Pisut teaduskonna ajaloost
Majandushariduse lätted
Tartu Ülikoolil on pikaajalised majandushariduse andmise traditsioonid, mis ulatuvad tagasi Academia Gustaviana aastatesse. 1676. aastast pidi ajalooprofessor poliitika- ja haldusküsimuste kõrval lugema ökonoomikat, matemaatikaprofessori ülesandeks oli õpetada ka raamatupidamist. Esimesed majandusteaduslikud õppetoolid loodi Tartu Ülikooli taasavamisel: statistika ja geograafia õppetool 1802. ning rahanduse ja kaubanduse õppetool 1803. aastal. Ilmselt tänaseni rahvusvaheliselt tuntud tegijateks sellest ajast olid professorid Adolph Wagner ja Etienne Laspeyres, kelle oleme valinud oma teerajajate hulka.
Rahvusülikool
Eesti Vabariigis hakati majandusteadust iseseisva allüksusena õpetama 1920. aasta 1. juulist. Õigusteaduskonna juurde loodi selleks kaubanduse osakond. Äsja loodud vabariik vajas majandusjuhte. Tolleaegsetes oludes oli majanduse keskmeks kaubandus. Iseseisev majandusteaduskond alustas tegevust 1938. aasta 1. jaanuaril. Dekaanina hakkas teaduskonda juhtima professor Eduard Poom. Lausa rektoriks sai teine teerajaja Edgar Kant. Õppesuundi, mis pidasid silmas stuudiumi lõpetanu tulevast võimalikku tegevusvaldkonda, oli kolm. Noorele riigile oli nendest keskse tähtsusega rahva- ja riigimajandus. Teisel kohal oli käitismajandus. Siin oli tähelepanu keskmes kasumit taotlevate ettevõtete (kaubandus, tööstus) asutamise, tegevuse ja laiendamise probleemistik. Kolmanda valiku - kindlustusmajandus - sisuks oli kindlustusseltside töö korraldamine.
Nõukogude ülikool
Majanduse õpetamine (arvestamata poliitilist ökonoomiat) taastati TÜ-s alles 1954. aastal ja sedagi väga väikeses mahus ning õigusteaduskonnaga ühendatult. Sellelt äärmiselt ebasoodsalt lähtepositsioonilt startides suudeti siiski 1960-ndate teisel poolel suunata majandusõpetust ülikoolile vastava akadeemilise kõrghariduse andmisele ja teadustöö arendamisele. Selleks kasutati kõiki võimalusi, mida vastav aeg pakkus. Suurimad teened selles olid professoritel Raimund Hagelbergil, Feliks Sauksil ja Uno Merestel. Majandusküberneetika eriala sisseviimisega võeti 1967. aastal kasutusele õppekava, mis oma suunitluselt ja baasilt vastas rahvusvahelistele nõuetele. Aastal 1968 taastati iseseisev majandusteaduskond. Dekaaniks sai majandusajaloolane Valner Krinal, kes kokkuvõttes pidas seda ametit 19 aastat.
1980-ndate lõpuni oli Tartu Ülikooli majandusteaduskond vastutav nii-öelda ringlussfääri, so kaubanduse ja rahanduse spetsialistide ettevalmistamise eest. Lisaks valmistati majandusküberneetika eriala raames ette ka analüütikuid. Õppekavu ja õppetöö korraldust iseloomustas suhteline killustatus - iga eriala oli komplekteeritud 20-30-se üliõpilaste grupiga, kes siis algusest lõpuni ka koos õppisid. Kes 4 (kaubandus), kes 5 aastat (rahandus ja küberneetika). Seega oli juba tollal varjatult olemas kõrghariduse jaotus akadeemiliseks ja rakenduslikuks, mis hilisematel aastatel ka formaalselt eristusid.
Taasiseseisvumine ja reformid
Õppetöö
Juba esimene muudatus siirdeperioodil kaotas teaduskonnas ära õppekavade killustatuse. Kõik valikud viidi 1991.a. ühtse majandusteaduse (hiljem ettevõttemajanduse ja rahvamajanduse) õppekava raamidesse. Seega oli nüüd ka kursusekaaslasi senise paarikümne asemel sadakond. Siiski ei tähendanud see läbinisti lamedat majandusharidust (kõigest vaid natuke). Spetsialiseerumisvõimalusteks on aja jooksul olnud rahandus, turundus, juhtimine, majandusarvestus, majanduse modelleerimine, välismajandus ning majanduspoliitika ja avalik sektor, kohati ka majandusteooria ja majandusinformaatika. Kui esialgu olid need valikud 4-aastases bakalaureuseõppes, siis 3+2 süsteemis pigem magistriastmes. Sisuliselt tähendab see, et bakalaureus saab vaid baasi hilisemaks süvaõppeks ja tõeliseks spetsialistiks saab end pidada alles magister.
