifilistest ja siseturu loomise eelistest. Otsesed välisinvesteeringud parandavad sihtriigi olemasolevat või potentsiaalset suhtelist eelist, tuues kaasa tootmisvarade umberjaotumise vastavalt sihtriigi suhtelisele tootmisteguritega varustatusele. Restruktureerimise analüüsimiseks on võimalik kasutada juhtumite ja statistiliste andmete analüüsi meetodeid. Käesolevas artiklis rakendati analüüsimetoodikat, mis baseerub Suurbritannia Juhtimisinstituudi ja Ettevõtetevahelise Võrdlemise Keskuse (British Institute of Management and Centre for Interfirm Comparison) poolt välja töötatud efektiivsuse püramiidile, mida on kohandatud autorite poolt vastavalt käesoleva analüüsi spetsiifikale ja kättesaadavatele andmetele. Püramiid põhineb ettevõtte kolmel tegevusnäitajal ning neid mõjutavatel teguritel. Lõppefektiivsust väljendavaks näitajaks on kapitali tootlikkus, mis on määratletud rentaabluse ja põhivara kordaja korrutisega. Rentaabluse kujunemisele avaldavad mõju erinevad kulutegurid. Varade käibekordajat mõjutavad käibe kasv ning kapitali struktuur ja kasutamine. Empiirilises analüüsis kasutati Eesti Statistikaameti poolt kogutud töötleva tööstuse ettevõtete paneelandmeid perioodi 1995?1999 kohta. Kahjuks ei olnud hilisemad andmed kättesaadavad. Analüüsi teostamiseks jagati ettevõtted gruppidesse vastavalt omandivormile vaatlusalusel perioodil (kohalikul kapitalil põhinevad ettevõtted, välisosalusega ettevõtted, kohalikust omandist välisomandisse liikunud ettevõtted ning välisomandist kohalikku omandusse liikunud ettevõtted). Analüüs teostati ettevõtete nelja grupi võrdlusena. Empiiriline analüüs kinnitas, et otsesed välisinvesteeringud toovad kaasa töötleva tööstuse ettevõtete efektiivsuse kasvu. Analüüsist võib välja tuua järgmised järeldused: ? Välisosalusega ettevõtete tegevusnäitajad on märkimisväärselt paremad kui kohaliku kapitaliga ettevõtetel. Välisosalusega ettevõtetes on kõrgem tööviljakus, nad kasutavad kapitalimahukamat tehnoloogiat, maksavad kõrgemaid palku, on efektiivsemad kulude kontrollijad ja juhtijad, on enam ekspordile orienteeritud, neil on rohkem tootmisvara ning nad oskavad efektiivsemalt oma vara kasutada. ? Välisosalusega ettevõtetes tuleb esile rohkem märke strateegilise restruktureerimise kohta kui kohalikes ettevõtetes. Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted tegelevad enam reageeriva restruktureerimisega. Näiteks on kohalike ettevõtete tööviljakus kasvanud töötajate arvu vähenemise arvel, välisosalusega ettevõtetes aga käibe kasvu arvel. ? Vaatamata eelmises punktis välja toodud üldisele seaduspärale ilmnesid mõningad olulised märgid strateegilise restruktureerimisprotsessi alustamisest ka kohalikul kapitalil põhinevates ettevõtetes. Seda tõestab näiteks asjaolu, et kõrge kapitali tootlikkus kui reageeriva restruktureerimise üks näitajaid, ei ole Eesti ettevõtete puhul prioriteediks. Samas, varade käibekordaja on sellistes ettevõtetes suhteliselt kõrge, andes tunnistust varade efektiivsest kasutamisest ja strateegilisest restruktureerimisest. Kokkuvõtteks võib öelda, et otsesed välisinvesteeringud toetavad küllaltki olulisel määral Eesti töötleva tööstuse ettevõtete restruktureerimist. Analüüs kinnitas, et otseste välisinvesteeringute kaasamine on vajalik tööstussektori efektiivsuse tõstmisel. Lisaks välisosalusega ettevõtete otsesele panusele konkreetsete ettevõtete efektiivsuse suurendamisel, ilmneb ka nende kaudne panus, mis seisneb kohalike ettevõtete kaasatõmbamises strateegilise restruktureerimise faasi. Kahtlemata on käesoleval uurimusel ka mitmeid puudusi, mis eelkõige tulenevad kasutatud metoodika vananemisest. Analüüsis rakendatud efektiivsuspüramiid on välja töötatud juba 50 aastat tagasi ega sisalda seetõttu tänapäeva ühiskonnas tegutsevates ettevõtetes märkimisväärse tähtsuse omandanud inimkapitali näitajaid, mis võimaldaksid täpsemini hinnata ettevõtete arengupotentsiaali. Sellest tulenevalt kätkeb uurimisvaldkond mitmeid edasise analüüsi võimalusi tulevikus.
Hannula, Helena; Tamm, Katrin
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 14, 2003
Eesti ettevõtete rahvusvahelistumine: turu mõõde
Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekuriikide ettevõtted on viimaste aastate jooksul hakanud pöörama suurt tähelepanu uute võimaluste otsimisele oma toodangu turustamiseks. Kui transformatsiooni algperioodil pöörati peamiselt tähelepanu koduturu teenindamisele ning turumajanduse põhimõtete tundmaõppimisele, siis nüüd sunnib ettevõtte arengu kindlustamine ettevõtteid pöörama senisest suuremat tähelepanu välisturgude ja sealt tulenevate võimaluste põhjalikule analüüsile. Käesolevas artiklis keskenduti Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise analüüsimisele. Kuna rahvusvahelistumine hõlmab laia teemaderingi, keskenduti vaid sihtturu dimensiooni käsitlemisele. Artikli eesmärgiks oli uurida seaduspärasuste olemasolu Eesti ettevõtete sihtturgude valikul. Analüüsi teostamisel kasutati Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahvusvahelise ettevõtluse õppetooli osalusel teostatud küsitluste "Eksportöör 1997", "Välisinvestor 1997", "Välisinvestor 2000" ja "Outward Foreign Direct Investment 2001" tulemusi. Selleks, et anda põhjalikum ülevaade Eesti ettevõtete sihtturgude arvust ja kaugusest, uuriti erinevuste olemasolu välisosaluses ja kohalikul kapitalil baseeruvates ettevõtetes ning lisaks sellele jagati ettevõtted gruppidesse lähtuvalt sellest, kui suure osa moodustas eksport ettevõtte käibest. Artikli lõpus esitati ka kahe ettevõtte sihtturgude valiku põhjalikum käsitlus, et süvendatult uurida rahvusvaheliste turgude valiku põhimõtteid erineva motivatsiooniga (loodusressursse otsiv versus turu teenindamisele orienteeritud laienemine) ettevõtetes. Analüüsi tulemusel võib öelda, et Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise puhul ei saa sihtturgude valikul tuua välja väga selgeid seaduspärasusi. Siiski võib öelda, et sageli on ettevõtted keskendunud Baltikumi turu teenindamisele. Huvitav tulemus oli, et ei saa tuua välja Eestisse tehtud otseste välisinvesteeringute selget positiivset mõju rahvusvahelistumise protsessile. Täiendavad teadmised välisturgude ja välisturgudel tegutsemise kohta tunduvad paljudes välisosalusega ettevõtetes olevat marginaalse tähtsusega. Kodumaisel kapitalil põhinevate ettevõtete tegevus on oluliselt rohkem diversifitseeritud (turgude arv, kus ollakse esindatud, on suurem). Seega võib arvata, et vastupidiselt ootustele on rahvusvahelise tegevusega kaasnevad täiendavad teadmised suuremad kodumaistel ettevõtetel ja edaspidisel välisturgudel tegutsemisel peaks neil seega olema välisosalusega ettevõtete ees konkurentsieelis. Mõnevõrra ootamatu oli ka see tulemus, et ettevõtete vahel puudusid selged erinevused ekspordi osakaalust lähtudes. Artiklis toodi lühidalt ära ka tutvustus kahe Eesti ettevõtte rahvusvahelistumise protsessi kohta. Kui AS Baltika rahvusvahelistumise kohta võib öelda, et see on üldjoontes kooskõlas varasemate uurimuste tulemustega, siis AS Sylvesteri otsese välisinvesteeringu sihtriigi valik erines mõningal määral sellest, mida pakutakse välja rahvusvahelistumise teoreetilistes kontseptsioonides. Nimelt ei valinud ettevõtete välisinvesteeringu tegemise kohaks riiki, kuhu eksportis kõige rohkem, vaid tegi valiku lähtuvalt vajalike ressursside olemasolust ning sihtturu kaugusest. Tõenäoliselt tulenevad erinevused ettevõtte tegevusalast ning turustatava toote iseloomust. Käesolevas artiklis käsitleti vaid ühte ettevõtete rahvusvahelistumise aspekti. Selleks, et teha põhjalikumaid järeldusi ning anda Eesti valitsusasutustele soovitusi ekspordi tugisüsteemide tegevuse efektiivistamiseks, oleks vaja uurida ka teisi ettevõtete rahvusvahelistumise dimensioone ning välisturgudele tungimise võimalikke eripärasid Eesti ettevõtetes.
