4. septembril kell 10.00 kaitseb Veiko Valkiainen majandusteaduse erialal doktoritööd „Enabling human flourishing and organizational antifragility through unlearning the learned helplessness in self-managing organizations“ („Inimese optimaalse toimimise ja organisatsioonilise antifragiilsuse võimaldamine õpitud abituse ümberõppimise kaudu isejuhtivates organisatsioonides“).
Juhendaja:
kaasprofessor Krista Jaakson, Tartu Ülikool
Oponendid:
kaasprofessor Hélène Picard, Grenoble'i Ärikool, Prantsusmaa
kaasprofessor Frank Martela, Aalto Ülikool, Soome
Kokkuvõte
Kuna töö muutub üha teadmusmahukamaks, informatsiooni hulk järjest kasvab ja muutuste kiirus on peadpööritav, otsivad paljud organisatsioonid võimalusi, kuidas muutuda paindlikumaks, inimkesksemaks ja vähem sõltuvaks klassikalisest käsuliinist. Üheks võimaluseks on isejuhtivus, kus otsustusõigus ei koondu enam ainult juhtide kätte, vaid jaotub üle organisatsiooni selgelt määratletud rollide vahel. Doktoritöö uuribki, kuidas selline jaotatud otsustusõigus saab muutuda organisatsioonis päriselt toimivaks praktikaks.
Doktoritöö käsitleb holakraatiat kui konstitutsioonipõhist juhtimisraamistikku, mis püüab asendada traditsioonilise juhi-alluva suhte rollipõhise otsustusõiguse, selgete vastutusalade ja regulaarse pingete töötlemisega. Kaks esimest uurimust avavad teoreetiliselt holakraatia kaks olulist potentsiaali. Esiteks võib selline juhtimisarhitektuur aidata organisatsioonil paremini kohaneda, sest probleemide ja võimaluste märkamine viiakse lokaalsete üksuste tasandile ning otsused ei sõltu enam juhtidest. Teiseks võib sellise juhtimisarhitektuuri juurutamine luua töökeskkonna, mis toetab inimeste autonoomiat, kompetentsust ja seotust ning seeläbi ka sisemist motivatsiooni ja optimaalset toimimist.
Samas toob doktoritöö selgelt välja, et need potentsiaalid ei realiseeru automaatselt. Kolmas, empiiriline uurimus toob esile, et isegi siis, kui inimestele antakse formaalselt rohkem otsustusõigust, võivad nad jätkata käitumist viisil, justkui peaksid otsused endiselt tulema juhilt või saama tema heakskiidu. Seda võib mõista hierarhilisest töökeskkonnast kaasa tulnud õpitud abitusena.
Doktoritöö keskne järeldus on, et isejuhtivuse rakendamine ei toimu pelgalt struktuurimuutuse kaudu. Selle elluviimiseks peavad inimesed õppima neile antud rollipõhist otsustusõigust sisemiselt omaks võtma ja igapäevases töös rakendama. Alles siis saab holakraatia potentsiaal organisatsioonilise kohanemise ja inimese optimaalse toimimise toetamisel tegelikult avalduda.
