TÜ juhtimisteadlased: Eesti juhtimises on arengut, kuid ambitsiooni napib

Tartu Ülikooli juhtimise kaasprofessorid Krista Jaakson ja Anne Reino kirjutavad Äripäevas, et Eesti juhtimises on viimase 15 aasta jooksul toimunud mitmeid positiivseid muutusi, kuid samal ajal püsivad ka olulised kitsaskohad. Autorid tuginevad Eesti juhtimisvaldkonna uuringutele, milles on juhtidelt iga viie aasta tagant küsitud samu küsimusi. See võimaldab vaadata, kuidas Eesti ettevõtete juhtimispraktikad on ajas muutunud.

Artiklis arutlevad Jaakson ja Reino selle üle, kas Eesti juhtidel napib ambitsioonikust, süsteemsust ja strateegiliste plaanide elluviimise võimet. Nende hinnangul on pilt mitmekesine: arengut on näha nii pikaajalise planeerimise, inimkesksema juhtimise kui ka paindlikuma töökorralduse vallas, kuid mitmed probleemid on jäänud aastate jooksul püsima.

Rahvusvahelistumise ambitsioon on endiselt tagasihoidlik.
Uuringute põhjal ei ole eksport ja rahvusvahelistumine olnud Eesti ettevõtete jaoks 15 aasta jooksul kuigi tugev arendusfookus. Ekspordi- ja rahvusvahelistumise plaanid on vähem kui pooltel ettevõtetel ning see näitaja on püsinud pikalt sisuliselt samal tasemel. Autorid tõdevad, et Eesti ettevõtted ei paista soovivat „maailma vallutada“ ning see tekitab küsimuse, kas tagasihoidlik ambitsioon võib olla üks Eesti ettevõtete kasvu ja tootlikkuse piirajaid.

Strateegilisi plaane osatakse koostada, kuid nende elluviimine jääb sageli nõrgaks.
Võrreldes 2011. aastaga on ettevõtetel tänaseks märksa sagedamini olemas pikaajalisemad plaanid, visioon, missioon ja väärtused. See näitab, et juhtimine on muutunud mõtestatumaks ja süsteemsemaks. Samas ei jõua strateegilised plaanid alati igapäevasesse juhtimispraktikasse. Autorid rõhutavad, et probleem ei ole niivõrd heade ideede puuduses, vaid nende elluviimises: vaja on selgeid samme, tähtaegu, vastutajaid, ressursside jaotust ja järjepidevat tegutsemist.

Tulemuslikkust mõistetakse varasemast laiemalt.
Kui 15 aastat tagasi juhiti ettevõtteid suuresti müügiplaanide ja finantsnäitajate kaudu, siis nüüd nähakse tulemuslikkust mitmekesisemalt. Oluliseks peetakse ka ettevõtte head mainet, töötajate tervist, keskkonnahoidu ja jätkusuutlikkust. Samuti on rohkem tähelepanu saanud inimkeskne ja coachiv juhtimine. Artiklis rõhutatakse, et „kõvad“ ja „pehmed“ tulemused ei peaks olema vastandid, vaid peaksid üksteist toetama.

Töökorralduse paindlikkus on kasvanud, kuid areng võib olla jõudnud platoole.
Paindlik tööaeg ja kaugtöö on muutunud paljudes ettevõtetes tavapäraseks ning ilma nendeta on keeruline eriti nooremaid töötajaid värvata. Samas viitavad uuringud, et pärast COVID-i perioodi ei ole töökorralduse paindlikkus enam märkimisväärselt kasvanud. Juhid peavad jätkuvalt oluliseks ühiseid töökorraldusreegleid, füüsilisi kohtumisi, infovahetust ja meeskonnatunnetust.

Jaakson ja Reino järeldavad, et Eesti juhtimises on näha nii arengut kui ka paigalseisu. Ettevõtted mõtlevad varasemast rohkem pikaajalise suuna, inimeste ja jätkusuutlikkuse peale, kuid ambitsioonid jäävad sageli tagasihoidlikuks ning strateegiliste plaanide elluviimine takerdub igapäevase „tulekahjude kustutamise“ taha.

Loe täismahus artiklit Äripäevast: „TÜ juhtimisteadlased: Rain Lõhmusel oli juhtide ambitsioonituse osas omamoodi õigus“