Reiljan, Ele
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 13, 2002
Eesti tootmisettevõtete juhtimisaervestuse praktikat mõjutavad tegurid
Käesolevas artiklis käsitletakse Eesti suuremate tootmisettevõtete juhtimisarvestuse praktikat analüüsides sõltuvuse teooria (contingency theory) abil juhtimisarvestuse süsteeme mõjutavaid tegureid. Ettevõtetes rakendatavat arvestussüsteemi ülesehitust ning olemust mõjutavate peamiste teguritena vaadeldakse töös keskkonna, tehnoloogilisi ja organisatsioonilisi aspekte. Sõltuvuse teooria peamise idee kohaselt sõltub ettevõttes rakendatava arvestussüsteemi tõhusus eelkõige selle võimest reageerida ja kohaneda nii ettevõtet ümbritsevas keskkonnas toimuvate kui ka ettevõttesiseselt aset leidvate muutustega. Uurimuse raames teostatud empiiriline analüüs põhineb 62 Eesti suurema tootmisettevõtte andmetel. Ettevõtted on viimasel aastakümnel intensiivselt arendanud kasutatavaid kulu- ja juhtimis arvestuse süsteeme. Arvestussüsteemides muudatusi tinginud peamiste keskkonnamõjuritena näevad ettevõtete juhid tihenevat konkurentsi ning läbitud koolitus programme. Olulise siirdemajanduse juhtimisarvestust mõjutava keskkonnategurina käsitletakse artiklis majandusarvestuse keskkonda. Peamiste organisatsiooniliste mõjuritena käsitletakse juhtide vajadust detailsema segmentide tegevustulemusi puudutava info järele, toodangu struktuuri muutuseid ja turustruktuuri muutuseid ning ettevõtte suurust. Eesti tootmisettevõte juhtimisarvestussüsteemide ja neid mõjutavate tegurite analüüsi peamised tulemused kajastuvad järgnevates momentides: · Enamus ettevõtteid kasutasid siseste aruannetena kohustuslikke finantsaruandeid, mis ei paku ettevõtte juhtimiseks piisava detailsusega vajalikku infot. · Eelarve- ja aruandlussüsteemide liigne eraldatus ei võimalda kasutada arvestusinformatsiooni süstemaatiliselt ning eesmärgipäraselt. · Tegevustulemusi jälgitakse enamikes ettevõtetes funktsioonide ja tootegruppide lõikes, vähemal määral kliendigruppide ning müügipiirkondade lõikes. · Liiga laialt määratletud kulukohad tekitavad raskusi erinevate kuluelementide seostamisel kuluobjektide ehk toodetega ning seega teatud määramatust toodete omahinna kalkuleerimisel. · Erinevate tehnoloogiatega ettevõtete arvestussüsteemide ülesehitus on küllalt sarnane. Seega ei avalda tehnoloogilised muudatused ettevõtetes veel piisavat mõju arvestussüsteemide arengule. Analüüsi tulemused näitasid, et Eesti ettevõtete kulu- ja juhtimisarvestussüsteemid ei peegelda veel piisavalt detailsel tasemel ettevõtetes asetleidvaid tegevusi ja protsesse ning sellest tingituna ei ole juhtimiseks vajalik informatsioon ettevõtte tegevuste, toodete ja klientidega seotud kulude osas piisavalt objektiivne. Kuid järjest laienev keskendumine ettevõtte kulu- ja juhtimisarvestussüsteemide arendamisele annab tunnistust nimetatud valdkonna olulisuse teadvustamisest ettevõtte majandustulemuste kujundamisel.
Haldma, Toomas; Lääts, Kertu
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 12, 2002
Kollektivism ja selle mõjud organisatsioonikultuurile
Organisatsiooni liikmete sotsiaalsete suhete võrgustik on mitmekesine, hõlmates pererolle, töö- ja teiste kaaslaste ning ühiskonnaga seotud suhteid. Suhete mitmetahulisust võimaldab arvestada kollektivismi hierarhiline käsitlus, mis baseerub asjaolul, et kollektivistlike hoiakute tugevus sõltub suurel määral hoiaku sihist ? perekond; lähemad sõbrad ning naabrid; ja riik, rahvus, avalik arvamus ja sotsiaalsed institutsioonid (Realo, Allik, Vadi 1997). Uurimus toimus aastatel 1996?2001 ja selles osales 1 328 inimest 14 Eesti organisatsioonist. Organisatsioonikultuuri mõõtmiseks koostati 43-väiteline küsimustik, mille sisu seostub kultuuris toimiva ühtekuuluvustunde määra ja liikmetepoolse organisatsiooni toetamiskavatsusega. Tulemused näitavad, et eestlasi ja vene keel kõnelevaid organisatsiooni liikmeid mõjutavad organisatsioonilises kontekstis erinevad kollektivismiga seotud asjaolud. Peretasandi kollektivism vastandub organisatsiooni ülesande orientatsioonile, kuid võib toetada suhete orientatsiooni. Patriotism toetab mõlemat organisatsioonikultuuri orientatsiooni. Eesti organisatsioonides on põhjusi organisatsioonisisesteks pingeteks, sest tööliste ning juhtide/spetsialistide, eestlaste ning mitteeestlaste käitumismudelid võivad erineda väga suurel määral.
