2. septembril kell 14.00 kaitseb Jan Bednorz majandusteaduse erialal doktoritööd „Global labour, local rules: Policy responses to digital nomadism“ („Globaalne tööjõud, kohalikud reeglid: Poliitikavastused diginomaadlusele“).
Juhendajad:
kaasprofessor Eneli Kindsiko, Tartu Ülikool
kaasprofessor Mihkel Solvak, Tartu Ülikool
Oponendid:
dotsent Mari Toivanen, Helsingi Ülikool, Soome
professor Anna Triandafyllidou, Toronto Metropolitaani Ülikool, Kanada
Kokkuvõte
Diginomaadlus – elustiil, mis ühendab kaugtöö ja pideva liikumise – on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Eriti hoogustus see pärast COVID-19 pandeemiat, mis muutis kaugtöö paljude jaoks tavapäraseks töövormiks. See areng ei ole jäänud riikidele märkamata: üha enam sihtkohti on hakanud diginomaade aktiivselt ligi meelitama, luues selleks eraldi diginomaadi viisasid.
Doktoritöö uurib diginomaadlust sihtkohtade vaatenurgast. Kui senises kirjanduses on diginomaadlust käsitletud peamiselt individuaalse elustiilivalikuna, siis doktoritöö näitab, et tegemist on ka struktuurse ja majandusliku nähtusega. Fookuses on diginomaadlusega seotud poliitikameetmed: millises kontekstis need kujunevad, kuidas ja miks neid põhjendatakse, kes nende kujundamises osalevad ning milliseid tulemusi need kaasa toovad.
Doktoritöö toob esile, et ühtse „diginomaadi viisa“ sildi taga peitub märkimisväärne mitmekesisus. Riigid kujundavad neid viisasid erinevate eesmärkide saavutamiseks: mõnel juhul laiendatakse turismipakkumist töötavatele turistidele, teisel juhul püütakse ligi meelitada pikaajalisemaid ja suure sissetulekuga elanikke. Analüüs näitab ka, et diginomaadi viisade levik maailmas ei ole juhuslik. Neid pakkuvad riigid kipuvad koonduma teatud piirkondadesse, näiteks Euroopasse ja Kariibi mere äärde, ning viisad levivad sageli naaberriikide eeskujul. Samuti eristuvad neid viisasid kasutusele võtnud riigid struktuurselt: enamasti on tegemist väiksemate, jõukamate ja digitaalselt kõrgelt arenenud riikidega. Eesti kaasuse lähem käsitlus näitab, et diginomaadi viisa kasutuselevõtt on olnud pigem tagasihoidlik. Samas võimaldab see viisa tuua riiki väga selgelt määratletud sihtrühma – jõukad spetsialistid, kelle töö ei sõltu asukohast.
Kokkuvõttes avab doktoritöö diginomaadluse makrotasandi mõõtme. See näitab, kuidas diginomaadlus kujundab ümber poliitilist mõtlemist, sihtkohtadevahelist konkurentsi ning töö ja liikuvuse globaalset geograafiat. Kuigi diginomaadidele suunatud poliitika on veel suuresti eksperimentaalne, peegeldab see laiemaid muutusi selles, kuidas riigid püüavad ligi meelitada geograafiliselt mobiilseid talente ning tugevdada oma positsiooni globaliseerunud ja digitaalselt ühendatud majanduses.
