Kuidas ma õppisin tulevikku ennustamise asemel looma ehk kas Eesti jalgpall jõuab EM-ile?

Oh kooliaeg, oh kooliaeg… Hei! Mina olen Rasmus ning asusin sel sügisel Tartu Ülikoolis magistrikraadi omandama. Oma erialavaliku puhul olin ma üpris kindel, et just majandus ja turundus on need, millega ma tahan lisaks bakalaureuseõppele jätkata ka magistris. Seega oli otsus tehtud ja ma asusin õppima „Kaasaegne majandus“ magistriõppekaval!

Käes oli esimene semester ehk aeg teha valikud. Õigemini tehakse algul veel enamus valikud sinu eest ära ja nii sattuski minu õppekavasse aine „Tulevikutrendid tehnoloogias ja majanduses“, millest lähemalt räägime.

Tudengina on sul võimalus kursustega tutvuda kahjuks peamiselt vaid kooli õppeinfosüsteemi (ÕIS-i) vahendusel ja sealne info võib tihtipeale jääda kohati üldiseks. See oli ka põhjuseks, mis nügis majandusteaduskonda seda kogemuslugude seeriat siin käivitama.

Magistriõppe esimesel nädalal suutsin mina kahjuks haigestuda (loe: Murphy seadus), mistõttu esimesest kohtumisest ma muljeid jagada ei saa. Küll aga sai teisel korral kohale minnes üpris kiiresti selgeks, et siin kursusel ei hakata kohvipaksu pealt tulevikku ennustama.

Mida me seal päriselt siis tegime?

Kursuse tuumaks on morfoloogiline analüüs. Kuigi see kõlab nagu midagi, mis oleks pärit mõnest fantaasiaraamatust, siis sisuliselt on tegu hoopis süstemaatilise analüüsitööriistaga, mida kasutatakse keerukate ja mitmemõõtmeliste probleemide struktureerimiseks. Selliste probleemide puhul ei ole tegemist ühe lihtsa küsimuse ja vastusega, vaid paljude omavahel seotud teguritega, mis loovad suure ja raskesti hoomatava lahendusruumi.

Morfoloogilise analüüsi eesmärk on üles leida ja välja valida peamised probleemi lahendust mõjutavad tegurid ning uurida nende võimalikke kombinatsioone. See võimaldab visualiseerida kogu lahendusruumi, tuvastada uusi ja loovaid lähenemisi ning muuta esialgu ebamäärased probleemid süsteemselt analüüsitavaks. Meie teema puhul olid nendeks teguriteks näiteks taristu, treenerid, rahastus ja mitmed muud olulised jalgpalliga seotud aspektid.

Töö käis meeskondades ja mis kõige ägedam – teema saime ise valida. Kuna meie tiimis oli kaks liiget, kes olid varem jalgpalliteemalist teadustööd teinud, valisime paljudele südamelähedase ja ambitsioonika küsimuse: “Milliste strateegiliste valikute ja tegurite koosmõjul võiks Eesti jalgpallikoondis jõuda 2036. aasta jalgpalli EM-finaalturniirile?” .

Iga kahe nädala tagant tuli meil tiimiga valmis teha järgmine tükk morfoloogilisest analüüsist – olgu selleks siis näiteks tegurite kaardistamine või nende omavaheliste seoste lahtimõtestamine. Need vahe-etapid panid meid oma mõtteid selgelt struktureerima ja sundisid pidevalt suuremat pilti uuesti läbi mõtlema.

Koolis toimunud õppesessioonidel arendasime stsenaariumi ka kohapeal samm-sammult edasi. Seminarid olid valdavalt praktilised ja keskendusid eelkõige rühmatööle. Huvitava nüansina saab siin välja tuua ka selle, et tihti oli rühm, kellega seminaris tööd tegema pidi, hoopis muu kui need, kellega kodutöid tegime. Selline jaotus andis sissevaate sellest, mida teised rühmad uurivad.

Image

Lisaks rühmatööle seminarides, käisid meile tulevikutrendidest majanduses rääkimas ka erinevad eksperdid, kes avasid maailmas toimuvaid suuri protsesse:

Näiteks rääkis Eesti Panga nõukogu esimees ja Tartu Ülikooli professor Urmas Varblane USA ja Hiina vahelistest pingetest, kaubandussõdadest ja sellest, kuidas maailmamajanduse raskuskese on nihkumas Aasiasse. Me ei saa vaadata Eestit isolatsioonis ehk kui Hiina ja USA vahel käib kiipide sõda või muutuvad tarneahelad, mõjutab see kaudselt ka meid.

Kaja Pae Kliimaministeeriumist avas hoopis teistsuguse vaatenurga, rääkides elukeskkonnast. Arutasime, miks korterihinnad on Tallinnas ja Tartus võrreldes keskmise palgaga drastiliselt tõusnud ning kuidas luua kvaliteetset ja taskukohast elukeskkonda, vältides samas äärelinnastumist ja autostumist.