Vadi, Maaja; Allik, Jüri; Realo, Anu
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 11, 2002
Euroopa Liiduga liitumise mõju Eesti Väliskaubandusele toidusektoris? Osalise tasakaalu käsitlus
Käesolevas töös käsitletakse Euroopa Liiduga ühinemise mõju Eesti väliskaubandusele. Erilise tähelepanu alla on võetud toidukaubad, sest nende osas muutused kõige suuremad. Seni on Eesti rakendanud ühte kõige liberaalsemat väliskaubandusre?iimi kogu maailmas. Kuni 2000. aastani puudusid Eestis täielikult tollimaksud kui väliskaubanduspoliitika vahendid ja samuti ei rakendatud kvantitatiivseid kaubandusmeetmeid. Seetõttu toob Euroopa Liiduga ühinemine kaasa radikaalsed muutused. Eesti peab rakendama Euroopa Liidu ühtse välistolli kolmandate riikide suhtes ja samas avaneb Euroopa toidukaupade turg Eesti toodetele. Käesolevas töös püüti kvantitatiivselt hinnata mõjusid Eesti toidukaupade turule, mis tulenevad ühelt poolt Euroopa turu liberaliseerimisest ja teiselt poolt kasvavast protektsionismist kolmandate riikide suhtes. Jaanuarist 2000 hakkas Eesti rakendama tolle teatud kaupade impordile kolmandatest riikidest. Osalise tasakaalu mudeli rakendmiine võimaldab näidata, et teatud kaubanduse ümbersuunamine leidis aset juba 2001. aastaks. Kolmandatest maadest toidukaupade import asendus Euroopa Liidu kaupadega. Eesti toidukaupade turg jaotati piima, liha ja teravilja sektoriteks ja analüüs viidi läbi igas sektoris eraldi. Osalise tasakaalu mudeli puhul kasutati töös erinevaid toidukaupade asendatavuse elastsusi kodumaiste ja importkaupade vahel. Kõige tugevamat mõju avaldab Eesti toidukaupade hindadele EL ekspordisubsiidiumite kaotamine. Tervikuna on tarbijate heaolu kaotus kõigi kaubaruppide osas kokku 0.7?1.4% sisemajanduse koguproduktist.
Varblane, Urmas; Toming, Kristina; Selliov, Rena
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 10, 2002
Eesti põllumajanduse areng ja konkurentsivõime Euroopa Liiduga liitumise eel
Hõreda asustatuse ja sajanditepikkuse euroopaliku maaviljelus- ja metsanduskultuuri tõttu on Eesti põllu- ja metsamajandusressursiga hästi varustatud. Erinevalt metsamajanduse loodusressursist ei ole Eesti põllumajanduspotentsiaal leidnud aga adekvaatset majanduslikku rakendust. Maailmamajanduse realiteete arvestava põllumajanduspoliitika vajalikkuse ignoreerimise tõttu on see majandusharu jäetud Eestis kaitsetult ebaausa maailmakaubanduse meelevalda. Riikliku toetuseta jäänud põllumajandustootjad ei suuda toime tulla korraga kolme raske probleemikompleksiga: · suurtootmiselt väiketootmisele üleminek, mis nõuaks ka vastava nüüdisaegse tehnika ja tehnoloogia rakendamist; · traditsiooniliste välisturgude (Venemaa) äralangemine; · Euroopa Liidust pärineva riiklikult subsideeritud toodangu ebaaus konkurents nii välisturgudel kui ka Eesti siseturul. Nende tegurite koosmõjul on Eesti põllumajandustootmine alates 1991. aastast pidevalt vähenenud. Märgatava majanduspoliitilise halvemuse tõttu konkurentsitingimustes puudub sisetootjatel kapital selle majandusharu arendamiseks, väliskapital ei tunne selle vastu aga mingit huvi. Põhiliste põllumajandussaaduste ? liha-, piima- ja teraviljasaaduste ? osas surub ebaausale kaubanduseelisele toetuv im port Eesti tootjad siseturult välja. Peamised välisturud on aga Eesti põllumajandustootjatele impordibarjääridega suletud. Ainult Eesti ja Euroopa Liidu põllumajanduse konkurentsitingimuste võrdsustamine võimaldaks Eestil täielikult ära kasutada suurt looduslikku ressursipotentsiaali. Selle probleemi lahendamine kujuneb kuni Euroopa Liiduga ühinemiseni Eesti (välis) majanduspoliitika raskeimaks ülesandeks. Põllumajanduse taandarengu jätkumine tähendaks aga seda, et Eesti ei saaks oma looduslikku ressurssi rakendada ka pärast Euroopa Liiduga integreerumist, sest tootmiskvoodid eraldatakse põllumajandusele liitumiseelse tootmistaseme alu sel. Euroopa Liit esitab põllumajandussaaduste tootmisele väga ranged sanitaar- ja keskkonnakaitsenõuded, mille täitmiseks peaksid Eesti põllumajandustootjad tegema miljarditesse kroonidesse ulatuvaid investeeringuid. Nende vahendite akumuleerimine on ebavõrdsetes konkurentsitingimustes tootvatel ettevõtetel aga võimatu, Euroopa Liidu poolt Eesti maaelu integratsiooniks ettevalmistamiseks pakutavad toetused ei kata aga paraku isegi mitte 5% põllumajandussektori vajadustest. Praeguse majanduspoliitika jätkumisel ei ole Eesti põllumajandusel võimalik jätkusuutlikuna ja Eesti vajadusi rahuldaval tasemel Euroopa Liiduga ühinemiseni vastu pidada.
Reiljan, Janno ; Kulu, Liina
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 9, 2001
Eestist välismaale suunatud otsesed välisinvesteeringud
Eesti ettevõtted asusid investeeringute kaudu välisturgudele sisenema alles 1990ndate aastate keskpaigast alates. Esimene väljapoole suunatud investeeringute tõusulaine oli 1997. aastal, millele järgnes sügav kriis ja 2000. aastast algas uus tõus. Eesti on alates 1997. aastast olnud välismaale tehtud investeeringutelt ühe elaniku kohta siirderiikide hulgas esikolmikus. Seega on olemas juba teatud kogemus, mis annab alust põhjalikumalt uurida Eesti ettevõtete poolt välismaale tehtud investeeringutega seotud küsimusi. Töös tegeldi välisinvesteeringute poolt Eestis asuvatele emaettevõtetele avaldatava mõju uurimisega Kasutati 2001. aasta suvel ja sügisel Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahvusvahelise ettevõtluse õppetooli poolt läbi viidud küsitluse tulemusi 70 välismaale investeerinud Eesti ettevõtte kohta. Saadud tulemusi analüüsiti investorite tüübi (otsene või kaudne), investeeringu tüübi (tootmine, kaubandus või muu teenus) ja ettevõtte vanuse järgi. Uurimistöö käigus uuriti Eesti ettevõtete motiive välisturule sisenemisel investeerimise kaudu, analüüsiti investeeringute mõju emaettevõtetele, samuti selgitati välja ettevõtete rahulolu seniste investeeringutega ja analüüsiti tulevaste investeeringute kavasid erinevate investorite tüüpide lõikes. Küsitluse tulemuste analüüs võimaldab väita, et turuga seotud motiivid olid määravad Eesti ettevõtete investeeringute puhul välisturule. Madalamad töökulud ja muud kulude kokkuhoiule suunatud motiivid olid vähetähtsad. Täiendav turuosa oli peamine ettevõtteid välismaale investeerima sundiv tegur. Samuti oli selgelt väljendunud investeeringute positiivne mõju emaettevõtete ekspordi mahule. Peamised investeeringute sihtriigid olid Läti ja Leedu, kus Eesti firmadel oli olemas ettevõttekesksed eelised. Mõnes valdkonnas oli ka Eesti firmadel olemas innovatiivne eelis (näiteks internetipangandus). Eesti ettevõtted on rahul seniste välismaale tehtud investeeringutega. Küsitlusest selgus, et kõige edukamad on olnud töötleva tööstuse ettevõtete investeeringud tootmisse, neile järgnevad investeeringud müügivõrku ja lõpuks teenuseid pakkuvate ettevõtete investeeringud teenindusvõrgu arendamisse. Eesti firmade turuosa on kõige kiiremini kasvanud Euroopa Liidu liikmesriikides müügivõrgu arendamisse tehtud investeeringute abil. Üldiselt on kõige edukamad olnud investeeringud Lätti ja Leetu ja suurim ebaõnnestumiste osakaal oli investeeringutes Venemaale, Ukrainasse ja Valgevenesse. Eesti ettevõtted on väga optimistlikud tulevaste välismaale tehtavate investeeringute osas: 73 protsenti vastanutest kavandavad laiendada olemasolevaid allüksusi ja 21 protsenti rajavad uusi allüksusi. See annab tunnistust senise investeerimistegevuse tulemuslikkusest ja Eesti ettevõtete soovist jätkata välismaale investeerimist.
