Doktoritöö kaitsmine

Liidia Kiisk kaitseb 27. jaanuaril kell 14.00 Biomeedikumi auditooriumis 1006 väitekirja „Pika-ajaline toitumise uuring: antropomeetriliste ja kliinilis-laboratoorsete näitajate hindamine neeruasendusravi patsientidel intensiivse toitumisalase nõustamise järgselt“.

Juhendajad: emeriitdotsent Helje Kaarma; professor Mai Rosenberg (TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Inga Arūnė Bumblytė (MD, PhD), nefroloogiakliiniku juhataja, Leedu Terviseteaduste Ülikool, Kaunas, Leedu.

Lühikokkuvõte: Krooniline neeruhaigus (KNH) on vaikselt ja algstaadiumis varjatult kulgev haigus, mis progresseerub lõpp-staadiumi neerupuudulikkuseni aastate jooksul. KNH peamisteks tekkepõhjusteks Eestis on glomerulonefriit, suhkur- ja kõrgvererõhktõbi. Lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse kõige efektiivsemaks ravimeetodiks on neerusiirdamine dialüüsravi kõrval. Neeru siirdamise järgselt patsiendi üldseisund ja söögiisu paraneb ning sageli kehakaal suureneb. Teaduskirjanduses ilmub üha uusi andmeid siirdatud neeruga patsientide antropomeetriliste, densitomeetriliste ja biokeemiliste näitajate ning toitumise kohta, kuid kehakaalu suurenemise ärahoidmise efektiivsete meetodite kohta on läbi viidud väga vähe uuringuid.

Käesoleva uurimustöö üldine eesmärk oli analüüsida lõpp-staadiumi kroonilise neeruhaige kehakoostist ja toitumist. Neerusiirikuga haigetel hinnati intensiivse toitumis-alase nõustamise mõju antropomeetriliste, biokeemiliste ja toitumuse parameetrite muutustele peale jälgimisperioodi ning analüüsiti nimetatud parameetrite omavahelisi seoseid. Uuringugruppidesse kaasati kliiniliselt stabiilses seisundis järjestikulised dialüüsravil ja siirdatud neeruga patsiendid. Uurimismeetoditest kasutati antropomeetrilisi mõõtmisi, kehakoostise hindamist ja laboratoorseid andmeid. Toitumist uuriti menüüde ja sagedusküsimustiku alusel.

Uurimustöö peamised tulemused: 1) Dialüüsi- ja neerusiirikuga haigetel läbiviidud antropomeetriliste mõõtmiste tulemused näitasid, et uuritud gruppide keskväärtusete näitajad olid sarnased; 2) Neerusiirikuga haigetel viidi läbi antropomeetrilised mõõtmised ja dietoloogi poolt toitumisalane intensiivne nõustamine 1,5 ja 3 aastat peale neerusiirdamist. Peale intensiivset toitumisalast nõustamist olid uuritavatel paljude antropomeetriliste näitajate muutused kooskõlas kehakaalu suurenemisega. Samas, meeste kehakaalu suurenemine oli peale jälgimisaega statistiliselt oluline, kuid naistel mitte. Kuid, 10 aastat peale neerusiirdamist ei esinenud statistiliselt usaldusväärset kehakaalu suurenemist nõustamist saanute seas erinevalt neerusiirikuga kontrollhaigetest; 3) Antropomeetriliste ja biokeemiliste näitajate vahelised seosed olid meestel ja naistel erinevad. Meestel esinesid antropomeetriliste mõõtmiste seosed põletikunäitajatega ja naistel lipiididega. Need seosed väärivad tähelepanu, sest põletikuline staatus ja hüperlipideemia on üldtuntud kardiovaskulaarsed riskitegurid; 4) Peamiste toitainete kasutamisel leidsime valkude ja süsivesikute tarbimise suurenemist jälgimisperioodi ajal naistel, kuid mitte meestel ning rasvade kasutus jäi normi piiresse nii naistel kui meestel.

Järelikult, intensiivne toitumisalane nõustamine oli efektiivne, sest patsientide toitumisharjumused paranesid niivõrd, et kehakaal ei suurenenud ning kuigi mõnede toitainete osas esines suurenenud tarbimise tendents, ei ületanud need kaasaegsete Eesti vabariigi toitumissoovituste referentsväärtusi.