Tartu Ülikool, sh majandusteaduskond alustas 3+2 skeemiga 2002.aastal. Esialgu paistis, et bakalaureusekraadiga piirdub oodatust rohkem majandustudengeid. Majanduspraktika ei väärtusta siiamaani piisavalt magistri- ja veelgi enam doktoritaseme haridust. Siiski tegi 3+2 süsteem haridusmaastiku oluliselt paindlikumaks ja avas tee majanduse magistriõppesse ka nendele praktikutele, kel oli muu haridustaust. Samuti suurenes teiste kõrgkoolide bakalaureuste jätkuõpe Tartu Ülikoolis. Oluliselt soodustas neid tendentse avatud ülikooli loomine 1995/96 õppeaastal, mis sisuliselt taastas vahepeal katkenud kaugõppe. Praegu räägime siinkohal sessiooniõppest. Kuni 2003. aastani oli sessiooniõppe esimeseks astmeks diplomiõpe ärijuhtimise erialal ja teiseks astmeks ärijuhtimise kutsemagistrikraad. Koos 3+2 süsteemi juurutamisega kadusid need rakenduslikud kraadid mõlemal astmel.
Esimesel astmel hakkasime sessiooniõppes esialgu pakkuma päevasest majandusteaduse kavast tuletatud ettevõttemajanduse bakalaureusekava. Praeguseks oleme loobunud eestikeelsest sessiooniõppest bakalaureuse tasemel. Seda asendab alates 2010.a. ingliskeelne päevane kava. Lõpetaja saab sotsiaalteaduse bakalaureuse kraadi, mis viitab hariduse suhteliselt üldisele, ettevalmistavale sisule.
Magistriastmel esindas 2017. aastani majandusteadusliku spetsialistihariduse põhivoolu sotsiaalteaduse magistrikraadiga lõppev majandusteaduse päevane õppekava. Tänaseks on toimunud hargnemine ingliskeelseks matemaatilise majandusteaduse päevaõppeks ja eestikeelseks turunduse ja finantsjuhtimise sessiooniõppeks. Esialgsest üldisest ärijuhtimise kavast oleme tänaseks loobunud. Sessiooniõppes jätkuvad aga ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise kava tehnoloogilise kallakuga ettevõtjatele (avati 2003) ning kõige laiema sisuga strateegilise juhtimise kava kogemustega juhtidele (2005). 2017.a. lisandus päevaõppes ingliskeelne innovatsiooni ja tehnoloogia juhtimise kava koostöös arvutiteaduse instituudiga. Teaduskond osaleb ka kolmes viimastel aastatel avatud magistritaseme ühisõppekavas: teenuste disain ja juhtimine (2011), muutuste juhtimine ühiskonnas (2018) ning tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringud (2019). Oluliseks töösuunaks on olnud üsna algusest peale majandusõpe teiste erialade tudengitele. 2003. aastast hakkasime arendama ettevõtlusõpet, olles siin alates 2010.a. koordineerivaks keskuseks ülikoolis.
Ja muidugi ei saa mööda minna ka doktoriõppest, mis on stabiilselt toimunud majandusteaduse õppekava alusel- Selle struktuur on siiski aja jooksul korduvalt muutunud. Üks väga oluline tegur doktoriõppe efektiivsuse saavutamisel oli kahtlemata majandusteaduste alase doktorikooli loomine 2005. aastal, mis on sisuliselt toiminud tänaseni. Doktorikool on Euroopa Liidu struktuurifondide meede, mis on mõeldud doktoriõppe toetamiseks ja arendamiseks. Siinkohal ei saa jätta meenutamata ka sellele eelnenud suurt rahvusvahelist projekti meie kraadiõppe toetuseks - Läänemeremaade koostöös 1993-2005 toiminud euroteaduskonda.
Lisaks tasemeõppele toimub teadukonnas ka erineva ulatusega täiendõpe. Sealhulgas töötab Tallinnas alates 2002.a. majandusteaduskonna kaugkoolitus.
Eestis käivitus 1990-ndate keskel õppekavade riikliku akrediteerimise süsteem, mille mõtteks oli hariduse kvaliteedi tagamine. Olukorras, kus (era)kõrgkoole tekkis nagu seeni peale vihma, oli see üheks võimaluseks tudengikandidaatide (aga ka tööandjate) päästmiseks infouputusest - nende valikutele tekkis ratsionaalsem alus. Hea meel on nentida, et oleme ainus majandushariduse pakkuja Eestis, kel pole akrediteerimistel olnud ühtegi tõrget. Mitmetelt näitajatelt võib TÜ majandusteaduskond end täna pidada parimaks erialaseks teaduskeskuseks Eestis. Sellest räägib kõrgeim koht rahvusvahelistes edetabelites. Viimane (2020) Times Higher Education World University Ranking paigutab meid 250 maailma parima majandusteaduskonna hulka. Eriti aitab sellele kaasa majandusteaduskonnaga seotud teadlaste rahvusvaheline tsiteeritavus.