Varblane, Urmas ; Roolaht, Tõnu ; Reiljan, Ele ; Jüriado, Rein
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 8, 2001
Finantsvahendajate efektiivsus ja majanduskasv Kesk- ja Ida-Euroopa riikides
Finantsvahendajate efektiivsust ja selle suurenemise mõju majanduskasvule on paaril viimasel aastakümnel palju uuritud. Selle tulemusena on välja töötatud mitmeid teooriaid, mis kirjeldavad finantssektori arengut, selle mõju erinevatele majandusüksustele ja arengu toetamise vajadust. Siiani on vaid vähesed uuringud pööranud tähelepanu finantssektori ja majanduskasvu seose temaatikale siirderiikides. Olemasolevad uuringud on kas mingile kitsale aspektile keskendunud või on tegemist pealiskaudsete ja ilma kvantitatiivse analüüsita uuringutega. Siiski on mitmed autorid rõhutanud, et selle temaatika uurimine Kesk ja Ida-Euroopa (KIE) riikides on mitmetest asjaoludest tulenevalt oluline ja aitaks kinnitada või ümber lükata teiste riikide andemete põhjal saadud tulemusi. Üheks objektiivseks põhjuseks tõsiseltvõetavate uurimuste puudumisele käesoleva ajani on kindlasti probleemid statistiliste andmetega. Esineb raskusi arvandmete kättesaadavusega, kuid põhiline probleem on seotud andmerea lühidusega. Käesolevas uurimuses on arvandmete vähesust kompenseeritud ühendandmete analüüsi ja kuiste andmete kasutamisega. Käesoleva töö uudsus seisneb likviidsuspiirangute ja majanduskasvu seose uurimisobjekti laiendamises Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele. Artikli teoreetilise osa koostamisel on toetutud ingliskeelsetes teaduslikes artiklites ja monograafiates kajastatud seisukohtadele ning empiirilistele uurimustele finantssektori arengu ja likviidsuspiirangute ning majanduskasvu seoste kohta. Teoreetilise mudeli püstitamisel kasutati Jappelli ja Pagano, Berthelemy ja Varoudakise ning Sanchez-Robblesi mudeli osiseid. Empiirilisel analüüsil toetuti olulisel määral Kingi ja Levine uurimuste metoodikale. Töö empiirilises osas kasutatakse ühendandmete regressioonanalüüsi ja Grangeri põhjusliku seose testimise metoodikat. Kokkuvõtlikult saab käesoleva artikli põhjal teha järgmised järeldused: 1. Finantssektori areng ja majanduskasv on positiivselt seotud, kuid põhjusliku seost ei saa kasutatud andmete ja metoodika abil välja tuua. 2. Erasektorile väljastatud laenumahtude kasv toob vaatlusalustes riikides kaasa majanduskasvu kiirenemise. 3. Erasektorile väljastatud laenude osakaalu tõus toob vaatlusalustes riikides kaasa majanduskasvu kiirenemise. 4. Keskpanga poolt väljastatud laenude osakaalu langus toob vaatlusalustes riikides kaasa majanduskasvu kiirenemise. 5. Pangalaenu ja deposiidi intressimäärade vahe tõus toob vaatlusalustes riikides kaasa majanduskasvu kiirenemise. 6. Finantssektori arengu ja majanduskasvu vaheline seos ole - neb majanduse arengutsüklitest ning esines erinevus regioonide vahel, kuna Balti riikide tulemused erinevad kolmel juhul neljast Kesk-Euroopa riikide tulemustest. Seega tulekski neid perioode ja regioone analüüsil eraldi käsitleda. 7. Teostatud analüüsi tulemused sarnanevad teiste riikide andmetel koostatud analoogsete uuringute põhiliste tule mustega. Seega võib järeldada, likviidsuspiirangute ole masolu ning finantssektori arengu ülekandumise mehhanism reaalmajandusse on sarnane olenemata vaadeldavast riigist või riikide kogumist. Peale selle võib nentida, et kasutatud metoodika sobib sellise uurimuse läbi viimiseks.
Oks, Andrus
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 7, 2001
Heaolu muutused Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia siirderiikides
Käesoleva artikli eesmärgiks on analüüsida siirdeprotsesside kulgu Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia siirderiikides (24 riiki, loetelu tabelis 1) aastatel 1994?1998 Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning Maailmapanga andmete põhjal. Näitajate üldistamise kaudu tuuakse välja transformatsioonikomponendid (algnäitajate muutumise põhjused) ja uuritakse nende kujunemist eri transformatsioonitasemel olevate riikide gruppides. Selgitatakse komponendid, mis on kõige enam mõjutanud tulutaseme muutust siirde perioodil, samuti nende mõju seaduspärasused riigigruppide andmetel. Tegeliku tulu taseme ja mudeli alusel tehtud prognooside võrdluse kaudu püütakse jõuda heaolu kasvu takistavate või soodustavate teguriteni. Tulutaseme üldnäitajana kasutatakse käesolevas uurimuses ostujõu kordajaga korrigeeritud koguprodukti mahtu ühe elaniku kohta. Enamikes vaatlusalustes riikides on tulutase siirdeperioodi jooksul tõusnud, kuid mõnedes riikides jäänud praktiliselt samaks ning mõnedes alanenud, seda isegi väga olulisel määral. Siit tõstatubki hüpotees, et erineval arengu- (ja transformatsiooni-)tasemel riikides tingivad tulude kujunemist erinevad mõjurid. Transformatsioonitaseme hindamisel on lähtealuseks võetud EBRD transformatsiooniindeksite summa. Kuna gruppide piirid olid autori poolt valitud intuitiivselt ja indeksite arvutamise metoodika ei ole teada, viidi täpsustamiseks läbi diskriminantanalüüs. See oli vajalik ka kontrollimaks, kas transformatsioonitaseme erinevus tuleb analüüsi lülitatud näitajate kaudu esile. Diskriminantanalüüsi tulemuste põhjal võib järeldada, et analüüsi kaasatud näitajad kirjeldavad siirdeprotsesside dünaamikat suhteliselt hästi. Saadud grupid on põhimõtteliselt (kuid siiski mitte päris) kooskõlas EBRD poolt transformatsioonitasemele antud hinnanguga. Riikide klassif itseerumine eri aastatel erinevatesse gruppidesse (aga ka vastavasse gruppi kuulumise tõenäosuse suurenemine või vähenemine) väljendab siirdeprotsesside arengut. Järgnev analüüs ongi läbi viidud eraldi kolmes objektide grupis, mis moodustusid diskriminantanalüüsi tulemusena. Usaldatavad, kuigi nõrgad, näitajatevahelised seosed, mis tulid käesolevas töös esile, viitavad vajadusele selgitada välja näitajate koosmuutumise algpõhjused, mida võibki käsitleda transformatsioonikomponentidena. Käesolevas töös on algpõhjuste eristamiseks kasutatud peakomponentide meetodit ning toodud välja sõltumatud komponendid, mis vastavalt püstitatud eesmärgile ja valitud algnäitajatele peaksid iseloomustama siirdeprotsesside kulgu vaatlusaluses valimis. Esimesse, siirdeprotsessidega kõige kaugemale jõudnud gruppi kuuluvatel objektidel mõõdetud algnäitajate pööratud komponentmaatriks on esitatud tabelis 2. Esimene komponent kirjeldab majanduskasvu mitmeid aspekte, teine väljendab majanduse arengutaset, kolmas näitab restruktureeritust ja viimane viitab ümberjaotusele. Kokku on vaatlusaluste komponentidega hõlmatud 71,6% algnäitajate variatsioonist. Majanduskasvu komponendi kaalude järgi otsustades on esimese grupi