Image

Majanduspoliitika õppejõud Kadri Ukrainski sidus aga kursuse põhiteema teooriaga kokku, selgitades, miks me üldse tuleviku-uuringuid teeme. Saime teada, et tuleviku-uuringute eesmärk ei ole mitte pelgalt ennustada „õiget“ tulevikku, vaid aidata meil teha paremaid otsuseid juba täna. Kuna majandus, poliitika ja ühiskond toimivad keerukate ja pidevalt muutuvate süsteemidena, ei ole täpne prognoosimine tihti võimalik. Selle asemel tuleb valmis olla mitmeks erinevaks, ka näiliselt ebamugavaks või ebatõenäoliseks stsenaariumiks.

„Tulevik ei sünni faktidest, vaid kavatsustest. Kui tegutsed järjekindlalt oma eesmärgi nimel, oled sa mitte lihtsalt osaline, vaid tuleviku arhitekt.“ - Kadri Ukrainski

Kursus lõppes aga hoopis esitlusringiga, kus iga tiim pidi enda ideest lühikokkuvõtte tegema ning seejärel tekkinud küsimustele vastama. Kuna teemasid oli seinast seina, siis oli huvitav näha, kuidas kõigi nende puhul saab morfoloogilist analüüsi läbivalt rakendada. Tundub, et keerukate probleemide lahendamisel on tegu võimeka, kuid samas mitte alati kuulikindla tööriistaga. Esitluste käigus auhinnati ka parimaid töid ning meie kirjatükk pälvis ootamatult salapärase „kõige omanäolisem töö“ tiitli. Igati väärt kogemus!

Mida ma õppisin ja miks see oluline on?

Kõige olulisem "ahaa-moment" oli see, et tulevik ei ole midagi, mis lihtsalt juhtub. See on midagi, mida me ise kujundame.

Kursus õpetas mulle, et ennustamine on suletud süsteemides võimalik, aga päriselus ja majanduses peame me olema valmis paljudeks erinevateks stsenaariumiteks. Õppisin nägema seoseid seal, kus varem nägin vaid eraldiseisvaid uudisnuppe. Näiteks see, kuidas demograafilised muutused või geopoliitilised pinged võivad mõjutada nii Eesti ettevõtlust kui ka näiteks spordi rahastust ja taristut.

Samuti andis morfoloogiline analüüs mulle konkreetse tööriista, mida saan tulevikus keeruliste probleemide lahendamiseks kasutada, olgu nendeks siis tööalased või isiklikud valikud.

Näiteks vaevab mind kui turundustudengit klassikaline hirm: kas tehisaru võtab tulevikus töö ära? Selle asemel, et niisama muretseda, saan probleemi morfoloogiliselt lahti võtta. Määratlen esmalt peamised tegurid:

1) Tehisaru võimekus (kas TI toimib paremini pigem assistendina või ületab tulevikus inimest näiteks ka loovuses?)

2) Tarbijate psühholoogia (kas otsitakse inimlikku autentsust või masinlikku efektiivsust?)

3) Õigusruum ja andmekaitse

… ja veel mõned sarnased tehisaruga seotud muutujad

Neid tegureid omavahel ristates saan luua erinevaid stsenaariume. Kui kombineerida stsenaarium, kus tehisaru on küll ülivõimekas kirjutamismasin, aga inimesed on "tehislikust mürast" väsinud ja väärtustavad autentsust, siis on tõenäoline, et minu töö ei kao, vaid muutub. Minust ei saa mitte rutiinne tekstikirjutaja, vaid n-ö "emotsioonide arhitekt" ja kvaliteedikontroll, kes masina tööd suunab. See teadmine aitab mul juba täna valida, milliseid oskusi arendada, et mitte masinaga võidu joosta, vaid seda juhtima õppida.

Lõpetuseks - kas Eesti jalgpall pääseb siis 2036. aastal päriselt EM-ile?

Lühike vastus on, et Eesti jalgpall pääseb 2036. aastal EM-finaalturniirile ainult läbi järjekindlate süsteemsete valikute.

Analüüsi põhjal ei vii Eestit EM-ile üksik hea põlvkond, õnnestunud loos või karismaatiline peatreener. Finaalturniirile jõudmine eeldab aastaid kestvat noortetöö fookust, rahvusvahelise kogemuse teadlikku kasvatamist, ühtseid treening- ja arendusstandardeid ning toimivat taristut. Ehk teisisõnu kui Eesti jalgpall suudab liikuda „põhimõtteliselt päris hea“ tasemelt järjekindlalt juhitud süsteemi suunas, siis ei ole 2036. aasta EM enam ulme, vaid üks reaalselt võimalik tulemus.

Just see oligi kursuse suurim õppetund. Tulevik ei ole midagi, mida me lihtsalt ootame, vaid midagi, mida me samm-sammult juba täna loome.