Teadus
Majandusteadus siirderiikides elas seoses süsteemivahetusega üle tõsise šoki. Käsumajanduse käsitlemise asemel tuli süveneda turumajanduse probleemidesse. See nõudis ka meie teaduskonna inimestelt tõsist kohanemist ja ümberõppimist, mis pärssis esialgu oluliselt teadustulemusi. Siin tõusetus positiivsete stiimulite loomine veelgi olulisema ülesandena kui õppetöös. Pole ime, et esimesel kümnendil olid publikatsioonideks pigem õpikud ja muud õppevahendid, millega õppejõud lõid endale ja üliõpilastele aluse nii uudseks õppe- kui ka teadustööks. Esimesel reformikümnendil (kuni 2004. aastani) toimis teaduskonnas õpikute avaldamise tugisüsteem. Stiimulid töötasid. Teaduskonna õpikute ainulaadses sarjas ilmus esimese 11 aastaga (1995 - 2005) täpselt 100 raamatut (neist esimese nelja aastaga 60)! Seejärel keskendusime teaduspublikatsioonidele, kusjuures esialgu kasvas nii nende arv kui ka kvaliteet. Siiski pööras publikatsioonide üldarv peale 2010. aastat kahanemisele. Seevastu pidevalt jätkas kasvu kõrgema kategooriaga (rahvusvaheliste) publikatsioonide osatähtsus, tõustes praktiliselt nullist 50%ni (joonis 1).
Seejuures on publikatsioonide arvuline kasv peale 2010. aastat seotud vaid kõrgeima kategooria publikatsioonidega, mis kajastuvad tsiteeringute arvestamise andmebaasides Web of Science ja Scopus. Järk-järgult on tõusnud ka publitseerimiseks kasutatud ajakirjade mõjufaktor (impact factor) ja meie autorite tsiteeringute arv nii absoluutselt kui ka ühe publikatsiooni kohta. Ja seegi polnud juhus, vaid motiveeriva keskkonna mõju.
Publikatsioonide taga on olnud loomulikult arvukad siseriiklikud ja rahvusvahelised teadusprojektid, mille põguski loetelu nõuaks mitmeid lehekülgi. Enim tähelepanu on leidnud Eesti majanduse struktuur, tööjõuturg ja konkurentsivõime, ettevõtete rahvusvahelistumine ning juhtimine. Märgatavalt on arenenud uuringute metoodiline külg, seda nii kvantitatiivsetes kui ka kvalitatiivsetes uuringutes. Oluline on ka teadusraha osatähtsuse tõus teaduskonna eelarves. Esialgse 5-10% asemel ületab see alates 2014.a. 30%.
Taasiseseisvunud Eestis on majandusteadlastele välja antud kolm riiklikku teaduspreemiat ja kõik nad on tulnud meie teaduskonda: 2003 prof Urmas Varblasele, 2007 prof Maaja Vadile ja 2009 prof Tiiu Paasile.
Organisatsioon ja juhtimine
Nõukogude ülikoolist saime päranduseks kateedritega teaduskonna (majanduse üldteooria, mis tekkis varasema poliitökonoomia baasil, majandusküberneetika ja statistika, raamatupidamine ja majandusanalüüs, rahandus ja krediit, rahvamajan¬dus¬harude ökonoomika, kaubandus, turundus ja viimasena (1988) välismajandus). 1990.a. valiti dekaaniks Mart Sõrg, kelle tööd 1993.a. jätkas prof. Janno Reiljan. 1991 toimus üleminek õppe¬toolide süsteemile. Viimased on vastutavad oma valdkondade akadeemilise arengu eest. 1992.a. koondati õppetoolid viide instituuti, millest sai madalaim oma eelarvega administratiivne tase ülikoolis. Suurt rolli mängib teaduskonnas tänaseni (ehkki muutunud kujul) toona käivitatud ainulaadne tulemusjuhtimise ja –rahastuse süsteem, mis on püüdnud luua nii õppe- kui ka teadustöö arenguks konkreetsed stiimulid.