siirderiigid suhteliselt ühtlases seisundis. Kiire kasv on omane vaid siirdeperioodi kindlale küpsusastmele ning edaspidi majanduskasv aeglustub. Arengutaseme komponendi tõlgendamisel paistab silma riikide positsioonide stabiilsus. Majanduse restruktureerituse komponendi kaalud näitavad, et siin tuleb arvesse ka siirdeperioodi eelne tootmisstruktuur. Ümberjaotuseks nimetatud komponendi puhul paistavad silma varasemate aastate suuremad kaalud hilisematega võrreldes, seega väheneb siirdeperioodil avaliku sektori kaudu ümberjaotatava koguprodukti osa. Teise, keskmisel transformatsioonitasemel olevate objektide näitajad oli võimalik üldistada neljaks üldistatud siirdekomponendiks, mis kokku kirjeldasid 72,6% algnäitajate variatsioonist (vt. tabel 3). Selles grupis osutus kõige olulisemaks arengutasemena määratletav komponent, teisena eristus majanduskasvu komponent. Kuigi komponendid on samad nagu esimeses grupis, on nende poolt kirjeldatavate üksiknäitajate koosseis erinev, mis on siirdeperioodil toimuvaid muutusi arvestades täiesti loogiline. Kolmas komponent jäi riigi eripärast tulenevaks x-komponendiks ja viimane on tõlgendatav tootmisstruktuuri arenguna. Komponentkaalude järgi otsustades on vaatlusaluses grupis kõrgeima arengutasemega Venemaa. Majanduskasvu komponendi kaalud on objektiti suhteliselt ühtla sed. Kolmanda, siirdeperioodi algfaasis olevate riikide grupi andmetel eraldatud neli komponenti (vt. tabel 4) kirjeldasid kokku 77,5% algnäitajate variatsioonist. Vaatlusaluses grupis tuli analoogiliselt esimesega ja erinevalt eelmisest kõigepealt esile majanduskasvu komponent. Arengutaseme komponent tuli esile teisena, kuid selle olulisus ja seosed üksiknäitajatega ei olnud samasugused nagu teistes gruppides. Kolmandana avaldus siin (selgemini kui teistes gruppides) ümberjaotuse komponent ja peaaegu sama esinduslikuks osutus privatiseerimise komponent. Komponentkaale analüüsides selgus, et majanduskasvu komponendi suuremad väärtused vastasid reeglina hilisematele aastatele. Seega on selles grupis tegemist peamiselt majanduskasvu kiirenemise faasis olevate objektidega. Et näidata heaolu sõltuvust transformatsioonikomponentide tasemest siirdeprotsesside eri faasides on läbi viidud mitmene regressioonianalüüs, kus sõltuvaks muutujaks on valitud ostujõu kordajaga korrigeeritud koguprodukti tootmine elaniku kohta (Y) ning sõltumatuteks objektide komponentkaalud (F1?F4). Edukamate siirderiikide andmetel kujunenud regressioonimudel (1) ja kõik selle kordajad on usaldatavad tõenäosusega üle 99%, mitmese korrelatsioonikordaja väärtus on 0,945 ning mudel kirje ldab 89% resultaatnäitaja variatsioonist. Tulemus on ootuspärane, kuna kõige tugevamat positiivset mõju avaldab heaolu kujunemisele arengutaseme komponent. Keskmisel transformatsioonitasemel olevate objektide komponentkaalude alusel kujunes heaolu taset määravaks regressioonivõrrandiks (2), mis oli samuti usaldatav enam kui 99%-lise tõenäosusega. Mitmese korrelatsioonikordaja väärtus on 0,878 ja determinatsioonikordaja näitab, et mudel kirjeldab 77,1% resultaatnäitaja variatsioonist. Nagu esimeses grupis , nii ka siin osutus olulisimaks heaolu mõjutavaks komponendiks arengutase. Kolmanda grupi objektide andmetel oli siirdekomponentide ja tulutaseme seose regressioonivõrrand (3) küll eelmistest pisut madalama kirjeldatusega (59,4%), kuid siiski kõigiti korrektne. Mitmene korrelatsioonikordaja on siin 0,771. Traditsiooniliselt osutus tulutaseme kujunemisel kõige olulisemaks arengutaseme komponent, transformatsiooni algstaadiumis on tähtsal kohal ka ümberjaotus. Siirderiikide majandusnäitajate üldistamisel osutusid kõige olulisemateks majandus kasvu komponent ja arengutaseme komponent. Kuigi nende sisu oli pisut erinev, avaldasid nad otsustavat mõju heaolu kujunemisele kõrgema ja keskmise arengutasemega riikides. Ümberjaotuse komponent eristus nii kõrgeima kui ka keskmise arengutasemega riikide grupis, kuid heaolule avaldas see mõju vaid viimasel juhul. Kõigil transformatsioonitasemetel eristusid tootmisstruktuuri ja selle muutust ühel või teisel viisil kajastavad komponendid, kuid nende mõju heaolule ei olnud käesoleva analüüsi põhjal võimalik tuvastada.
Kaldaru, Helje
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 6, 2001
Palgapoliitika ja tulemuslikkuse juhtimine Eesti kõrgharidusasutustes
Avaliku sektori juhtimisel on vaja kasutada senisest enam turumehhanisme ja äriettevõtlusele omaseid juhtimisvõtteid. See on võimalik ja vajalik eelkõige valdkondades, kus on olemas konkurents. Tõhusad mehhanismid tuleb välja töötada ja rakendada ka kõrgharidusturu reguleerimiseks ja kõrgkoolide juhtimisel. Avaliku sektori kõrghariduspoliitika on väljakujunemisjärgus, tuues kaasa vajaduse ratsionaalselt ja riigi võimalusi arvestavalt ühildada era- ja riiklike kõrgkoolide poolt antavat haridust. Sel teel püütakse parandada avaliku sektori organisatsiooni ja töökorraldust ning tõhustada kõrghariduse andmist. Käesoleva artikli eesmärgiks on uurida Eesti kõrgkoolide, sh. eelkõige Tartu Ülikooli majandusteaduskonna töötasustamis poliitikat, tuginedes töösoorituse juhtimise ja töötasustamise kaasaegsetele teooriatele ja praktikale ning pakkuda välja soovitusi selle arendamiseks. Käesolevas artiklis käsitletakse haridustöötajate keskmisi palku ning võrreldakse neid teiste majandussektorite keskmiste palkadega. Eesti statistika andmetel oli 1999. aastal madalaima ja kõrgeima keskmise brutopalgaga majandussektoriteks ühelt poolt hotellid ja restoranid (2254 krooni kuus) ja põllu majandus ja jahindus (2483 krooni), ning teiselt poolt finantsvahendus (10 088 krooni) ja energeetika, gaasi ja veevarustus (5446 krooni). 1997. aastal olid kõrgeima sissetulekuga majandussektorid samad, madalaima palgaga sektoriks oli aga haridus. Hariduse keskmine brutopalk on kahe aastaga tõusnud 26 % ja ulatub 2815 kroonini kuus, olles keskmise palga poolest tagant poolt neljas majandussektor. Kuigi madalaima ja kõrgeima keskmise palga erisus hariduse- ja finantsvahenduse töötajatel jäi enam vähem samale tasemele (3,6 korda), tuleb täheldada haridussfääri rahastamise mõningast edenemist Eestis. Kaasaegsete firmade töötasustamispoliitika kujundamisel pööratakse suurt tähelepanu selle objektiivsusele ning püütakse tagada töötasustamise õiglus ja suhteliselt suur avalikustatus. Õiglane töötasustamine on küll abstraktne ja saavutamatu nähtus, selle suunas tuleb aga pidevalt liikuda. Õiglased ja avatud töötasustamissüsteemid võimaldavad töötajaid paremini tööle motiveerida, end arendada ja vähendavad tööga rahulolematust. Põhjendatud ja töötajate poolt aktsepteeritud töösoorituse hindamise ja töötasustamise süsteem loob eeldused personali efektiivseks kujundamiseks ja rakendamiseks, mis tagab lõppkokkuvõttes organisatsiooni kui terviku eduka te gevuse ja arenguvõime. Tulemus tasustamise süsteemi rakendamine eeldab konkreetsete tööalaste kriteeriumite valikut ja nende vastastikust tasakaalustatust. Üksnes organisatsiooni eesmärkidega kooskõlas olevate ja mõõdetavate kriteeriumite (faktorite) kasutamine võimaldab töötajate töösooritust objektiivselt hinnata ning luua tugeva seose tulemuse ja tasu vahel. Eesti kõrgkoolide palgaturu uuringus selgitatakse välja 14 Eesti kõrgkooli, sh. kolme juhtiva ülikooli akadeemilise personali keskmised palgad. Selgus, et erinevate kõrgkoolide akadeemilise personali peamiste ametikohtade keskmised põhipalgad erinesid teineteisest ligi kaks korda. Õppejõudude/teadlaste palgad olid suhteliselt kõrged riigi poolt finantseeritavates ülikoolides, mis tagab nende juhtiva rolli ja konkurentsivõime haridusturul. Erialaste erisuste väljaselgitamiseks käsitletakse uurimuse lähemalt Tartu Ülikooli teaduskondade õppejõudude/teadlaste töötasusid ning võrreldakse ka nende töökoormusi. TÜ teaduskondade keskmiste palkade võrdlemine näitab suhteliselt suuri erisusi palgatasemetes, mis on tingitud eelkõige õppejõudude erinevast arvust ühe üliõpilase kohta, ühe õppejõu poolt antud ainepunktide arvust ja tasulise õppe erinevast mahust. Üksikasjalikult uuritakse Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õppejõudude tulemustasustamise süsteemi, mille aluseks on ühtne tööpanuse (töösoorituse) hindamise süsteem. Viimane põhineb instituutide ja õppetoolide eesmärkidel, mida vastavalt vajadustele aeg-ajalt korrigeeritakse. Tulemus tasustamise süsteem võimaldab määrata igale õppejõule olenevalt tema tööpanusest põhipalga ja lisatasu. Lisatasude maksmine eeldab kehtestatud nõuetest mahukamat ja kvaliteetsemat tööd nii õppe- kui teadustöös ning organisatsiooni jaoks olulist tegevust, näiteks juhtimisülesande täitmist. Teadustöö hindamisel võetakse aluseks kolme viimase aasta publikatsioonid, arvestades nende sisu, avaldamiskohta ja mahtu. Õppetöö kvaliteedi hindamisel avatud ülikoolis tuginetakse üliõpilaste regulaarsetele hinnangutele, kelle hulgas on palju edukaid ettevõtjaid, juhte ja spetsialiste. Niisugune tagasiside võimaldab arvestada haridusturu nõuetega ja reageerida kiiresti Eesti majanduse ja ettevõtluse praktilistele vajadustele. TÜ majandusteaduskonna õppejõudude keskmised palgad on suhteliselt kõrged. See on tingitud õppejõudude suurest töökoormusest (ühe õppejõu kohta olevate üliõpilaste ja õppetöö käigus antud ainepunktide arv), mis ületab märgatavalt ülikooli teiste teaduskondade vastavaid näitajaid. Ka õppejõudude palkade teaduskonnasisene diferentseeritus on suur, mis on tingitud aga väga erinevast tööpanusest (punktisummast). Näiteks professorite minimaalne ja maksimaalne punktisumma erinevad teineteisest 1,4 korda, dotsentide ja lektorite vastavad näitajad erinevad aga isegi üle nelja korra. Veelgi suuremad erisused on erinevate hindamiskriteeriumide (töövaldkondade) lõikes. Näiteks publikatsioonide eest saadud punktisumma kõigub professoritel 535 punktist kuni 2283 punktini ning dotsentidel 131 punktist 2452 punktini. Eelnevale tuginedes väidame, et õppejõudude/teadlaste töötasustamisel tuleb kindlasti arvestada nende konkreetsete töötulemustega (tööpanusega). Õppejõudude perioodilisest atesteerimisest ja töökohale valimisest jääb väheseks, sest see ei motiveeri neid tõhusalt tööle kogu valimisperioodi jooksul. Seepärast on vaja hinnata ülikooli õppejõudude tööpanust (töösooritust) igal aastal ning vastavalt hindamise tulemustele diferentseerida nende töötasud. Töösoorituse hindamise kriteeriumid tuleb seostada ülikooli, teaduskonna ja õppetooli eesmärkidega ning töötada selleks välja objektiivsed ja tasakaalustatud hindamissüsteemid, järgides õppetöö ja teadustöö kehtestatud proportsioone nii instituutides kui ka õppetoolides. Uuringu tulemused viimase viie aasta kohta näitavad, et töösoorituse hindamine ja tulemus tasustamine TÜ majandus teaduskonnas on oluliselt suurendanud õppejõudude töövilja kust ning tõstnud õppetöö ja teadustöö kvaliteeti. Seda kinnitavad ka 2000-nda aasta lõpus läbiviidud rahvusvahelised ekspertiisid ärimagistri (MBA) ja teadustöö atesteerimise kohta, kus TÜ majandusteaduskond sai kõrgeima hinnangu (full accreditation, excellent), sh. ka võrreldes Eesti teiste majandus haridust andvate ülikoolide ja kutsekõrgkoolidega. Kõik see on suurendanud majandusteaduskonna konkurentsivõimet Eesti majandusharidusturul. Autori arvates oleks otstarbekas rakendada majandusteaduskonna kogemust ka ülikooli teistes teaduskondades ja kõrgkoolides, mis eeldab juhtide töösoorituse hindamise ja töötasustamise alase kompetentsuse tõstmist ning objektiivsete, õiglaste ja avatud tulemus tasustamise süsteemide välja tööta mist ja rakendamist. )
Türk, Kulno
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 5, 2001
Majandussiire kui pikaajalise muutuse piirjuhtum: Süsteemisiirde klassikalis-evolutsioonilise teooria aspekte
Kesk- ja Ida-Euroopa endiste sotsialistlike riikide siire toimivasse turumajandusse on osutunud pikaajaliseks protsessiks, mis pole kaugeltki lõppenud. Seetõttu on veel tänagi aktuaalne siirdeteooria teoreetiliste aluste otsing. Käesolevas uurimuses käsitletakse siirdeteooria klassikalisevolutsioonilisi põhjendamisvõimalusi. Esmalt vaadeldakse siiret pikaajalise arengu piirjuhtumina. Seejärel kirjeldatakse seda rahvusvahelise süsteemikonkurentsi innovatiivse või adaptiivselt imiteeriva astmena, mis vallandub väljarände ja protesti (Hirschmann, 1974) tule musel. Siirde eesmärgid on siis siirdeprotsessi endogeensed komponendid. See protsess on lisaks piiratud kultuuriliste raamidega. Tegemist on omamoodi ?sotsialiseerumisprotsessiga?. Aga ka poliitilised piirangud ja mitmesugused vastumõjud on siirdeprotsessis olulise tähtsusega. Seega on siirde jaoks olemas vaid ?piiratud võimaluste aken?. Lähtudes kõikide arenguprotsesside avatusest pole kindla eesmärgi puudumine tingimata siirde nurjumise tunnus. Kui transformeerunud ühiskond on rahvusvahelises süsteemikonkurentsis pikaajaliselt konkurentsivõimeline, võib siiret lugeda üksnes lõppenuks. Põhimõtteliselt on talle võimatu anda objektiivset hinnangut, sest adaptiivset efektiivsust ei saa mõõta. Seda saab vaid oletada seal, kus areng on vabatahtlik ning väljaränne ja protest ei kutsu esile uusi siirdesamme. Välismaiste otseinvesteeringute analüüs Ida- ja Kesk-Euroopas võib siin anda mõningaid vihjeid. Viimases peatükis uuritakse, millist rolli mängib nende riikide kasvav orienteerumine ühinemisele Euroopa Liiduga.