Kolm valimisperioodi (1996-2005) töötas dekaanina Jüri Sepp. 1996. aasta struktuurireformi käigus säilis kolm instituuti - rahvamajanduse, rahanduse ja arvestuse ning turunduse ja juhtimise instituudid. Neist esimene kureeris rahvamajanduse eriala, teised kaks olid põhiliselt ettevõttemajandusliku profiiliga. Siiski ei kujunenud vähemalt vaadeldaval perioodil neist eraldiseisvaid vürstiriike, sest ka õppekavad olid olulisel määral põimunud. Kolme instituudiga struktuur osutus üsna püsivaks ja toimis kümmekond aastat.
1977. aastast oli majandusteaduskond töötanud äärelinnas Nooruse tänaval (enne seda Vanemuise 46 õppehoones). 1999.a. kevadsemestrit alustasime aga juba kesklinnas Emajõe kaldal - Oeconomicumis. Tegemist oli esimese arendusprojektiga ülikoolis, mida rahastati pangalaenuga. 1997.a. suutsime oma traditsiooniliselt head sidemed vilistlastega vormistada vilistlasühinguks Hermes, mis on siiani ainulaadne ülikoolis.
2005-2011 juhtis majandusteaduskonda dekaanina prof Toomas Haldma. Temagi ajal jätkus organisatsioonis koondumisprotsess. 2008. aasta jaanuarist jätkasime kahe (rahva- ja ettevõttemajanduse) instituudiga. Struktuuri lisandus ettevõtluskeskus. Juba 2005.a. alustati ülikoolis struktuuri korrastamise aruteludega. Ülikoolis pidi muuhulgas välja kujunema neli suurt valdkonda: socalia, humaniora, medicina ja realia et naturalia. Majandusteaduskond pidi koos õigus- ja sotsiaalteaduskondadega kuuluma neist esimesse. Esialgu ei olnud aga selge, kas tegemist saab olema seniste teaduskondade koordinatsiooni- või otsese uue juhtimistasandiga.
2011-2014 juhtis teaduskonda prof Maaja Vadi, kellega seostub inimeste maksimaalne kaasamine arendustegevustesse ning ka põlvkonnavahetuse käivitamine teaduskonnas.Tema ajal toimus ka üleminek tasuta kõrgharidusele 2013.a., mis tähendas olulist muutust teaduskonna töökeskkonnas. Kui alates 1990-ndate lõpust oli riik järk-järgult taandubud majandushariduse rahastamisest, siis nüüd see taastati. Tasulise õppe osakaal langes oluliselt.
Maaja Vadi kuulus ka 2014.a. moodustatud ülikooli struktuuri- ja juhtimisreformi kavandanud põhikirjakomisjoni.. Reaalselt juhtis aga teaduskonda reformiperioodil (2014-2016) prof Raul Eamets. Uus põhikiri hakkas kehtima 1.jaanuarist 2016. ja viis lõpule ülikooli valdkondliku struktuuri kujundamise. Majandusteaduskonnast sai üks sotsiaalteaduste valdkonna instituudi tasandi struktuuriüksus. Kompensatsiooniks võisid aga senised iseseisvad teaduskonnad soovi korral säilitada teaduskonna nimetuse. Seda võimalust kasutasid lisaks meile ka õigus- ja usuteaduskonnad. Ühtlasi tähendas see formaalsete struktuuriüksuste (instituutide) kadumist teaduskonna sees. Otsuse tegutseda ühe struktuuriüksusena tegi teaduskond juba enne struktuurireformi jõustumist (2015). Samas säilisid töökorralduslikud üksused (tänased õppetoolid), mille struktuur on omakorda liikunud teatava konsolideerumise suunas.
Seoses Raul Eametsa valimisega sotsiaalteaduskonna valdkonna dekaaniks tuli meil ennetähtaegselt leida uus juht teaduskonnale (nüüd juba juhataja nimetusega). Oma nõusoleku seda vastustust veel kanda (2016 - 2019) andis prof Maaja Vadi. Tema juhtimisel algas teaduskonnas tõsine põlvkondade vahetus, mille käigus on viimastel aastatel uue juhataja saanud kõik õppetoolid ja valitud uued professorid. Seda suunda on jätkanud ka 2019.aastast tänane teaduskonna juhataja prof. Kadri Ukrainski. Kahtlemata suurimaks märgiks jääb tema ametiajast siiski kolimine uude, Eesti moodsaimasse õppehoonesse Delta, mis asendas senise Oeconomicumi ja ajutise üleminekukodu Liivi 4.
Pilt. Majandusteaduskonna juhid alates 1996.aastast. Alates vasakult professorid Jüri Sepp, Maaja Vadi, Kadri Ukrainski, Toomas Haldma ja Raul Eamets.
Teksti uuendati viimati 2020. aasta sügisel prof Jüri Sepa poolt.