Wrobel, Ralph Michael
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 4, 2000
Gravitatsioonilähenemine Eesti ja tema peamiste kaubanduspartnerite vaheliste kaubavoogude modelleerimisel
Gravitatsioonimudeleid on viimastel aastatel küllaltki ulatuslikult kasutatud siirderiikide ja arenenud turumajandusega riikide kaubavahetuse võimaluste kvantitatiivsel hindamisel ning ida ja lääne vahelise kaubavahetuse arengupotentsiaali väljatoomisel. Lähenemisviisi eelisteks on suhteliselt väike andmevajadus ning asjaolu, et gravitatsioonimudelite kasutamiseks vajalikule majandusteoreetilisele tagapõhjale ja selle arendamisele on erialakirjanduses pööratud suurt tähelepanu. Gravitatsioonimudeleid iseloomustab küllaltki hea selgitusvõime. Tegemist on statistilises mõttes ?heade? mudelitega. Käesolevas töös on antud üldistav kokkuvõte gravitatsioonimudelite majandusteoreetilisest taustast, käsitledes mikroökonoomikast tule nevat tagapõhja kontekstis regionaalsete ja kaubandusteooriatega ning nende uuemate arengusuundadega. Gravitatsioonimudelite majandusteoreetiline tagapõhi on sobiv ka siirdeprotsesside modelleerimiseks. Gravitatsioonimudelite kasutamisel siirderiikide kaubavoogude modelleerimisel võib üldistavalt välja tuua kolm põhisuunda: 1) siirderiikide kaubavahetuse geograafilise laienemise võimalused ja ida-lääne kaubanduse arengupotentsiaali hindamine, 2) integratsiooniprotsessid ja nende mõju kaubavoogude liikumisele rahvusvaheliste ühenduste raamides, 3) riigi väliskaubanduse geograafilise struktuuri modelleerimine ja arengustsenaariumide väljatöötamine. Tuginedes andmetele Eesti ja peamiste partnerriikide vaheliste kaubavoogude, SKP ning riikide vaheliste kauguste kohta on modelleeritud Eesti ekspordi ja impordi geograafilise struktuuri kujunemist ning välja pakutud arengustsenaariumid. Saadudmudelid on hea selgitusvõimega ning annavad statistilise kinnituse hüpoteesidele riikide vahelist kaubavahetust mõjutavate võimalike tõuke- ja tõmbejõudude kohta. Statistilist kinnitust sai ka seisukoht, et Eesti kaubavahetuses kuulub oluline koht Läänemere regiooni riikidele. Kontrollitud on mudelite stabiilsust ajaliste muutuste suhtes ning saab väita, et Eesti väliskaubanduse geograafilist struktuuri kirjeldavad gravitatsioonimudelid on ajas stabiilsed. Gravitatsioonimudelitele tuginevalt on antud lühiajalised hinnangud Eesti väliskaubakäibe geograafilisele struktuurile. Mõlema stsenaariumi kohaselt on Eestil hea potentsiaal kaubandussuhete arendamiseks Läänemere regiooni riikidega, eriti Soome, Rootsi ja Saksamaaga. Võrreldes mudelite alusel saadud hinnanguid 1999. aasta tegelike andmetega, nähtub, et tegelik kaubakäibe maht Läänemere regiooni riikidega oli hinnangulisest mõnevõrra väiksem. Kaubandussuhete head arengupotentsiaali Läänemere regiooni riikidega kinnitab ka info Eesti otseste välisinvesteeringute geograafilise struktuuri kohta. Rohkem kui 80% otsestest välisinvesteeringutest on Eestisse tulnud Läänemere regiooni riikidest. Ka varasemad uuringud on kinnitanud otseste välisinvesteeringu toetavat mõju riigi ekspordi arengule. Välis investeeringute mõju kaubandussuhete arengule avaldub tavaliselt viitajaga ning seega võib arvata, et pikaajalises perspektiivis kasvab Läänemere regiooni roll Eesti väliskaubandussuhetes veelgi.
Paas, Tiiu
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 3, 2000
Majandusliku globaliseerumise olemus ja probleemid
Globaliseerumisest räägitakse ja kirjutatakse viimastel aastatel väga palju. Selgust ja süsteemsust on nendes käsitlustes aga suhteliselt vähe. Mõnes mõttes on see paratamatu, sest uut mõistet püüavad oma paradigmasse paigutada erinevate ainevaldkondade esindajad. Globaliseerumise kõiki valdkondi haarava üldise käsitluseni jõudmisest on veel vara rääkida. Käesolevas artiklis analüüsiti globaliseerumise mõistet majanduse vaatenurgast lähtudes. Käsitleti järgmisi majandusliku globaliseerumise aspekte nende vastastikuses toimes ja seotuses: · majandusliku globaliseerumise olemus ja üldine taust, · rahvusvahelise kaubanduse areng erinevates riikide gruppides globaalse majanduskoostöö baasvormina, · välisinvesteeringute maht ja dünaamika arengumaade haaramisel majanduse globaliseerumisse, · arenguabi roll mahajääjate integreerimisel maailmamajandusse, · tööstus- ja arengumaade majandusliku arengu erinevuste suurus ja nende tekkimise põhjused, · arenguerinevuste vähendamise eeltingimused. Artikli eesmärgiks oli välja tuua globaliseeruva maailma majanduskorra täiustamise peamised teed, et suurendada rahvusvahelise kaubanduse, krediitide ja (välis)investeeringute mõju majanduskasvule ja heaolu tõusule. Käsitleti ka mõningaid majandusarengu tasakaalustamisega seotud põhiprobleeme ja pakuti välja nende lahendused. Seejuures toodi esile Eesti kui väikese avatud siirdemaa maailmamajandusse integreerumisega seotud probleemid. Analüüs näitas, et välismajandussuhted on tööstusriikides rahvusliku arengu mootoriks. Samal ajal ei avaldu majanduse globaliseerumise positiivsed tulemused arengumaades. Välisinvesteeringud ja -krediidid ei ole oodatud pööret paremusele kaasa toonud. Arenguabi ei ole efektiivne ja selle osatähtsus doonorriikide SKP-s väheneb. Tööstusriikide ja arengumaade arengutasemete erinevus on viimastel aastakümnetel oluliselt kasvanud. Põhjuseks on tööstusriikide turgude suletus arengumaade konkurentsivõimelistele toodetele ja riiklikest subsiidiumidest tulenev ebaaus kaubandus välistur gudel, aga teiselt poolt ka tsiviliseeritud ühiskonnale vastuvõetamatu ?palga-, sotsiaal- ja ökodumpingu? abil saavutatav kulueelis arengumaades. Kokkuvõttes võib öelda, et maailma praegune, peamiselt 1940/50ndatel aastatel kujundatud majanduskorraldus ei vasta globaliseeruva ja ühtekasvava maailma vajadustele. Maailma majanduskorraldus vajab kiiret radikaalset muutmist turgude suurema avatuse ja erineva arengutasemega riikide tootjate konkurentsitingimuste võrdsustamise suunas. See on mitmetahuline komplitseeritud üle sanne, mille lahendamise peamiseks eelduseks on riikidevaheliste suhete iseloomu muutumine ? iga riigi piiriga lõppeva egoistliku omakasupüüdlikkuse asendumine globaalset ühtekuuluvust esiplaanile seadva tasakaalustatud lahenduste otsimisega. Sellest ei sõltu mitte ainult miljardite inimeste heaolu arengu- ja transformatsioonimaades, vaid ka stabiilsus ja rahu kogu maailmas. Stabiilsus ja rahu on aga hüved, millel on suhteliselt suurem väärtus arenenud tööstusriikide kodanikele.
Reiljan, Janno ; Reiljan, Ele
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 2, 2000
Mitmekülgsuse väärtus: välisinvesteeringud ja hõive Kesk-Euroopas majandusliku taastumise perioodil
Autorid vaatlevad otseste välisinvesteeringute töökohtade loomisel ja säilitamisel ning samuti tööhõive struktuuri muutmisel. Analüüsis vaadeldakse Tsehhi Vabariigi, Ungari, Slovakia ja Eesti kogemusi. Kirjutises tuuakse ära siirderiikidesse suunatud otseste välisinvesteeringute arengut kirjeldav astmeline mudel ning seejärel analüüsitakse mudeli tööhõivega seotud aspekte. Järeldusena selgus, et otseste välisinvesteeringute roll töökohtade loomisel ja säilitamisel on kõige enam avaldunud Ungaris ning seejärel Eestis. Samas on välisinvesteeringute mõju siiski pigem muid hõivele suunatud meetmeid toetav kui neid asendav. kirjutisest nähtub, et kasvavad erinevused otseste välisinvesteeringutega kaasneva hõive sektoriaalses jaotuses riikide lõikes on tihedalt seotud sissetulevate otseste investeeringute vooga ühe elaniku kohta. Investeeringute sihtriigi seisukohalt on otseste välisinvesteeringute suurem paljusus kasulikum, sest suureneb tõenäosus, et kaasnevad teadmiste ülekande efektid ja otsese välisinvesteeringu välisefektid (spillovers) on samuti mitmekesisemad. Oludes kus poliitikaga on raske mõjutada sissetulevate otseste välisinvesteeringute mahtu, siis tuleks palju enam keskenduda võimalikult mitmekesiste investeeringute ligimeelitamisele.)
Varblane, Urmas ; Mickiewicz, Tomasz ; Radosevic, Slavo
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna toimetiste seeria, No. 1, 2000
Riigi konkurentsivõime määratlemise ja analüüsi võtmeteemad
Käesoleva uurimuse eesmärgiks on esitada süstematiseeritult riigi konkurentsivõime kompleksanalüüsi peamised probleemid. Kuna konkurentsivõime on majandussubjekti iseloomustav väga mitmetahuline nähtus, siis on vajalik analüüsida konkurentsivõime kujunemise ja avaldumise erinevaid aspekte. Esmalt on selles uurimuses käsitletud erinevaid konkurentsivõime määratlusi ja konkurentsivõime kontseptsioonide aja loolist arengut, pöörates põhitähelepanu riigi konkurentsivõime käsitlustele. Konkurentsivõime määratletakse selles uurimuses võimena huvide konflikti tingimustes edukalt tegutseda. Eristatakse kolme konkurentsivõime staadiumi: ellujäämisvõime, arenguvõime ja paremus/ülemuslikkus. Kolm peamist konkurentsivõime subjekti on ettevõte, majandusharu ja riik ning võib eristada kohalikku, regionaalset ja rahvusvahelist konkurentsivõime avaldumise tasandit. Erinevate konkurentsivõime subjektide konkurentsivõime taseme vahel on tihe seos. Kuna rahvusvahelised sidemed riikide vahel on tugevnenud ning vastastikune sõltuvus suurenenud, siis peab ka riigi konkurentsivõime kontseptsion olema tasakaalustatud ja harmooniline, et tagada sotsiaalne ja majanduslik stabiilsus. Riigi konkurentsivõimet ei saa vaadata kui kitsalt majanduslikku nähtust, kuna lõppeesmärgiks on rahva heaolu. Heaolu seisukohalt on majanduslikud tegurid ainult ühed paljude seast. Uurimuses käsitletakse konkurentsivõimet kujundavate tegurite juhitavuse ja kontrollitavuse probleemi. Iga majandusagendi konkurentsivõimes võib eristada kaht komponenti: · objektiivne potentsiaalne tase, mille määravad selle agendi seisukohalt mittekontrollitavad tegurid (ajaloolised, kultuurilised, geograafilised ja demograafilised tingimused) · subjektiivne panus (potentsiaalse taseme suhtes kas suurem või väiksem), mille määravad vastava majandusagendi käsutuses olevad vahendid ja nende rakendamise intensiivsus ja tulemuslikkus. Mõlemal komponendil on erinev roll optimaalse arengustrateegia leidmisel, mida tuleb majanduspoliitiliste järelduste tegemisel ka arvestada. Uurimuses määratletakse olulisemad konkurentsivõimet kujundavad tegurid ning analüüsitakse nende mõju. Tegurite kompleks on vajalik riigi hindamiseks atraktiivsuse seisukohalt ("ligimeelitamisvõime"), aga ka riigi ettevõtete ekspordivõime seisukohalt ("müümisvõime"). Lõpuks uuritakse sobiva konkurentsivõime strateegia valiku probleeme. Riigi vajadusi arvestav konkurentsivõime strateegia võtab arvesse riigi reaalset konkurentsipositsiooni, sotsiaalmajanduslikke suhteid ja poliitiliste jõudude olemust ning mõjuvõimu. Eesti seniseid võimalikke strateegiaid on käsitletud ühekülgselt, tuues välja ekstreemsed variandid. Euroopa Liiduga ühinemise seisukohalt on vajalik töötada välja ja viia ellu mõistlikult tasakaalustatud riigi konkurentsivõime tõstmise kompleksstrateegia.
Reiljan, Janno ; Hinrikus, Maria ; Ivanov, Anneli
Kirjutise keel: Lähtudes soovist leida ka rahvusvahelist kõlapinda oleks soovitav kirjutised esitada avaldamiseks inglise keeles, kuid teretulnud on ka eesti- ja saksakeelsed teaduslikud artiklid.Kirjutise esitamine: Kirjutised palume esitada elektroonilisel kujul (maili attachmendina aadressil anne.reino [ät] ut.ee MS Word doc ja/või Adobe Acrobat pdf).Pdf eksemplar on vajalik andmete ja jooniste nihkumise vältimiseks/korrigeerimiseks.
Kirjutiste läbivaatamine: Kirjutiste läbivaatamiseks on moodustatud kolleegium kuhu kuuluvad professor Tiiu Paas, professor Raul Eamets, professor Urmas Varblane ja dotsent/teadur Anne Reino. Viimatinimetatu poole tuleb pöörduda kirjutiste väljapakkumiseks, retsenseerimise korraldamiseks ja muude väljaannet puudutavate küsimustega, kontaktandmed on:
Parema kasutuskogemuse tagamiseks kasutame küpsiseid. TÜ välisveeb ei töötle ega kogu isikuandmeid. Välisveeb kasutab FB Pixeli ja Google Analyticsi teenust. Loe lähemalt andmekaitsetingimustest.